4.5 C
Kuressaare
Laupäev, 23. oktoober 2021
Avaleht Blogi

Kirikuteated

0

EESTI EVANGEELNE LUTERLIK KIRIK

Õnnesoovid väärikale paarile – Asta ja Heino Salumaale!

0
Asta ja Heino Salumaa viis aastat tagasi Kuressaare Laurentiuse kirikus Saare maakonna kuld- ja briljantpulmaliste õnnitlustseremoonial. Nendega koos jäi pildile toonane maavanem Kaido Kaasik. FOTO: Valmar Voolaid / Meie Maa arhiiv

Astat ja Heinot õnnitlesid viis aastat tagasi nende briljantpulmapäeval lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed. Internetist 65. pulmapäeva nimetust otsides selgus aga, et 60. pulmapäev kannab hoopiski teemantpulma nimetust (50-nes kuldpulm, 55-es smaragdpulm, 60-s teemantpulm).

Muljeid Eesti Põllumajanduse Aastanäituselt EPA 2021

0
Tänakute pereettevõte. FOTO: Meriliis Metsamäe

Eelmise nädala keskel toimus Tartu ERM-is Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja korraldatud suurejooneline üritus põllumeestele, mille Saare maakonna tipptegijad on tänulikkusega omaks võtnud.

Ettelugemispäeva võistluse võitis Cätlin Kostjutšenko

0
Vaprad ettelugejad tagumises reas vasakult Cätlin Kostjutšenko, Elis Helena Võidul, Mihkel Saar, Kirke Sink ja Õnne-Mari Viherpuu Esireas oseisavad Yese Truu ja Hendrik Johannes Kähkönen. FOTO: Inge Ligi
Kolmapäeval, 20. oktoobril tähistati Eestis kõikjal ettelugemise päeva. Selle raames toimus Saare maakonna keskraamatukogu lasteosakonna lugemissaalis 4. klasside ettelugemise võistlus. „Kui muidu on meil osavõtjaid olnud ligi 30 õpilast üle maakonna, siis tänavu registreerus üksnes seitse,” tõdes konkursi korraldaja, raamatukogu lasteosakonna juhataja Liilia Kõiv, lisades, et koroonaviiruse leviku tõttu on vähene osavõtt mõistetav. Julgemad ülesastujad olid sel aastal Kirke Sink 4.a ja Õnne-Mari Viherpuu 4.b klassist Kuressaare Vanalinna Koolist õpetajate Girta Tang ja Maila Aaslaidi juhendamisel ning Kuressaare Hariduse Kooli 4.d klassi õpilased Elis Helena Võidul, Mihkel Saar, Yese Truu, Cätlin Kostjutšenko ja Hendrik Johannes Kähkönen õpetaja Janne Nurmiku juhendamisel. Kolmeliikmeline žürii hindas ettelugemisel diktsiooni, soravust, ilmekust ja loo iva väljatoomise oskust, aga ka pala valikut, esinemiskindlust ja publikuga suhtlemisokust. Žürii esimees Naerusuu lasateaia õpetaja Siret Liivi sõnul olid kõik lapsed väga tublid, igal omad tugevused, mistõttu oli esikolmikut keeruline reastada. „Tulise vaidluse järel jõudsime siiski konsensusle, et homme sõidab Tallinnasse Eesti Lastekirjanduse Keskusesse vabariiklikule finaalvõistlusele Saaremaad esindama Cätlin Kostjutšenko, kes kandis teksti ette arusaadavalt ja väga ilmekalt,” sõnas Liiv. „Teise koha pälvis Elis Helena Võidul ja kolmanda Yese Truu.” Sel korral loeti jutte metsast ja inspiratsiooni pala valikul ammutati vanasõnast „Ega mets tühi ole“.

JUHTKIRI – Õiglasem õigusruum

0
Kuigi viimasel ajal näib terve mõistuse defitsiit üha süvenevat, ei saa ja pole ka mõtet kogu meie elu seadustega reguleerida. Ehk nii, nagu ütles kolm aastat tagasi õiguskantsleri kantselei õiguskorra kaitse osakonna juhataja Külli Taro toona riigikogus algatatud hümni seadust kommenteerides: agarus kõike reguleerida võib üsna kergelt muutuda ogaruseks. Seega on augud seadsuandluses paratamatus. Kui aga seaduses sätestatu puudutab tervist, eelkõige laste või nõrgemate tervist, tuleb neid lünki täita. Ühele neist puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses juhtis tähelepanu saarlane, kes tundis tugevat õigusriivet, oli valmis oma lapse heaolu eest lõpuni võitlema ja vaidlustas kohtus sotsiaalkindlustusameti otsuse, mis jättis tema püsiva haigusega poja ilma puudest ning sellega kaasnevast toetusest. Tubli ema võttis ette pika ja kurnava teekonna riigikohtuni välja ning võitis. Tänu saarlase jonnile lahendas kohus tema lapse puude raskusastme tuvastamata jätmise juhtumi, andes sellega suunise, kuidas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadust täiendada ja tõlgendada. Üks seadus saab tänu talle parem ja õigusruum õiglasem. 22. oktoober 2021

