10.8 C
Kuressaare
Laupäev, 28. mai 2022

Kahemastiline purjekas „Luise” ehk Saarlaste kodumaalt põgenemislugu (12)

Möödunud aasta 22. oktoobril hakkasime avaldama Mati Nõmme 1994. aastal kirja pandud lugu sellest, kuidas paljud eestlased pidid Teise maailmasõja ajal oma kodumaalt põgenema. Uuel aastal avaldame veel paar põgeniku jutustust, kes „Luise” pardal Rootsi põgenesid.

Jutustus nr 10

Maria Larsson, neiupõlvenimega Nõmm, Alingsås, Rootsi.
Maria jutustus algas 7. jaanuari lehes.

Kolmas päev, 25. september 1944

Uuesti koputatakse uksele ja sisse tormab Heldina. Poisid katavad oma näod kätega ja jooksevad õue. Teel välja kustutas keegi neist tule, nii et tuba muutus kottpimedaks. Heldina otsib terve toa läbi – katusealused, riietekapi, voodialused ja isegi jakihunniku minu voodis. Meil oli kuu aega karantiini ja kellelgi ei olnud lubatud meid külastada.

Oskar oli sunnitud hiljem seletusi andma, sest ta teadis, et meid ei ole lubatud külastada. Meenub, kuidas Oskar ükskord hiljem jutustas, et suviti külastab neid palju turiste.

Ühel pühapäeva hommikul istusime sõbralikult maja kohvikus. Pärast paluti meid kohvikusse abilisteks. Saime kümme krooni nädalas taskurahaks. Selle raha eest sai tol ajal palju asju osta. Lähimast külapoest hankisin endale kõik vajaliku: seebi, hambaharja ja -pasta; järgmisel nädalal: väikesed käärid, nõela, niidi, kummipaela. Kõik, kes olid vähemalt 16-aastased, said kümme krooni nädalas.

Perekond Östermalmile kuuluva maja kõrvalhoones asus suur puukirst, kust leidsin endale sobivad riideesemed ja kangast. Leidsin paraja jupi valget riiet, millest tegin endale kombinee. Lisaks sellele õmblesin endale veel rinnahoidja.

Nüüd meenub mulle veel üks päev laagri toidusaalis. Östermalmidele kuuluva kohviku juures asus külalistemaja paljude väikeste tubade ja köögiga. Ühes väikestest tubadest seisab mees raadio ees ja kuulab päevauudiseid Saksamaalt, sealsamas kõrval aga kuulab teine mees uudiseid Soomest.

Saksa uudistes öeldakse, et purjelaev „Luise” vajus merepõhja. Laev sattus merehätta ja andis hädaabisignaali, kuid korduvatele katsetele vaatamata ei õnnestunud laeva päästa. Nähti, kuidas laeval olnud puid merepinnal hulpis. Soomest tulid aga teistsugused teated. Purjelaev „Luise” olevat õnnelikult Ålandilt Rootsi jõudnud.

Poeomanik tuli meie juurde, käes suur šokolaadikook. Olime laagris, kus sai alati nalja, olnud viis nädalat. Tundsime end juba nagu kodus. See koht oli meile armsaks saanud. Ükspäev aitasime pererahval kartuleid võtta. Seda tehti suure rõõmuga. Pere vanim poeg tõi meile põllule kohvi ja sooja toitu. Kõik olid rõõmsad ja ilm oli ilus.

Minu vanem õde oli mul õhtuti lehmalaudas abiks. Ta oli Heldina lemmik. Lisaks sellele töötasin ma veel talu köögis. Kes oli naabriperel abiks pesu pesemas, kes aitas põldu väetada. Suures aias oli palju õunapuid.

Järgmisel reedel oli meie kord õuekemmergut küürida. See ei meeldinud kellelegi, kuid töö vajas tegemist.

Laagris anti välja eestikeelset ajalehte. Oli laupäev ja kolm eesti naist koorisid kartuleid. Üks naistest asub päevauudiseid lugema ja hõikab mind mõne aja pärast enda juurde. Ma katsin parajasti laudu. Tule siia ja loe seda! Alustan lugemist ja lehes kirjutatakse Saaremaalt pärit iludusest. Kirjutatakse, et neiu…(minu nimi) ei tohiks kanda oma punast mantlikest, et tema ilus keha paremini näha oleks. Olin elevil. Laagris oli ju palju Saaremaa neide, aga et just minust kirjutati.

Läksin seejärel ühe oma toakaaslase juurde ja küsisin, mida ma peaksin õhtul tegema. Köögis oli ju nii külm ja kõle alati. Otsustame, et kannan õhtul sinist sitskleiti ja lühikest sik-sak vööga jakki. Eesolev õhtu tõotas tulla põnev.

Ükspäev avastas majaomanik, et ühel akendest on pragu sees. Heldina organiseeris meile uue toa, mis asus tema kolme venna toa lähedal. Seal oli palju lõbusam. Igal õhtul kostus vendade toast ilusat muusikat ja õhtuti käisid poisid meil külas. Meie toa uks oli alati praokil ja me lausa põlesime põnevusest.

Ühel õhtul korraldas poeomanik (perekond Nyberg) meile, põgenikele, lõbusa äraolemise. Kõigepealt vaatasime filmi, siis oli pidulik õhtusöök ja kohv koogikestega. Lõpuks jõudis õhtu öösse ja oli aeg kodu poole teele asuda. Väljas ootas meid kari rootsi noormehi, kes sõidutasid meid jalgratastel koju, olgugi et külast oli laagrisse lühike maa. Minu noormees sõitis kõige ees.

Tol ajal olid tänavad kitsad. Sadas uduvihma. Nägin, et meile tuleb vastu auto. Hõikusin teistele, et auto tuleb ja minust saadi aru. Tõlk sõitis meie kõrval ja ma palusin tal mind sõidutavalt noormehelt küsida, kas ma olen raske. Sain vastuseks, et ma olen kerge kui lind.

Meenub, et ma leidsin sellest suurest puukirstust paari talvesaapaid. Enne kui laagrist lahkusime, sain endale tumepruuni talvejaki. Ostsin endale poest väikese reisikoti, mis oli nii väike, et oleks sobinud väikesele koolilapsele koolikotiks, aga mulle oli sellest küllalt.
Heldina askeldas ühe eesti pere toas ja märkas, kuidas nad Eestist kaasa võetud suitsusinki ja leiba sõid. Heldina oli üllatunud ja küsis, kas teil süüakse sellist toitu iga päev, meile on see pidusöök?

Ühel õhtul hilinesime õhtusöögile. Keegi Eesti mees ütles meile, et täna ei kõlba kartulit süüa. Ta ütles seda ka teistele. Selle peale ei julgenud me kartuleid proovida. Eesti mees lubas halva toidu peale kuningale kaevata. Iga põgeniku kohta maksis riik võõrustajaile korraliku summa.

Heldina oli pettunud ja ütles meile, et ise tulete nii kohutavast kohast ja nüüd kaebate toidu üle. Tol õhtul oli söögiks stoovitud kartulid ja suitsuvorst. Vorst maitses teisiti ja see toit oli meile võõras. Hiljem saime aru, et meile pakutud toit ei olnud halvaks läinud ja kõlbas süüa küll.

Sõime kaks korda päevas – hommikul ja pärastlõunal. Ühel õhtul mängisime meie toas – keegi pidi tegema lamba häält ja siis teised pidid püüdma seda matkida. Milline lõbus mäng! Sel õhtul ei olnud rootsi poiste toast muusikat kuulda. Huvitav, mis nad küll meist mõelda võisid. Ehk arvasid, et häälitsemine oli sõja läbielamiste raske tagajärg.

Saime teada, et peagi tuleb meil laagrist lahkuda. Olime kurvad ja keegi meist ei teadnud, kuhu meid järgmiseks saadetakse.

Lahkumispäev lähenes. Sõitsime bussiga veel viimast korda arstlikusse kontrolli. Sinna oli paar kilomeetrit. Me olime terved. Mul olid ilusad valged hambad nagu pärlikee. Järgmisel päeval lahkusime laagrist.

Oli varajane hommikupoolik ja ma istusin bussis. Väljas oli endiselt pime. Mulle anti ümbrik aadressi ja paberilipikuga, mida ma ei tohtinud mitte mingil juhul kaotada. Meid juhatati Norrtälje rongile. Sõitsin esimest korda elus rongiga. Meil oli kaasas tõlk. Reis kulges esmalt Örebrosse ning sealt järgmisel päeval bussiga edasi. Reis algas kui väljas oli veel pime ja lõppes, kui väljas oli jälle pime.

Ma ei julgenud ümbrikut avada.

1. augustil 1947. aastal jõudsin koos oma vanema õega Alingsåsi. Täna [1994. aastal – toim.] on meie perekonnast elus viis inimest: neli õde ja vend, kes kõik elavad Rootsis. Minu vend elab Järfällas, kaks nooremat õde elavad Avestas ja minu vanem õde elab Varas. Kahju, et me üksteisest nii kaugel elame. Vananedes muutub kõik ja kõik ei ole enam nii lihtne kui noor olles.

Mina elan endiselt Alingsåsis ja olen abielus rootsi mehega. Meil on kolm tütart, kelledest kaks on abielus ja ühel on elukaaslane. Meil on kaheksa lapselast – viis poissi ja kolm tüdrukut. Neist vanim saab varsti 19aastaseks, noorim on 6-kuune. Isak sündis selle, 1994. aasta alguses. Mõni aasta tagasi sündis mu noorimal tütrel 23. septembril poeg, kelle nimi on Sebastian. Mõelda vaid, et just sel kuupäeval alustasime põgenemist Rootsi. Ma olin nii õnnelik, et Sebastian just sellel kuupäeval sündis.

Ülaltoodu kirjutamine võttis mul aega kaks päeva. Meelde tuletamine ja mälestuste kirjapanek võttis kaua aega. Kirjutasin hingelt kõik, mida mäletan põgenemisest Rootsi purjelaevaga „Luise”.

Tahaksin lõpetada järgmiste sõnadega: oleme tükike kõiksuses…
Suured tänud kapten Mihkel Hiiuväinale osutatud abi eest.

(Järgneb)

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised