Brasiilias Belémis lõppes 21. novembril 30. ÜRO kliimakonverents COP30, kus riigid otsisid lahendusi, kuidas hoida globaalne temperatuuritõus 1,5 °C piires, esitada uued riiklikud kliimakavad (NDC-d) ning jõuda lähemale kokkuleppele kliimarahastuse suurendamise üle.
Tänavuse tippkohtumise keskmes olid energiasiire, kliimarahastus ja õiglane üleminek. Muuhulgas arutati ka niinimetatud Baku–Belémi teekaarti, mille siht on tõsta arenguriikidele suunatud kliimarahastus vähemalt 1,3 triljoni USA dollarini aastas aastaks 2035.
Eesti esindatus kõlas COP30-l ka kohaliku tasandi kaudu. Eesti Linnade ja Valdade Liidu keskkonnanõunik Reigo Lehtla osales arutelus ettekandega, mis tõi Amazonase vihmametsa kõrvale näite Läänemerest – piirkonnast, mis tema sõnul toimib justkui hoiatustulena maailma ookeanide tuleviku kohta.
Peaaegu pool Eestist on meri
Lehtla rõhutas, et Eesti on mereriik kõige otsesemas tähenduses: 44,7% riigi territooriumist moodustab vesi, meil on üle 2000 saare ning pikk rannajoon kujundab nii majandust, elukeskkonda kui ka rahvuslikku identiteeti.
„Meri ei ole meie jaoks lihtsalt piir, see on peaaegu pool Eestit. Me ei ela ainult mere ääres, me elame koos merega,“ ütles Lehtla oma ettekandes.
Samas meenutas ta, et Läänemeri, kust ta ise tuleb, on maailmas üks tundlikumaid ja saastunumaid mereökosüsteeme: madal, suletud ning aeglase veevahetusega, mis muudab selle eriti haavatavaks nii toitainete liigtarbimisele kui ka ohtlikele ainetele.
„Teadus ütleb, et isegi kui lõpetaksime kõik kahjulikud tegevused täna, kuluks Läänemerel loomulikuks taastumiseks umbes sada aastat. See teeb Läänemerest omamoodi hoiatussüsteemi ülejäänud maailmale. Seda, millega seisame silmitsi täna meie, kogevad homme süvaveeookeanid,“ rõhutas ta.
Võitlus ookeanide eest algab maismaal
Lehtla sõnum Belémi kliimakonverentsil oli, et merekaitse algab linnadest ja põldudelt. „Suurim surve merele ei tule alati laevadest, vaid maismaalt. Toitainete äravool põllumajandusest ning ohtlikud ained meie pinnasest ja linnadest jõuavad lõpuks merre,“ selgitas ta.
Omavalitsuste vaates tähendab ookeanide päästmine eelkõige vajadust parandada põllumajanduspraktikaid, kavandada nutikamat reovee- ja sadevete käitlust ning rajada kliimakindlat rannikutaristut.
„Õpime järjest valusamalt, et vastupanuvõime on odavam kui kahjude parandamine. Iga euro, mille investeerime täna rannikutaristusse, säästab homme kaks eurot kriiside ja kahjustuste korvamiselt,“ sõnas Lehtla.
Roheline paradoks: tuulepargid vs mereelupaigad
COP30 üheks keskseks teemaks oli energiasiire – fossiilkütustest loobumine ja taastuvenergia kiirem kasutuselevõtt. Eesti plaanib aastaks 2050 mitmekordselt suurendada avamere tuuleenergia tootmisvõimsust.
Lehtla hoiatas Belémis niinimetatud „rohelise paradoksi“ eest: „Et päästa atmosfääri, ei tohi me tekitada merele uut kriisi. Me ei saa industrialiseerida merd ja hävitada elupaiku veealuse müra ning ehitusega vaid selleks, et vähendada CO₂-heidet. Me ei tohi vahetada üht keskkonnakriisi teise vastu,“ rõhutas ta.
Lahendusena tõi ta esile kooskasutuse idee: tuulepargid, mis on kavandatud käsikäes taastava vesiviljelusega – näiteks vetika- ja karbikasvatusega –, mis aitab samal ajal vett puhastada.
Eesti kui digitaalne katsepolügoon
Lehtla sõnul võib Eesti väiksus kujuneda eeliseks. Digiriigina on Eestil hea positsioon katsetada mere- ja kliimalahendusi, mis tuginevad täpsele andmestikule ja nutikale tehnoloogiale.
Tema sõnul on võtmevaldkonnad järgmised:
• autonoomne ja heitmevaba laevandus, mis aitab vähendada transpordist tulenevaid heiteid;
• merepõhja ja rannikualade parem seire, sest juhtida ei saa seda, mida ei mõõdeta;
• teaduspõhised otsused enne suurte investeeringute tegemist kaevandamisse või taristusse.
„Kui suudame välja töötada toimivad lahendused selleks, et päästa nii habras ja suletud ökosüsteem nagu Läänemeri, loome tegelikult teekaardi kogu ülejäänud maailmale,“ ütles Lehtla.
Kohalik vaade globaalsele kliimapoliitikale
Kuigi COP30 läbirääkimised olid pingelised ning arutelu kliimarahastuse, fossiilkütustest väljumise ja metsade kaitse üle jätkub ka järgmistel tippkohtumistel, on kohalike omavalitsuste roll üha nähtavam.
Eesti Linnade ja Valdade Liidule tähendab COP30:
• selget signaali, et kohanemis- ja vastupanuvõime investeeringuid tuleb kiirendada;
• vajadust siduda kliima- ja keskkonnaeesmärgid väga konkreetselt ruumiplaneerimise, taristuinvesteeringute ja põllumajanduspoliitikaga;
• võimalust tuua rahvusvahelised arutelud Baltikumi ja Läänemere piirkonna tegelikku konteksti.
„Kui võtame oma piirkonna hoiatusi tõsiselt, aitame tegelikult kogu planeedil püsida elamiskõlblikuna,“ märkis Lehtla.
Reigo sõnul väärivad eraldi esile tõstmist piirkondlikud koostööplatvormid, mis aitavad Läänemere riikidel ühiselt keskkonnaeesmärke saavutada. Ta märkis, et Interregi Läänemere piirkonna programm on üks tõhusamaid viise rahastada projekte, mis aitavad parandada merekeskkonda ja edendada säästlikke lahendusi. Samasugust rolli täidab ka Interreg Kesk-Läänemere alamprogramm, mis tegutseb küll väiksema geograafilise haardega ja väiksema eelarvega, kuid toetab oluliselt riikidevahelist koostööd regionaalsel tasandil. Reigo lisas, et Samuti tõstis ta esile HELCOMi olulisust Läänemere riikide koostöökoordinaatorina.