Kuressaare Laurentiuse koguduses tänati vabatahtlikke

1
FOTO: erakogu
Kuressaare koguduses tänati päikesepaistelise pühapäeva pärastlõunal neid 15 vabatahtlikku, kes annetasid kogudusele oma aega, et hoida suveperioodil avatuna kodukiriku uksi. Tänutäheks pühendumuse eest kinkis kogudus igale valvurile John Bunyani kristliku kirjanduse klassikasse kuuluva ja piibli järel kõige sagedamini loetud raamatu „ Palveränduri teekond” eestikeelse uustrüki. Juba ligikaudu 350 aastat on John Bunyani kaasahaarav allegooria „Palveränduri teekond“ kujundanud paljude kristlaste usku. See jutustab ajatu loo Kristlasest, kes seisab teel Taevalinna silmitsi paljude takistuste ja ohtudega. Ent see on palju enamat kui allegooria – see on ühelt poolt Bunyani isiklik lugu ja teiselt poolt igaühe lugu, kes võtab ette sama teekonna. John Bunyan (1628-1688) oli ametilt katelsepp. Ta oli ühtaegu imetletud ja taga kiusatud jutlustaja, kes oma usu tõttu viibis vangis ühtekokku üle kaheteistkümne aasta. Just vanglamüüride vahel valmis „Palveränduri teekond“, üks maailmakirjanduses enim tõlgitud teoseid. *  *  * „Sa oma tusatujust suurt ei pea? Kust leida tasakaalu, ka ei tea? Nõus oled möönma: mitmed ilmamaaal Tõe nimel käivad hapral Eluraal? Kui kõrk sa oled? Kas sa kuulad neid, Kes kõnnivad ka kõrgeid Pilveteid? Kas ilmsi arvad nägevat end und? Ühtviisi tead, mis rõõm, mis valutund? Kas kõike kaotades sa kaotad pea? Või kogud end ja juhtunut ei nea? Kas endas kaheldes sa siiski näed, Et ometi on õnnistavad käed Su meeleheite kohal? Oo, siis just On kasu sulle minu raamatust“. (John Bunyan, katkend sissejuhatusest raamatule „Palveränduri teekond“)

Integratsioon – läbikukkumine või edulugu?

9
Lauri Vahtre. FOTO: err.ee
Laulva revolutsiooni peamiseks tõukejõuks oli eestlaste mure oma rahva saatuse pärast. Ähvardas vähemusse jäämine ja kadu. Kui iseseisvus taastati ja osa venekeelsest elanikkonnast lahkus, seisti jätkuprobleemi ees: mis peaks saama mitmesajast tuhandest Eestisse jäänud venelasest (venekeelsest)? Salasoovid salasoovideks, ametlikuks eesmärgiks seati integratsioon. Integratsioon tähendab lõhutu kokkuliitmist, taastamist. Eesti ajalugu arvestades ei olnud see termin sisserändajate osas kuigi täpne, ennast kokku liitma ja haavu ravima pidid kõigepealt eestlased ise. Kuid erilist terminoloogilist segadust siiski ei tekkinud. Integratsiooni all mõisteti ja mõistetakse eeskätt mittepõhirahvusest inimeste ja kogukondade sulandumist ühiskonda ilma oma eneseteadvust kaotamata. Seega siis mitte segregatsioon ehk grupiviisiline kapseldumine, aga ka mitte teise rahvuse sisse ärasulamine. Keele- ja kodakondsusseaduse kaasabil loodeti saavutada, et võõrkeelsed ning sageli ka -meelsed Eesti elanikud saaksid üldse aru, kuhu elu neid on toonud, õpiksid ära keele, mõistaksid olukorda ja muutuksid Eestile lojaalseks. Soomerootslaste näitel Umbes nagu soomerootslased. Asjaolud on muidugi teised, soomlaste hoiak Rootsi, rootslaste ja rootsi keele suhtes on midagi muud kui eestlaste hoiak Venemaa ja venelaste suhtes 1990ndate algul. Kuid mingi eeskuju see siiski oli. Või siis ammu Eestis elanud tatarlased, kes valdavad suurepäraselt eesti keelt ega nõua endale mingeid eriõigusi. Kuid 1990ndail kõlas ka utoopiline loosung, et rahvused tuleb hoopis kõrvale heita ja unustada, Eesti kodanikkonda pidavat siduma nn põhiseaduspatriotism nagu Ameerika Ühendriikides. See oli ülim lühinägelikkus, paraku poliitiliselt väga korrektne, nii et sellise ideoloogia levitamisega on võimalik tänini leiba teenida. Tegelikult kaalub ustavus mingile tekstile või ideele rahvustunded üles vaid harukorril ja kindlasti mitte Eestis. Siin saab integratsioon toimuda vaid eesti keele ja komberuumi (Kersti Kaljulaiu täiesti asjakohane termin) baasil ja realistlikuks eesmärgiks oleks „Eesti venekeelse elanikkonna“ kujunemine eestivenelasteks. Eeskujuks soomerootslane, kes selgitas: „Olen soomlane, kelle emakeel on rootsi keel.“ Loomulikult valdas ta täiesti vabalt ka soome keelt ja oli suur Soome patrioot. Soome – Rootsi sõja korral (absurdne mõtegi, aga mitte absurdsem kui Vene – Ukraina) poleks kahtlust, kuhu osutab tema püssisuu. Parimal juhul sajandeid Kuidas on meil 30 aasta jooksul õnnestunud sinnapoole liikuda? Nii hästi, kui antud tingimustes võimalik. See tähendab, mitte eriti hästi, aga võimatu oleks tahta enamat. Miljoniline vaesusest välja rabelev rahvas, kelle keelel ei ole maailmas mingit autoriteeti, integreerimas 400 000 muukeelset, kelle mõõtmatu kodumaa laiub sealsamas kõrval ja kelle valduses on terved Eesti piirkonnad, kus eesti keelt sama hästi kui ei kuulegi. Pluss muud asjaolud, mis pole uudiseks kellelegi peale pseudoteadlaste, kes elatavad ennast halisemisega, kui ebasõbralikud on eestlased. Kõige saatanlikum on nende väide, et „integratsioon on kahesuunaline tänav“ – mõlemad peavad maha käima poole maad, et keskpõrandal kokku saada. Vale. Nii võivad integreeruda kolonistid asustamata maal, kuid mitte ülitugeva juurtetajuga eestlased ja nõukogudeaegsed sissesõitnud. Kui uurida vägivaldsete immigratsioonide ajalugu, näeme, et leppimine, modus vivendi leidmine ja praktiline integreerumine võtab parimal juhul sajandeid. Hispaanlasi ei huvitanud, et maurid on Pürenee poolsaarel elanud juba 700 aastat, vaid pidasid neid ikka võõrasteks. Ma ei arva, et peaksime seda matkima, kuid siin sõltub palju ka võõrastest endist. Eelnevat arvestades võibki öelda, et integratsioon on läinud nii hästi kui võimalik. Lähenemine on toimunud, head tahet on üles näidatud mõlemalt poolt. Paar-kolm põlvkonda tuleks veel ära oodata, et esimesi kokkuvõtteid teha. Aeg paneb asjad paika, kui vaid eesti rahvas ise püsida suvatseb. Kui ei suvatse, nagu praegu näib, võib igasugused integratsioonikavad minema visata. Aga kui me mingi ime läbi siiski hakkame jälle lapsi saama, võiks ettevaatlikult optimistlik olla ka integratsiooni suhtes. Tegemist on delikaatse ja õrna protsessiga. Kõige kindlam viis see ära rikkuda, peatada või koguni vastupidiseks pöörata on hakata ennaktempos tulemusi nõudma. Eriti kui selle juures ikka ja jälle eestlasi süüdistatakse, nagu armastab teha Raivo Vetik ja tema meeskond. Elementaarne komberuum Ent juba on silmapiiril uus integratsiooniprobleem: Aafrikast ja Aasiast Euroopasse tulvavad põgenikud, pagulased ja parema elu otsijad. Ehkki multikultuurse ühiskonna apologeedid teevad hädiseid katseid oma utoopiat elus hoida, hakkavad isegi pahempoolsed pika hambaga tunnistama, et midagi läks valesti. Multikultuursus saab toimida üksnes erandlikes tingimustes (nt Manhattanil) ja isegi siis on see suuresti silmapete. Mitte ükski paljurahvuseline päästekomando ei tööta tõhusalt, kui selle liikmed valdavad vaid oma emakeelt. Seega peab ka mitmekesisusel olema mingi kindel raamistus ühiskeele ja elementaarse ühise komberuumi näol. Kuid uusmigrandid on reaalsus. Juba kurdetakse, et nad ei integreeru meil, keegi nendega ei tegele ja eesti rahvas on jälle süüdi. Keegi on tõesti süüdi – nimelt need, kes propageerivad immigrantide sisselubamist, põhjendades seda kas mõne eluvõõra konventsioonisätte või kristliku halastusega. Konventsioonid sõnastati paraku teises olukorras ja kristlik õpetus nõuab kõigepealt isiklikku panust, mitte teiste käest nõudmist. Niisiis peaksid kõik, kes kiidavad kaugete külaliste sisselubamist, allkirjastama avalduse selle kohta, kui mitu välismaalast nad oma elamispinnale majutavad ja kuidas tagavad nende toitlustamise ja keeleõppe, lõpetuseks kinnitus võtta endale täielik vastutus, kui tulijad peaks seadust rikkuma. Paralleelmaailmad Kunagi nõuti umbes selliseid kinnitusi neilt, kes välismaalt sugulasi või tuttavaid külla kutsusid. Muidu ei antud viisat. Nüüd aga pole külaliste edasine saatus õieti kellegi asi. Loomulikult nad ei integreeru, sest miks nad peaks. Nad pole tulnud Eestisse, vaid Euroopasse, ja eesti keelel või kultuuril pole nende jaoks vähimatki väärtust. Nad liiguvad siit esimesel võimalusel edasi või siis ootavad ära, millal saabub järele piisavalt palju kaasmaalasi, sõpru ja sugulasi, ning loovad oma väikese paralleelmaailma. Milleni see viib, võib igaüks näha kasvõi Rootsis. On ainult üks mõistlik poliitika: võõraid Eestisse mitte lubada. Meie norm on täis, me alles tegeleme nende 400 000-ga, kelle jättis meile lahke nõukogude võim. Seda on rohkem kui ühelgi teisel Euroopa rahval peale lätlaste. Pealegi ei käi jutt hermeetilisest suletusest. Väheste võõramaalaste Eestisse asumine (stiilis „meil Läänemaal on ka üks neeger“) on rahvuskultuurile vajalik ja kasulik, kuid võib olla mureta – nõndapalju tuleb ikka ja alati, see on statistiline paratamatus. Rahvus ei saa kunagi valmis, sest rahvus on elus organism, rahvus on protsess. Meie asi on tagada, et protsessid toimuksid normaalses rütmis, ilma et midagi forsseeritaks. Refereeritud artikkel ilmus 22. septembril 2021 Postimehes, täismahus väljaande veebiversioonis: https://leht.postimees.ee/7343080/lauri-vahtre-integratsioon-labikukkumine-voi-edulugu

TV-kava 24.-30. oktoober 2021

0

TV-kava 24.-30. oktoober 2021.

Kadri Jukk saab tantsupeoks jõudu Mändjala rannast

0
Kadri Jukk jagab oma armastust nii Saaremaa, Muhu, võimlemise kui ka imetoreda perekonna vahel. Kõigel on kõigega seos ning nagu Kadri ise ütleb, siis tema esimesest sammust võimlemissaali on olnud mõjutatud kogu tema järgnev elu. Lapsepõlv Saaremaal ja Muhus ladus sellele ka tugeva vundamendi. FOTO: Tiina Villako

Need inimesed, kes elavad laulu- ja tantsupidude taktis, teavad täpselt, et kahe aasta pärast kohtuvad Eesti noored lauljad ja tantsijad Tallinnas. Sellel peol on võimlejate liigijuht Kadri Jukk (38) – Kingissepas sündinud ja Tartus kasvanud rühmvõimlemise maailmameister, endine TÜ/Rocki tantsutüdruk ja tänane liikumisõpetaja, treener ning võimlemisürituste korraldaja.

Geenihaigust põdeva poisi ema seljatas kohtus Eesti riigi

0
Gerda Uussaar koos poja Maarekiga Kuressaare kesklinnas. FOTO: Irina Mägi

Riigikohus andis kaks aastat kestnud vaidluses õiguse saarlasele Gerda Uussaarele, kelle harvaesinevat geenihaigust põdeva poja jättis sotsiaalkindlustusamet ilma puudest ning sellega kaasnevast toetusest.

VIIMASED UUDISED