10.8 C
Kuressaare
Laupäev, 28. mai 2022

Kahemastiline purjekas „Luise” ehk Saarlaste kodumaalt põgenemislugu (13)

Möödunud aasta 22. oktoobril hakkasime avaldama Mati Nõmme 1994. aastal kirja pandud lugu sellest, kuidas paljud eestlased pidid Teise maailmasõja ajal oma kodumaalt põgenema. Uuel aastal avaldame veel paar põgeniku jutustust, kes „Luise” pardal Rootsi põgenesid.

Väike jutustus Annalt

Olen viimane meie perekonnast, kes on endiselt elus ja soovin seetõttu jääda anonüümseks. Kutsugem mind Annaks – nii oli minu vanaema nimi, keda ma väga armastasin ja kes jäi meist maha Eestimaale.

Minu isapoolsest suguvõsast ei ole keegi elus. Üks vend hukati ja teine saadeti Siberisse, kust ta kunagi tagasi ei tulnud, või sattus ta hoopis saksa vangilaagrisse. Nad olid siitilmast lahkunud.

Vanaema ei saanud meiega Rootsi tulla. Ta oli sünnitanud kolm last, kes kõik põgenesid läände. Kuid ta oli öelnud, et oluline on, et lapsed ja lapselapsed elaksid hästi…
Vanaema oli tugev isiksus – imetlusväärne naine, keda me kõik nii väga armastasime. Eriti mina. /—/ Ta oli üle 80aasta vana, kui ta suri.

/—/

Miks ma alustasin kirjutamist oma vanaemast? Võib-olla seepärast, et kohtasin mõni aeg tagasi meie linnas elavat eestlast – Mati Nõmme. Sattusime ühes õhtusöögilauas kõrvuti istuma. Rääkisime tühjast-tähjast. Ühtäkki mainis ta, et kogub tema vanaisa laevaga Rootsi põgenenutelt mälestusi. Laeva nimi oli „Luise”.

Minu üllatus oli seda kuuldes nii suur, et unustasin aja ja koha, milles viibisin. Luise… Luise? Just sellist nime kandis laev, millega Rootsi olime tulnud. Nii oli mulle mu vend rääkinud. See pidi olema seesama laev. Pole ju võimalik, et eksisteeris kaks ühe ja sama nimega laeva? Kahju, et kõik olid lahkunud ja mul ei olnud kelleltki küsida.

Mati rääkis erilise soojusega oma vanaemast ja vanaisast, kelle perekonnanimi oli Hiiuväin. Minu mälestuses on sellel nimel koht. Mäletasin õieti, nad olid olnud vabakoguduslased. Mati otsis oma juuri ja tahtis Rootsi põgenemisest rohkem teada saada. Laevaga „Luise” 1944. aastal Rootsi tulnutega otsis Mati kontakti Eesti Päevalehe kaudu.

Meil oli teineteiselt palju küsida, kuid ühe õhtusöögi laua ääres ei jõua ju ometi kõigest rääkida. Leppisime kokku, et järgmisel korral kohtume minu juures.

Rääkisin talle, kuidas ma oma mälestuste kirja panemisega 252. leheküljele olin jõudnud ning et viimases peatükis kirjeldan Tallinna külastamist 1991. aastal. Pärast seda juhtus midagi minu eraelus ja ma ei suutnud enam kirjutada. Ei suutnud enam keskenduda ega loominguliselt mõelda ning ei leidnud kirjutamiseks õiget aega ega kohta. Ja Lundi professor, kes käsikirja ootas, muuskui kiirustas takka. Loomulikult kavatsesin ma raamatuga enne ühele poole saada, kui vanadusega mõistuse peaksin kaotama. Ma ei taha surra enne kui valmiskirjutatud raamat mu kätel puhkab. Minu enda raamat. Jutustus minu ema sünnist 1896. aastal kuni tänaseni, 1994. aastani – just nagu Vilhelm Mobergi romaaniseerja „Väljarändajatest” kuni tema „Viimase kirjani Rootsile”, ku Kristiina sureb astrahanõun käes. Just nii jutustasin ma Matile. Siiski tahan lisada mälestuse oma hingesugulases Mati raamatusse. Kuid seda kindluse mõttes mõnevõrra lühendatult ja korrigeeritult.

Kohtusin Matiga ühel reede pärastlõunal. Hiiuväinade tütrepoeg. Uskumatu!
Istusime mitu tundi minu köögis laua ääres. Peale tema enda perekonna oli veel vähemalt neli perekonda, kes olid käesoleva raamatu ilmumise vastu ülisuurt huvi tundnud. Rääkisime, esitasime küsimusi ja võrdlesime saadud vastuseid.

Võtsin välja oma käsikirja need leheküljed, mis rääkisid Rootsi põgenemisest. Jah, palju klappis. Aga see mootorivärk? Minu teadmist mööda oli laeval mootor.
Köögi laud oli täis ajalugu ja me mõlemad täis äärmist entusiasmi.

Enne põgenemist

Elasime Saaremaal, kuhu olime kolinud Tallinnast. Pakkisime esmavajaliku ja suundusime veoautokastis Saaremaale.

Saaremaal oli rahulik. Isegi koolid töötasid ning mina ja mu vend jätkasime oma kooliteed gümnaasiumiastmes Kuressaares. Elasime ühiselamus.

Minu isa oli Eesti Vabariigi päevil mereväeohvitser. Vene ajal küüditati koos paljude teistega, kuid õnneks õnnestus tal hiljem kodumaale naasta. Nagu ma hiljem teada sain, olevat nad laevaga Tallinna suunas põgenenud. Laeva aga pommitati, mistõttu paljud pardalolnud hukkusid. Vaid parimatel ujujatel õnnestus maale ujuda ja Soome lahes asuvale saarele jõuda. Seal varjasid nad end seni, kuni maismaale tulek endast enam ohtu ei kujutanud.

Üks ellujäänutest, kes oli elukutselt sukelduja, andis meile teada, et isa on elus. Kui isaga kord taaskohtusime, oli ta omadega täitsa läbi. Meile, lastele, ei räägitud kõigest, mida isa oli pidanud läbi elama, kuid üksjagu saime teada meiegi. Maailmas on juhtunud hullemaidki asju ning inimesed kõigele vaatamata siiski ellu jäänud.

Eesti oli olnud sakslaste poolt okupeeritud 1941. aasta augustist alates. Sakslased mobiliseerisid kõik vähemalt 16aastased poisid, kelledest enamik saadeti Venemaa suunas. Ka meie isa mobiliseeriti ja saadeti Eesti vägede juurde Saaremaale. Maal olles lubati tal kanda Eesti mereväevormi.
*
Oli suvi ja aasta 1944. Venelaste pealetung ja sakslaste suured kaotused Venemaa all olid kõigile teada. Suvevaheajal olid kõik õppurid sunnitud töötama. Mis tahes vaatenurga alt kaalutledes tundus kõige praktilisem, et mina ja mu vend valiksime mõlemad talu, kus raha teenida. Talud asusid teineteisest jalgrattatee kaugusel ja igal pühapäeval saime olla koos.
Mõistsime, et olukord oli sakslaste jaoks ohtlikuks muutumas. Komandandi hõiked ei kõlanud enam nii enesekindlalt kui vanasti ja külas arutati erinevate põgenemisvõimaluste üle. Mandrilt koliti üha enam saarele – eriti Saaremaale ja Muhusse. Paljud olid juba laevade ja paatidega Rootsi suunas teele asunud.

Vaatamata sellele, et sakslased olid enamik laevadest oma kontrolli alla võtnud, oli enamikel mõni vana alus, mootorpaat või muu väiksem paat kuhugi kõrvale pandud või ehitati salaja uut. Saime usaldusväärsetest allikatest teada, et Vene väed on üha lähemale jõudmas; et Eesti lõunaosa oli taaskord venelaste poolt okupeeritud ja et peagi langeb ka Tallinn nende kätte.

Algas palavikuline Rootsi põgenemise võimaluste otsimine. Isa tegi kõik, et kindlustada meile koht mõnel laeval.

Isa rääkis meile, et tal oli õnnestunud saare lõunaosast hankida mootorpaat ning et meid võetakse peale meie küla lähedal asuvast sadamast. Kõik toimus loomulikult äärmiselt salaja ja olgugi et randasid valvati saksa vägede poolt, õnnestus paljudel siiski merele jõuda.

Me ei teinud just eriti palju ettevalmistusi. Kodu olime kord juba jätnud – Tallinnas. Eluks esmavajalik ja mõned mälestusesemed oli kõik, mis me Tallinnast kaasa olime võtnud. Pakkisime oma asjad omaõmmeldud seljakottidesse ja ema kontrollis, et me midagi üleliigset kaasa ei võtaks – tal oli kogemusi põgenemisest Esimese maailmasõja päevil. Siis aga saime teada, et perekond, kellega koos pidime põgenema, oli sakslaste poolt arreteeritud. Kõik peale pereisa lasti peagi õnneks vabaks. Nüüd olid meil asjad pakitud, aga polnud paati või laeva, millega põgeneda.

20. septembri öösel seadsime end ranna poole teele. Hiilisime üksteise kõrvale hoides läbi metsa. Olime viiekesi? Lugesin siluette pimeduses ja hingasin kergendatult teada saades, et terve pere oli koos.

Enamik taludest olid tühjad, inimesed olid paaniliselt põgenenud. Kuulsin, kuidas lehmad ammusid ja koerad haukusid – põgenedes jäeti ju maha kõik. Elu on armsam mis tahes varast!

Lõpuks jõudsime randa ja üritasime end peita saksa sõdurite eest. Saime teada, et veidi rannast eemal on kalalaev, millele veeti inimesi väikese sõudepaadiga. Minu vend hüppas esimesena paati, kuid avastas siis, et paadis on auk ja ujus tagasi randa. See laev lahkus ilma meieta.

Mu vend oli läbimärg. Olime sunnitud suunduma lähimasse tallu, et ta saaks lõkke ääres end soojendada ja oma riided ära kuivatada. Istusime seal ja hoidsime hinge kinni, et suits meid ei reedaks. Kuid see juhtus siiski ning mõne aja pärast olidki saksa sõjaväelased platsis.

(Järgneb)

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised