10.8 C
Kuressaare
Laupäev, 28. mai 2022

Randade ja kallaste kaitse on Eesti elanike kaitse

Olen nõukogude aja lõpu laps ja mäletan hästi hämmingut, mis seoses eraomandiga kaasnes: ühtäkki tekkisid teedele tõkkepuud, metsa vahele eramaa sildid ning mõnele metsajärvele ei pääsenudki enam ligi. Nüüdseks oleme sellise elukorraldusega harjunud ega imesta enam, et eramaad on olemas ning päris igale poole minna ei saa, nagu nõukogude ajal ei pääsenud piirivalve tõttu päris igal pool mereranda. Üsna paljudesse kohtadesse siiski saab minna ja sellegagi oleme me harjunud. /…/

Vabadus on habras. Kui see on olemas, muutub see kergesti iseenesestmõistetavaks, millekski, mis justkui ei saagi iial kuhugi kaduda. Tundub, et iseenesestmõistetavaks on Eestis muutunud ka igaühe vaba ligipääs veekogudele: kellelegi ei tule pähegi, et selline asi päriselt kuhugi kaduda võiks. Veel enam, et me ise sellise otsuse vabatahtlikult teeksime. Aga just selle üle on riigikogu parajasti otsustamas, arutades esimesel lugemisel looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõud, milles tehakse ettepanek lubada edaspidi ehitamist vaid 10–20 meetri kaugusele veepiirist.

Keskkonnakaitseliselt oluline teema

Jah, seaduses säilib kallasraja kasutamise kord, kuid säilib ka regulatsioon, mis lubab kallasraja ülekaaluka erahuvi korral sulgeda. On üsna selge, et kui lubada ehitamist vahetult veepiiri lähedale, kasvab omanike huvi oma hoovis võõraste liikumist piirata. Isegi kui omanik jätab füüsilise piirde paigaldamata, indikeerib pügatud muru, grillmajake, koerakuut, lillepeenar või muu sarnane selgelt, et võõrad ei ole sel alal teretulnud.
Praeguse korra järgi on ehitamine üldjuhul lubatud minimaalselt 50 meetri kaugusele veepiirist, väljaspool asulaid on ehituskeeluvööndi ulatus sageli 100–200 meetrit. Seega soovitakse menetluses oleva eelnõuga ehituskeeluvööndi ulatust vähendada ligemale kümnekordselt.

Kui kavandatav muutus on niivõrd drastiline, siis peab selleks olema ilmselt mingi hea põhjus. Eelnõu seletuskirja uurides veenvat põhjust paraku ei leia. Seadusemuudatuse peamise põhjendusena on toodud vajadus leevendada omandipiiranguid, mis on ajale jalgu jäänud.

Sealjuures on viidatud, et eelnõu eesmärk on seotud põhiseaduses sätestatud omandi kaitsega ning et omandipiiranguid leevendatakse kohtades, kus piiranguteks puudub selge looduskaitseline vajadus. Ometi tehakse eelnõus ettepanek ehituskeeluvööndi ulatuse vähendamiseks igal pool, kogu Eestis, analüüsimata sealjuures piirangute alt vabastatavate alade looduskaitselist väärtust või looduslike ranna- ja kaldamaastike väärtust ühishüvena.
Omandi kaitse kõrval sätestab põhiseadus aga ka igaühe kohustuse säästa elu- ja looduskeskkonda (§ 53) ning keelu kasutada omandit üldiste huvide vastaselt (§ 32 lg 2).

Eelnõu seletuskirja edasi lugedes selgub, et praegust regulatsiooni on tarvis muuta, sest see pärineb Eesti taasiseseisvumise järgsest ajast, mil seadusi pandi kirja kiiruga ning mõttega, et need ongi ajutised lahendused. Ranna ja kalda kaitset reguleerivaid peatükke ei ole aga vahepeal muudetud ega kehtetuks tunnistatud, mistõttu olevatki need nüüd ajale jalgu jäänud.

See pole siiski päris juhus ega ka tegematajätmine, et ranna- ja kaldakaitse regulatsioon on jätkuvalt sama. 2000. aastate esimesel kümnendil toimus Eestis nii planeerimis- kui ka keskkonnaõiguse kodifitseerimine ehk ümberkirjutamine, mille raames leidis käsitlemist ka ehituskeeluvööndi ulatus kui asustuse suunamist otseselt reguleeriv ning keskkonnakaitseliselt oluline teema.

Kodifitseerimise protsessi olid kaasatud ministeeriumid, ametkonnad, kohalikud omavalitsused ja valdkonna eksperdid, ometi muudeti ranna ja kalda kaitse regulatsiooni üksnes vähesel määral ning see jäeti põhiosas kehtima.

Praegune ehituskeeluvöönd on puhver

Õõnsalt mõjub muutmise põhjendus, et ranna ja kalda kaitse on seotud valdavalt vee kaitsega, mistõttu on vajalik vastav regulatsioon tõsta ümber looduskaitseseadusest veeseadusesse. Tõsi, üheks rannal ja kaldal ehitamise ning muu inimtegevuse piiramise eesmärgiks on ka veekaitse.

Samal ajal on ka üsna selge, et lubades ehitised praegusega võrreldes veekogudele kümme korda lähemale, reostusoht hoopis suureneb, sest ehitistega kaasnevad ju kanalisatsioonirajatised, kuivenduskraavid ja drenaaž, mis kõik kujutavad endast potentsiaalset ohtu veekogu veekvaliteedile. Sealjuures ei ole erilist vahet, millises seaduses just selline ümberkorraldus sõnastatud on.

Väide, et ranna ja kalda kaitse eelkõige vett kaitseb, on ka sisuliselt lausa vale või vähemalt poolik. Tegelikkuses vajab lisaks veele kaitset nii rand ja kallas ise, veekogude-äärne mitmekesine loodus kui ka inimene.

Ehituskeeluvööndi praegune ulatus ei ole sugugi juhuslik, vaid järgib suuresti aja jooksul välja kujunenud mustrit, mis on lähtunud ehitamist soosivatest või selleks ebasoodsatest loodusoludest. Jah, tehnilised võimalused on aja jooksul tohutult arenenud ja tõesti on praegu võimalik edukalt ehitada ka kohtadesse, kus varem seda teha ei olnud võimalik. /…/

Praegune ehituskeeluvöönd on puhver, mis kaitseb inimeste eluasemeid nii loomulike rannikuprotsesside poolt põhjustatavate muutuste kui ka äärmuslike ilmaolude ja veetaseme kõikumiste eest.

Need viimased teadaolevalt aina sagenevad ja ägenevad, mida hoogsamalt kliimamuutus kuju võtab. Seega on vaja kaitset pigem tõhustada, kui olemasolevat tõhusat puhvrit kaotama asuda.

Kaotame unikaalsed kaldaalad

Tõsiselt ei saa võtta ka seadusemuudatust õigustavat kohalikele omavalitsustele otsustusvabaduse juurde andmise argumenti, kuivõrd kehtiv regulatsioon võimaldab omavalitsustel ka praegu põhjendatud juhtudel planeeringute kaudu ehituskeeluvööndi ulatust nii suurendada kui ka vähendada. /…/

Nii jõuangi järelduseni, et kavandataval seadusemuudatusel ei saa olla muud põhjendust kui veekogude ääres maid omavatele isikutele soodsamate tingimuste loomine, tehes seeläbi mõõtmatult vaesemaks kogu ülejäänud Eesti elanikkonna, kuivõrd me kaotame oma praegused unikaalsed puutumatud rannikud ja kaldaalad. /…/

Ma tõesti loodan, et poliitikute silmad sel teemal avanevad ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu lükatakse tagasi.*

Seda taotlevad ka mitmed saadikutele läkitatud kirjad, sealhulgas vaid loetud päevadega tugevat toetust kogunud avalik pöördumine ning Eesti teadlaste pöördumine. Randade ja kallaste kaitse on kõigi eestlaste, meie ühise rikkuse, turvalisuse ja vabaduse kaitse.

*Riigikogu otsustas kolmapäevasel istungil veekogude kallastele ehitamist lubava eelnõu tagasi lükata.

Ilmunud ERR portaalis 25. jaanuaril 2022.

Loe täismahus: https://www.err.ee/1608477017/laura-uibopuu-randade-ja-kallaste-kaitse-on-eesti-elanike-kaitse

Loe ka: https://www.err.ee/1608479063/riigikogu-lukkas-veekogude-kallastele-ehitamist-lubava-eelnou-tagasi

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised