10.8 C
Kuressaare
Laupäev, 28. mai 2022

Ukrainale tehakse Soomet!

Ka suures poliitikas võib toimuda imelisi asju. Läbimõtlematuse ja valearvestuste tulemusena tekib teinekord näiteks seis, kus vastaspool paneb riiukuke mõne aja möödudes suisa naeruväärsesse seisu. Kuidas selleni jõutakse, teavad muidugi vaid otsustajad ja asjaosalised ise. Kriiside teooria originaalse käsitluse eest teadusdoktori kraadi saanuna ja pikalt rahvusvahelise elu kulgemist analüüsinuna ütleksin praeguse groteskse seisu kohta rahvusvahelistes suhetes järgmist.

Venemaa president Vladimir Putin alustas XX sajandi geopoliitilise katastroofi tagajärgede likvideerimist ja sellele eelnenud seisu taastamist pool aastat enne vastavat kõnet (aprill 2005), kui ÜRO otsusega lahutati Suur Isamaasõda Teisest maailmasõjast. Mõistagi mitte sõnasõnalt, vaid Moskva sai/võttis endale õiguse käsitleda üht-teist ja kolmandat Isamaasõja kohta vaid oma suva järgi.

Järgnes poliitiliste võitude ja kaotuste seeria, milles üheks kannatajaks oli Eesti – Venemaa 2005.a. piirileping, mille Moskva poolne tühistamine pidi korvama Gruusiale tehtud järeleandmised. Siis tuli 2008 Venemaale edukas Gruusia sõda, mille tagajärgedega olid vaikselt päri Nord Streami gaasitorude ehitajad ehk Angela Merkel ja Nicolas Sarkozy. 2014 alustas Putin sõda juba Ukrainaga, Sevastopol ja Krimm võeti kiirelt, ent Kiiev suutis Ida-Ukrainas vastupanu organiseerida ning sõda jäi seisma – ühel pool Moskva toetatud Donetski ja Luhanski „vabariigid” ja teisel pool Ukraina relvajõud ja vabatahtlikud. Tegu pole siiski mitte külmutatud konfliktiga, – väike sõdimine käib edasi ja hoiab elus Ukraina lootust saada kunagi taas peremeheks omaenda maal.

USA ja NATO liikmesmaad kehtestasid sanktsioonid, mis on jõus olnud kaheksa aastat ja on tähendanud Moskvale ka poliitilist isolatsiooni. Kreml lootis olukorra paranemist Läänes toimunud valimistelt, ent Merkeli partei on nüüd opositsioonis, Prantsuse tänane president võib samuti ameti kaotada ja USA uus president Biden ei päästnud Venemaad teist korda (nagu see sündis 2009, kui Biden oli asepresident).

Säärases seisus küpseski Kremlil plaan viia lõpule Ukraina teatud osade vallutamine ja muu Ukraina endale allutamine. Kasutades olukorda, et enamik Venemaa – USA relvastusalaseid leppeid olid lõppenud, tegi Putin Washingtonile ettepaneku sõlmida uued lepingud ja ühtaegu jagada Euroopa kahe peale mõjusfäärideks. Täpsustusega, et Ukraina ja Gruusia jäägu ei-kellegi-maale ehk siis Venemaa mõjusfääri. Üldse tuleks Euroopas taastada poliitilise jagunemise seis, nagu see oli aastal 1997.

Pole raske tulla sellele, et tegu on absurdse nõudmisega – XXI sajandil pole mõeldav teha riikidele ja rahvastele selgeks, et nende eest otsustavad asju kaks suurriiki ja pole võimalik tühistada suurt osa viimase 25 aasta sündmustest ja muutustest!

Jaburaid nõudmisi on esitatud ka varem. Hiina juht Mao Zedong näiteks nõudis NSV Liidult endale poolt Siberit (1689. a. ebavõrdne leping), ent lõpuks (2005) saadi tagasi 400 ruutkilomeetrit. Ehk siis – küsitakse alati rohkem, et teinekord leppida ka piskuga.

Sedapuhku toetab Moskva nõudmisi 130 000-meheline armee Ukraina piiridel, mis asus sinna juba mullu kevadel. Jaanuari lõpul aga läksid liikvele 140 sõjalaeva Põhja-Jäämerest, Mustast merest ja Ohhoota merest, et üheaegselt – 7. veebruaril siseneda Musta merre ja Kuriili saarte piirkonda. Viimase kohaga ühenduses tasub mäletada Vene-Jaapani rahulepingu puudumist tulenevalt Moskva (vahepealsele) lubadusele tagastada kaks saart.

Sõjakuse näitamine Kaug-Idas pidi mõistagi toetama 4. veebruaril Putini ja Hiina juhi XiJinpingi kohtumise ajal tehtud ühisavaldust, mis Putini lootusi ei täitnud. Nimelt on selles kirjas, et Venemaa on vastu Taivani iseseisvusele, ent Hiina üksnes saab aru ja toetab Moskva soovi saada endale julgeolekugarantiid Euroopas. Elik – Ukrainat tekst ei maini.

Vene armee ja laevastiku asupaiku arvestades näitab Venemaa oma muskleid kogu maailmale. USA ja NATO riigid lubasid veel mullu, et kui Venemaa ründab Ukrainat, kehtestatakse talle enneolematud sanktsioonid majanduses, panganduses, külmutatakse Putini enda välismaal olevad varad jne. Nii mõnigi valitsus nõudis nende sanktsioonide kohest rakendamist, et nii Venemaa uus agressioon ära hoida.

USA eestvedamisel toimub aga viimastel päevadel midagi vastupidist – riigid sulgevad oma saatkonnad Ukrainas, toovad oma kodanikke tagasi kodumaale jne. Loogiliselt kerkib küsimus – kas maailm on tõesti Ukraina hüljanud ja jätnud ta Moskva meelevalda? Nagu teada, on viimastel kuudel lisarelvastust saanud Ukraina tõotanud agressorile vastu hakata – täpsemalt öeldes: on valmis kaheksandat aastat käivat sõda jätkama ja selles pole põhjust kahelda.

Lääneriikide valitsuste ootamatu taktika omade ärakutsumistega Ukrainast on aga kogu konflikti võtnud alasti – ühelt poolt Venemaa oma enneolematu sõjamasinaga ja tema vastas kordades nõrgem, ent oma iseseisvuse kaitsmiseks valmis Ukraina. Sisuliselt tekib kohe-kohe NSV Liidu ja Soome 1939.a. vastasseisu kordus!
Enne peaotsuse tegemist tuleb üllatatud Putinil vastata küsimusele – kas ta tahab hakata uueks Staliniks? Ja järele mõelda, sest – Ukraina pole Soome!

Ka viimasele jagus appiminejaid, ent Ukraina ründamise puhul pöördub kogu arenenud maailm Venemaa majanduselu vastu ja raske uskuda, et Venemaa kodanikud ruttaksid oma relvi täristavat liidrit – keda ÜRO asutajaliikme Ukraina asjus isegi Hiina ei toeta – kaitsma. Ilmselt on peatselt selge kas see poliitika täiesti alasti võtmise võte töötas.

2 KOMMENTAARID

guest
2 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Andu
Andu
3 months ago

Ei tea mida tuntud netisolkija, tumekirja LibaVahur, sellisest soometamisest arvab?

libakirjatumevahur
libakirjatumevahur
3 months ago
Vasta  Andu

ma`s tia midagist

12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised