18 C
Kuressaare
Esmaspäev, 8. august 2022

Mille pärast Putin sõdib?

Homme on Venemaal sündmus, mida kindlasti Kremlis ja välisministeeriumis tähistatakse. Nimelt nägi 19. aprillil 1783 ilmavalgust tsarinna Katariina II ukaas Krimmi ühendamisest Venemaaga. Seda Vene-Türgi sõja tulemusena, milles tugevam oli esimene.

Tähtpäev pole ümmargune, ent praegu täitub ka 30 aastat endiste liiduvabariikide iseseisvumisest ning nende ja Venemaa vahel diplomaatiliste suhete sisseseadmisest. Sestap lüüakse kaks kärbest korraga ja välisminister Lavrov korraldab vastuvõtu Suveräänsete Riikide Ühenduse, Kollektiivse Julgeolekulepingu organisatsiooni ja Euraasia Liidu esindajatele. Aga need kõik on ühed ja samad näod – Armeenia, Aserbaidžaan, Kazakhstan, Kyrgyztan, Tadžikistan, Turkmenistan, Užbekistan, Valgevene ja vean kihla, et Moldova esindaja kohale ei tule (pealegi on selle riigi asepeaminister samal ajal Washingtonis USA-Moldova strateegilise dialoogi üritusel).

Lisaks neile on kindlasti kohal Abkhazia ja Lõuna-Osseetia esindajad, samuti Donetski ja Luhanski rahvavabariikide esindajad. Viimased teatavasti kuulutati iseseisvateks veel 2014.a. kevadel, ent praegune suur sõda algas sellest, kui Putin 21. veebruaril tunnustas nende iseseisvust. Läks mõni tund mööda ja järgnes täpsustus Putinilt endalt – „nende varasemates oblasti piirides.” Asi selles, et toona puhkenud sõjategevuses suutsid separatistid kehtestada end vaid umbes kolmandikul oblastite territooriumil, muu jäi nö. Kiievi kontrolli alla ja on seda praegugi. Just nende alade pärast peakski kohe-kohe vallanduma käimasoleva sõja uus etapp. Igal juhul oli Venemaa välisministeeriumi 16. aprilli teadaandes märgitud – „veel vabastamata Donetski ja Luhanski rahvavabariikide territooriumid.” Selle mõiste alla mahub ka Donetski oblastisse kuuluv Mariupoli sadamalinn, mille pärast on sõditud praeguse sõja esimesest päevast peale. Sisuliselt on see sõda kogu Aasovi mere kalda kuulumise pärast – kas täielikult Venemaa käes või osaliselt Ukraina käes.

Mariupoli pärast peetavast lahingust on saanud sõjalise edu küsimus. Pärast Kiievi ja Tšernigovi alt lahkumist ja ristleja „Moskva” põhjaminekut pole Venemaal ju midagi ette näidata. Sestap käisid laupäeval Mariupolit pommitamas Venemaa lennuväe uhkused Tu22M3, mille järel esitati ultimaatum linna viimastele kaitsjatele – relvad maha panna ja alistuda.

Vastuseks tuli samasse kohta saatmine nagu see sündis Ussisaare kaitsjate hirmutamisega. Pärast seda pole mõistagi välistatud, et Mariupol pommitatakse nii puruks kui annab, ent kui palju see sõja lõpetamise võimalust lähemale toob, on võimatu öelda.

Mariupolit kaitseb teatavasti pataljon „Azov” (headel aegadel 1500 meest), keda Venemaa propaganda on 2014.a. peale pidanud natside või neonatside üksuseks – sellest ka soov neist osa vangi saata, et siis oleks keda denatsifitseerida. Just see denatsifitseerimine on praeguse suure sõja üks peaeesmärke Ukrainalt territooriumite äravõtmise, demilitariseerimise ja neutraalseks riigiks muutmise kõrval.

Kui minna tagasi pataljoni sünniaega ehk siis kuulsa/kurikuulsa Euromaidani aegadesse (november 2013 – oktoober 2014) ja võtta aluseks toona toimunud presidendivalimised (võitis Petro Poroshenko) ja Ülemraada valimised, siis viimastel olid nende poliitiliste rühmituste, keda Moskva algusest peale on kutsunud neonatsideks, tulemused järgmised. Oktoobris 2014 said nn. Liashko pooldajad 7,4%, Tyahnyboki omad 4,7% ja Yaroshi omad 1,8%. Seega kokku umbes 15%.

Viis aastat hiljem ehk märtsis 2019 kogus Liashko presidendivalimiste esimeses voorus 5,5% häältest ja põrus Ülemraada valimistel. Neil viimastel juulis 2019 sai Tyagnyboki toetajad 2%. Sestap – pole alust pasundada natsismi ülisuurest kandepinnast Ukrainas ja sõjakäigu ettevõtmine nende vastu kolm aastat pärast valimisi on lihtsalt öeldes arusaamatu.

Tegelik mäng seisneb muus. 2000.a. võimule saanud Putini juhitud seltskond seadis algusest peale eesmärgiks Venemaa omaaegse vägevuse, seda ka territooriumi mõttes, taastamise, ja kasutas selleks ära Euroopa suurriikide, eeskätt Saksamaa ja Prantsusmaa huvitatust Venemaa gaasi ja nafta kasutamisest. Sündmuste kulg, eriti Venemaa esimene vallutussõda 2008.a. Gruusias, näitas selgelt Lääne suurriikide valmisolekut seda vaikselt aktsepteerida. 2014.a. järgnes teine agressioon, mille järel demokraatlikud riigid kehtestasid küll Venemaale sanktsioonid, ent sõjategevuse lõpetamine Ukrainas (Minski kokkulepped) tähendas ju seda, et Saksamaa ja Prantsusmaa liidrid sundisid Ukrainat vastu võtma kõik Venemaa poolt nõutu. Lisaks pole Minski dokumentides üldsegi mainitud Venemaad ehk siis kogu toimunu on kirja pandud kui Ukraina siseasi. See sündis USA toonase Obama-Bideni valitsuse vaikival nõusolekul. Sestap polnud juhus, et varsti pärast Joe Bideni asumist Valgesse Majja (jaanuaris 2021) piirasid Venemaa väed Ukraina kolmest küljest sisse ja pärast USA vägede kaotust ja lahkumist Afganistanis esitati ultimaatum Euroopa ümbertegemiseks Moskva tingimustel.

Nagu teada, osutus Kremli arvestus vääraks – suurriikide liidrid tegid küll pikalt mõttetuid samme, ent Ukraina armee ja rahvas hakkas otsustavalt oma riiki kaitsma. Ühtäkki ilmnes, et neid toetavad enamike riikide rahvad ja järgnes kiire muutus valitsuste hoiakutes – Ukraina abistamine sõjas sai enamike riikide valitsuste ja rahvaste mureks. Kui siiani

sanktsioonidega n.ö. mängiti, siis nüüd ollakse valmis sulgema isegi sadamaid Venemaa laevadele. Pangatehingute piiramisest ja gaasitarnetest loobumise kõrval.

Nädal tagasi väisas Putini Amuuri oblastit, ent Hiina ei saatnud sinna ühtegi oma esindajat. Ehk siis – homme Moskvas toimuv rahvusvaheline kogunemine näitab üksnes Venemaa isolatsiooni. Samas pole silmapiiril ühtegi vihjet sellest, mis moodi ja kelle algatusel suudetakse panna piir praegusele arutule sõjale Ukrainas.

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised