9.8 C
Kuressaare
Pühapäev, 22. mai 2022
Avaleht Blogi

Teet Kalmuse ülevaade 8.03

0
Tänane ülevaade Ukrainaga seotud sündmustest (08.03).
See info on saadud erinevaid kanaleid pidi ja siiani on info väga suures osas ka paika pidanud, aga see on siiski suures osas vahendatud info.
Sõjalisel rindel toimuvast annab hea ülevaate Igor Taro oma FB-i seinal ja seetõttu ma kõigest ei kirjuta, vaid mõningatest momentidest. Eile kirjutasin Hersonist ja sealsest meeleolust. Taustaks lisaks niipalju, et seal elab nüüd palju inimesi, kes olid sunnitud Venemaa nö spetsoperatsiooni tõttu Luganskist ja Donetskist sinna kolima. Nad on korra kõik juba kaotanud ja rohkem seda ei taha. Venemaa armee tagala on tühi, rahvas vaenulikult meelestatud ning Ukraina armeel on tipptasemel info Venemaa armeeüksuste paiknemisest ja liikumisest. Ukraina tegi sellest infost lähtuvalt dessandi Hersoni lennuväljale ja hävitas seal üle 30 helikopteri. Puhas vuuk. Ukraina armee on hakanud tegema kontrarünnakuid, aga need teadlikult väikesemastaabilised, eesmärgiks on külvata hirmu, et okupandid ei saaks ennast kuskil turvaliselt tunda.
Hersonis toimunu iseloomustab hästi korralagedust, mis valitseb Venemaa armees.

Kübersõda

Kuuldavasti tegutsevad lääne pool asuvad küberüksused väga aktiivselt Venemaa armee side segamisega, põhjustades nii totaalset kaost kõikjal, eeskätt aga logistikas. Tagalas tegutsevatel väikestel Ukraina üksustel on teada kütuseveokite teekonnad ja neid hävitatakse halastamatult ning seda pole raske teha, sest igasugune kaitse neil puudub või on minimaalne. Lisaks on Javelinid. Täna oli juhtum Harkivi ligidal, kus Javeliniga lasti üks Venemaa tank sodiks ja teistes tankides olnud sõdurid põgenesid paanikas, jättes ukrainlastele 6 uut tanki koos lahingumoonaga. Miks kardetakse Javeline nii paaniliselt? Aga seetõttu, et peale tabamust (mis tuleb ülevalt alla lendavast raketist) pole mitte mingisugust varianti ellujäämiseks, suure tõenäosusega plahvatab ka tanki sees olev laskemoon ja sellisel juhul inimestest ei jää suurt midagi järele. Motivatsioon mõttetuks suremiseks on aga väike.
Väidetavalt on Venemaa juba kaotanud kolmandiku oma tehnikast, millega nad saavad sõjas opereerida. Tüüpiline stsenaarium on selline, et peale paari lasku tankitõrjerelvadest põgenevad Venemaa armee sõdurid paanikas, jättes tehnika kus seda ja teist. Seoses osava side segamisega ei teagi Venemaa, kui suured neil kaotused on, sest side on paljude väeosadega katkenud. Tuhanded Venemaa armee sõdurid hulguvad põldudel ja metsades ning Ukraina jaoks hakkavad kiirelt suurenevad vangilangenud sõdurite arvud probleeme tekitama, sest nendega tegelemisele kulub omajagu inimressurssi, aga hetkel saadakse veel hakkama. Ukraina armee poolt väljaöeldud arvudesse Venemaa kaotuste kohta tuleks suhtuda siiski teatud reservatsioonidega, aga sellest hoolimata on hukkunute arv tuhandetes ja tuhandetes. Ühe Ukraina armee ohvitseri sõnul on nende taktika hetkel nagu hea salaami vorsti söömine, viilutades seda rahulikult. Sellisel moel saab Ukraina armee hoida oma kaotused palju väiksemad ja selline tegutsemine demoraliseerib tugevalt vastase armeed.

Lennukeelutsoon

Kogub toetust plaan kehtestada Lääne-Ukrainas lennukeelutsoon nö humanitaarsetel eesmärkidel, et anda nii elanikel võimaluse turvalisemalt riigist lahkuda. See seoks kohe ka ära võimaluse Valgevene armee võimalikuks sissetungiks, sest USA armee vastu nad ei julge seda teha. Ja tegelikkuses ei taha nad seda praegugi teha. Olemasolevate andmete järgi mingi aeg tagasi siiski paar väiksemat Valgevene lahinggruppi viidi Ukrainasse, aga sõdurid keeldusid relvadest laskmast. Ohvitserid kannavad ette, et juhul kui nad ületaksid piiri, on nende elud ohus ning toimuks massiline vabatahtlik vangiandmine. Ega ohvitserid lollid ole, sellise jutuga on neil siiani õnnestunud sõttaminemisest pääseda. Aga sellisel kujul lennukeelutsoon oleks ainuke realistlik variant ja ei saaks ka Venemaa kobiseda, sest nende endi jutu järgi olevat ju tavainimeste elud kõige tähtsamad. Mida nad “demonstreerivad” Mariupolis, kus Ukraina poole viiv humanitaarkoridor on mineeritud ja vaba oleks tee Venemaa kontrolli all olevale territooriumile, aga missugune terve mõistusega inimene läheks Mordorisse?
Venemaal kukkus eile rubla kivina. Vaatasin mitme Venemaa majanduseksperdi analüüse ning nende järgi veab praeguse olukorra jätkudes välja ehk juunikuuni ning palju sõltub sellest, kuidas laekub raha energiakandjate müügist. Suurima paugu saavad linnades elava keskklassi esindajad, aga kes olid vaesed, jäävad lihtsal veel vaesemaks ning erilist lootust pole, et nad välja tuleksid. Suure paugu saavad nii tootmissektor kui teenuste sektor, sest raha kokkukuivades loobuvad inimesed just erinevatest teenustest esmajärjekorras. Elu seisma ei jää, aga mis elu see enam on. Samas, kes pole head elu kunagi tundnud, ei saa ka teada, millest nad ilma jäävad. Päris täpselt ei oska keegi ennustada, kui kiirelt asjad seal halvenevad, samas kõige suurem tõenäosus tänavatele jõudva rahulolematuse tekkimiseks on eeskätt Moskvas ja Peterburgis.

Sõjavastased meeleavaldused

Nädalavahetusel toimusid sõjavastased meeleavaldused üle terve Venemaa ning enamus osavõtjatest arreteeriti. Samas olid nad nii käpardlikud, et ühe noore naise ülekuulamisel ei suudetud tuvastada telefoni ning kogu ülekuulamise protsessi sai ka salvestada. Tõelised Venemaa mehed said naist taguda ja nad tundsid sellest siirast rõõmu. Minu tähelepanu köitis kasutatav sõnavara – “vragi naroda” ehk siis tõlkes “rahvavaenlased”. See on stalinliku terrori õigustamiseks kasutatud sõnapaar, selle sõnapaari saatel tapeti miljoneid süütuid inimesi ja nüüd räägivad nii Venemaa õiguskaitseorganite esindajad. Selle noore naise käitumine näitab, et siiski pole Venemaal veel kõik kadunud, on ka inimesi, kellel on süda õige koha peal. Aga see klipp levib ka Venemaal ning asja iseloomustamiseks on üks sõna – Gestaapo. Lisaks nimetas Blinken Mariupoli, Harkivi ja Kiievi kaitsmist tänapäeva Stalingradi lahinguks ja ei ole raske näha selle ütlemise tagamõtet – Venemaa on oma käitumiselt täiesti võrreldav fašistliku Saksamaaga.
Ahjaa, toimusid ka järjekordsed läbirääkimised, kus Venemaa nõudmised olid samad nagu ennegi, aga lisaks tahtsid nad, et peaministriks saaks Boiko, venemeelne Ukraina poliitik, samas kui Zelenskil lubaksid nad edaspidi president olla. Loomulikult saadeti nad pikalt, aga väike nihe see siiski on.
Lõpetaks Lavrovi juba surematuks saanud lausega, et erioperatsiooni on Ukrainas vaja selleks, et ära hoida sõda. Kui madalale võib üks inimene langeda? Nagu näha, siis seal allpool piiri ees ei ole. Kui ma ta nägu näen, läheb süda pahaks, aga ometi asjatab selline limukas kõikjal maailmas vabalt veel ringi. Veel.
Au Ukrainale!
 

Kauaaegne lugeja tänas lehetegijaid tordiga

12

Kuressaares elav kauaaegne lehe tellija Ede Uljas tänas lehetegijaid suure ja maitsva tordiga. Aitäh Ede Uljasele maitsva maiuse ja heade sõnade eest!

„Rahvavaenlase” Linda Maripuu lugu

0
Linda Maripuu 20-aastasena (1945. a). FOTO: erakogu

14. ja 21. märtsi lehes kirjutas Saaremaa vabadusvõitlejate ühingu ja Saaremaa metsavendade uurimisgrupi nimel Mati Vendel Eikla ehk Piila soo lahingutest, mis olid tingitud Nõukogude okupatsioonist 1944. aastal, mis sundis paljusid mehi ja naisi otsima varjupaika metsades. Sest neil oli hingel „patt”, nad olid isamaaliselt meelestatud inimesed. Kuulunud Eesti Vabariigi ajal Kaitseliitu või osalenud Saksa ajal Omakaitse tegevuses, võideldes Nõukogude Liidu kuritegeliku režiimi vastu.

Meie Maa 22. aprill 2022

0
  • Fred Vendel ja Jaan Tammsalu said teenetemedali
  • Ruhnu taotleb kiirabikeskuse rajamiseks 130 000 eurot
  • Kaarmal kimbutab kevadine suurvesi

 

Nüüd on siis kõik!

61
Priit Rauniste. FOTO: Valmar Voolaid
Selle numbriga saab läbi Meie Maa enam, kui 100-aastane ajalugu. Oleme siin maakonnas teinud ajalehte üle 15 aasta konkurentsitingimustes, kus kulud on väga suured ja tulud n-ö pooled võimalikest. See pole tegelikult jätkusuutlik ja on pigem vägagi suur ime, et see nii kaua kestnud on. Kahe saare mehe jonn, nagu öeldakse. Kahjuks pidev rahakulutamine ei saa kesta igavesti ja nüüd oleme sunnitud tegema oma viimase lehe. On piinlik tunnistada, et oleme abi otsinud erinevatelt jõukatelt inimestelt ja kellegi jaoks pole oluline olnud sõltumatu ajakirjanduse jätkumine ei meie maakonnas ega ka mitte naabersaarel, kus me Hiiu Lehte oleme välja andnud. Kas te kujutate ette, et kodanik, kes on võtnud aasta dividende üle kolme miljoni euro (!) ning peab ennast suureks metseeniks ja saare toetajaks, ei ole isegi laenu nõus andma saja tuhande euro ulatuses… Oleme pakkunud meie lehti ja turgu ka suurtele meediamajadele, kel pole olnud kahjuks huvi – mida sa kahjumis asjast ikka ostad… Kõik näevad ajakirjanduses vaid äri, mitte missiooni. Meie motivatsioon on olnud peamiselt see, et Hiiumaa ei jääks kohaliku leheta ja Saaremaa meediavõim ei jääks ainult Leedo kätte. Miks see on oluline? Kas olete tähele pannud, et ajalehe omanikust, kes on kriminaalsüüdistuse all, pole Saarte Hääl teinud ühtegi sellesisulist uudist? Isegi kui Aktuaalne Kaamera teeb uudise, siis Saarte Hääle ajakirjanikud on vait nagu kult rukkis. Piinlik on ju leivaisa pattudest kirjutada. Sobib vaid kiidulaulu tiražeerida ja oma ettevõtetele tasuta reklaami teha. Toon veel mõne näite varasemast. “Kraavile esitatud kahtlustus on seotud Saaremaa Laevakompaniiga” (MM 30.11.2020) ja “Pankrotihaldur Veli Kraavi sai kahtlustuse kuritegudes” (SH 27.11.2020). Saarte Hääle loos pole välja toodud mitte mingit seost Leedo äridega. Lugeja peab ise ridade vahelt otsima ja seoseid looma. Või kui avaldasime Eesti Ekspressi loo “Vjatšeslav Leedo uus elu: aktsiad arestitud, kaelas kahtlused kriminaalkuritegudes” (MM 18.12.2020), siis Saarte Hääles kirjutati nii-öelda vastuartikkel (17.12.2020) mis sisaldas tsitaati: ““Tundub, et Goebbelsile (Natsi-Saksa propagandaminister – toim) omistatud ütlus, et kui vale on piisavalt suur ja seda pidevalt korrata, hakkavad inimesed lõpuks seda uskuma, on tänane vastaspoole taktika, millega on kahjuks osaliselt kaasa läinud ka prokuratuur,” sõnab Vjatšeslav Leedo.”“ Kümneid lugusid on selliseid, kus meie oleme kirjutanud ise või tiražeerinud teiste lehtede lugusid Leedo tegemistest ja Saarte Hääles pole selle kohta nuppugi ilmunud. Isegi selline teema, nagu Hiinast alguse saanud Covid-19, mis pani Leedo Hiina tehase ajutiselt kinni ja millest oli lugu AK-s, ei leidnud kajastust Saarte Hääles. Miks? Selles, et koroona viirus hakkas levima juhuslikult samast kohast, kuhu Leedo oli oma puitmajade äri püstitanud, pole ju Leedol mingit süüd. Aga näed, leht ei kirjutanud silpigi. Küll aga on kaks korda ilmunud Hiina tehase eduloost lood, mis tuginevad vaid omaniku esindaja ja juhi ütlustele. Mitte ühtegi teist allikat pole ajakirjanik kasutanud. Ja kui veebis otsida, siis pole kuskil mujal kirjutatud sellest konkursist ja auhindadest, kui vaid Saarte Hääles. “Saaremaa firma puitmajad pälvisid Hiinas tunnustuse” (01.12.2020) ja “Kulud tuludeks: saarlaste tehtud puitmajad on Hiinas minev kaup” (11.12.2021). Võin detailidesse väga minemata väita, et meie omanikust väliseestlase Arne Pagili jaoks on missiooniprojektina saarlastele sõltumatu ajalehe pakkumine aastate jooksul maksma läinud ca 2 miljonit eurot. Riigi dotatsioonist rikastunud konkurent on seevastu põletanud ca 6 miljonit eurot. Selle tulemusena on konkureeriv leht olnud paremini rahastatud, töötajad motiveeritumad ja tehniline võimekus igast positsioonist suurem. Meil on olnud üks lõputu vaesus kõik need aastad. Palgad kordades kehvemad, kui sektoris keskmiselt jne. Isegi maksuamet kahtlustas meid ümbrikupalkade maksmises, kuna meie palgad on niivõrd väikesed. Kui küsisin, kas konkureerival väljaandel pole sarnast probleemi, siis sain teada, et seal on kõik OK ja nii-öelda punane tuluke põlema ei hakka. See tuleneb sellest, et neil on olnud rohkem raha, mida põletada. Riik ju maksis omal ajal meeletuid summasid praamiveo korraldajale ja kui sinna lisada praegu kohtus olevad kaasused, kus Leedo on oma kunagisi äripartnereid tüssanud kümnete miljonite eurodega siis polegi midagi imestada. Suur tänu meie toimetuse inimestele ja teistele töötajatele! Olen väga tänulik meie tellijatele ja lugejatele. Samuti reklaamiandjatele ja kuulutajatele nagu ka kõigile koostööpartneritele. Mis saab edasi ja kas meie tellijatele n-ö raisku läinud raha ka tagasi makstud saab, selgub arvatavasti edaspidi pankrotimenetluse käigus. Mina tegevjuhina pole saanud lehte n-ö õigel ajal kinni panna, kuna omanik pole vastavat otsust teinud/lubanud teha. Vabandan ja palun mitte pikka viha pidada. Meie omaniku missioon on ses mõttes meile, kui töötajatele üle kandunud, et me oleme seda asja nii kaua ja väikese tasu eest teinud. Nüüd on kõik. Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus, kui otsida helgemat poolt selles asjas. PS. Võibolla juhtub ime ja keegi leiab pärast tänaseid uudiseid jõudu ja tahtmist Meie Maad elus hoida ja mitte lasta ajalukku vajuda. Praegu on see veel võimalik.

Nädalalõpp 22. aprill 2022

0
  • Värske turismiajakiri GO Hiiumaa kutsub Hiiumaale
  • Kui Portugali ühe linna pargis on „mehe tehtud Kaali kraater”
  • Teeme Ära talgupäev on 7. mail

 

TV-kava 24. – 30. aprill 2022

0

TV-kava 24. – 30. aprill 2022.

Kui poleks suurt õnne, poleks ka suurt õnnetust

0
Saaremaiste juurtega sõjapõgenikud – Kristina koos tütar Karina ja poeg Matveiga. FOTO: erakogu

Kuigi selles intervjuus räägib üks inimene, võib loo keskmesse asetada ka ühe inimese kaasteeliste elusaatused laiemalt. Keegi meist ei tea, mis on saatusel meie jaoks varuks. Ukraina sõjapõgenik Kristina Antonova (46) räägib oma loo, kuidas sõda tõi ta Saaremaale, oma Koimla külas kasvanud ema Palmi sünnimaale.

Loodusretkedel Võrsna allikale ja Türju metsa märtsikellukate juurde

0
Märtsikellukesed Türju külas asuvas sookaasikus. FOTO: Maie Meius

Kevad on kohal, teda ei pea enam ootama ja looduses kevadmärke otsima. Ta on õhus, metsades, niitudel, mererannas, kuklasepesades, mullas – kevad on peaaegu kõikjal.

Väärikas eas õppurid said suvepuhkusele

0
Väärikate „kahurvägi” – vasakult Viive Sepp, Maie Meius, Maire Käärid, Piret Aus ja Toivo Jürisson. FOTO: Vilma Rauniste

14. aprillil toimus Kuressaare kaunis Kuursaalis Saaremaa Väärikate ülikooli ja Ö-ülikooli 2021/2022 pidulik aktus, mida juhtis traditsiooniliselt Tõnis Kipper, rääkides ise ja andes sõna selle hariva ettevõtmise väärikatele juhtidele ning Viljandist kohale sõitnud pärimusmuusikule, kes ise sama „vankrit” Mulgimaal veab.

Rauni juht räägib selle kevade omapäradest

0
Aive Kesküla. FOTO: Ivika Laanet-Nuut
Kevad ja looduse tärkamine on paljude inimeste meelis-aastaaeg. Rõõmustavad esimesed kevadmärgid, kui raagus puud hakkavad rohekat jumet võtma. Mõne aja pärast pistavad ninad kõdukihi alt välja esimesed sinililled, mis päikeseliste päevadega metsaalused sinetama panevad. Praegu ilutsevad nad koos ülastega. Selline ilu on pika kaamose järel kui palsam hingele. Nüüd, kui kevad on suure hilinemisega troonile astunud, oli esimene küsimus Rauni POÜ juhile Aive Keskülale: mida orased näitavad? Oli ju lumeta talv? Ja milline olukord on taimede turgutamisega ehk väetistega? „Üldiselt oleme päris positiivses meeleolus. Juba kolm nädalat tagasi vaatasime, millised põllud välja näevad ja saime üsna kindlalt öelda, et taliviljad on ilusti üle talve elanud. Ei leidnud ühtegi põldu, mis oleks vaja üle külvata. Kuna meie suund on olnud taliviljade tugeva ülekaalu poole, siis sügisel on tehtud ära suur töö, meie taliviljade osakaal on ca 70% teraviljade pinnast. Seetõttu on tõepoolest igal talvel olnud kultuuride talvitumine meie mõtetes. Oht ju oli, kuna talv oli lumevaene. Õnneks suurt külma ei tulnud, nii et oleme positiivsed,” vastas Aive Kesküla. „Mõned põllud on isegi väga ilusad, kas ka sügisel, seda ette ei tea. Taimed on kasvuhoo sisse saanud, panime esimese väetise märtsi lõpus, kui oli korraks soojem moment. Nüüd alustasime ka läga veoga, mis on vabapidamislauda üks produktidest. Oleme alati läga põldudele rammuks andnud. Masin paneb selle kohe mulda, mitte ei jäta mullapinnale auruma. Praegu ongi läga vedu. Ja lind laulab… Mai algul läheb suviviljade külviks ja seejärel ka maisi külviks. Ütlen nii, et praegune on hoovõtmine, ootame soojemaid ilmasid.” Juba juulis alustati Raunis väetiste ettetellimisega ja kevadine väetisevaru jõudis aasta lõpuks suures osas kohale. Aive tunnistas, et siis ei osatud arvata, et hinnad nii suuresti kerkivad. Kevadel väetisega probleeme pole, aga sügisväetisi hangitud veel ei ole. „Näeme, kuidas ajad ja asjad arenevad. Arvan, et sügisel tuleb päris karm hetk just sisendite osas.” Ettevõtte juht märkis, et inimesed on olemas ja masinapark töökorras. Masinapargi remondimuresid ei ole. „Praegu on traktoritega väga lihtne, regulaarne tehnohooldus käib kohapeal. Kaasaegsete traktorite puhul ei saagi ise midagi ära teha, haakeriistad tuleb aga meie meestel ise korras hoida. Elektri hinnatõusu mõju on piimafarmis ilmselt vägagi märgatav. Milline on piimatootmise hetkeolukord? „Piima tootmisega läheb Raunil suhteliselt stabiilselt. Sisendid on siiski mõjutanud, sest rapsi hind on teinud suure tõusu. Kui paar aastat tagasi maksis rapsi(kook) 250 – 260 euri tonnist, siis nüüd 500 euro kanti. Aga seda pole saadagi, kui pole fikseerinud ehk tellinud. Kui vaatasin ja võrdlesin piima- ja rapsihindu, vähendasime natuke ka rapsi koguseid söödaratsioonis, mis tegi piimakoguses ka mõningase languse. Üldiselt oleme tootmisega siiski stabiilsed. Elektrihinna olime kallinemise algul fikseerinud, oleme otsusega rahul, ehkki suvel võib tegelik hind olla odavam kui meie kokkulepitud hind. Aga nüüd hakkab tootmiskulusid tõstma kütuste hind, mis on aasta-paari tagusega võrreldes mitukümmend protsenti kallim.” Ettevõtte juhi sõnul saadi põllumajanduses kasutatav erikütus varem kätte 60 – 70 sendiga, siis nüüd on see euro kandis. Praktiliselt poole kallim. „Aga ka piima eest saadav hind on tõusnud ja on loota, et tõuseb mais – juunis veelgi, sest piima napib. Ka sõjaline olukord mõjutab meie elu ja tootmist. Seega sügisel on tõehetk, milline olukord on suure põllumajandustoodanguga riigis – Ukrainas.” Ukraina tööjõudu ei ole Raunil ühelgi aastal olnud, sest oma inimeste töökätega on seni kõik ära tehtud. Tööjõupuudus on neile võõras teema. „Ma kummardan Kärla, Kõljala, Mereranna jt ettevõtjate ees, kes on sealset tööjõudu kasutanud ja ka praegu neile peavarju ja tööd annavad, sellega inimesi aitavad. Minul on niimoodi läinud, et kõik töötegijad on oma inimesed. Ütlen ka seda, et Rauni tahab kindlalt edasi areneda ja ettetulevad takistused ületada, selle nimel me oma meeskonnaga töötame. Kuigi täna on ehituse peale isegi keeruline mõelda, aga küll olukorrad paranevad. Vanarahvatarkus ütleb, et kõik läheb mööda. Läheb hea mööda ja läheb halb mööda ja tulevad uued head ja halvad, kuid tegutseda tuleb ilma paanikata. Nii, nagu Pipi, kes oli alati heas tujus. Raskest olukorrast ülesaamisel aitab ka hea nali, aga kui see on üle meie peade, nagu sõjaolukord, siis huumor suurt ei aita. Aga saab ju mõelda ka nii, et iga raskus on õppetund. Tööaastatega kogunevate kogemuste baasil saab aastaid võrrelda ja analüüsida ning endale rasketel aegadel ka motivatsiooni leida,” ütles alati positiivne firmajuht Aive Kesküla.

VIIMASED UUDISED