11.1 C
Kuressaare
Laupäev, 21. mai 2022

Poliitikahoroskoop 2022: kas TINA või „uus normaalsus”?

Uuesti moodi läinud 1980-ndate neoliberaalide, täpsemalt Margareth Thatcheri poolt käibele toodud meem „TINA – there is no alternative“ [turumajandusele ja dereguleerimisele]. Täna on sellele omaaegsele imperatiivile pandud aga taha hoopis küsimärk. /…/

Aasta 2022 saab olema riigikogu valimisi ettevalmistav aasta ja see paneb pitseri kõigile peamistele toimetustele. Eesti poliitilist reaalsust ja poliitikamaastikku mõjutab see mitut moodi.

Sharpminder on juba kaks aastat avaldanud kriitilisi ja nõudlikke lugusid suurte valdkondade – tervishoid, pensionid, hõivepoliitika, pikaajaline hooldus – rahastamise teemadel.

Kahe aastaga pole siin sisuliselt midagi muutunud ja ei muutu ka algaval aastal. Otseseks põhjuseks poliitilisele seisakule on valitsusparteide kartus ärritada potentsiaalseid valijaid uute maksude või vanade tõstmisega, sest ilma lisarahata paraku ühtki olulist muudatust teha pole võimalik. See poliitilisest äritsüklist tingitud arengupeetus võib saada läbi sügiseks 2023.

Märksa kestlikum probleem on aga tervikliku visiooni puudus Eesti suurematel erakondadel. Nn tõenduspõhise poliitikakujundamise lainel tellitakse analüüse mõttekodadelt, need kipuvad aga olema analüüsi autorite nägu. Nii oli Arenguseire Keskuse maksustsenaariumide raport sekkuva riigi poolt ja pigem mõõdukalt vasakpoolne, sama kontori tehtud pikaajalise hoolduse reformiplaan aga räigelt neoliberaalne.
Kõrghariduse osas pole valitsusel üldse visiooni ja nii ilmutaski end meedias ootamatult Gunnar Okk, kutsudes raputama tolmust puhtaks seitse aastat vana (ja juba toona auklikuks tulistatud) ideepaberit.

See kõik on Sharpminderi meelest kurb, sest aeg ei oota. Oluliste reformide edasilükkamise hinna maksavad lõpuks kinni ettevõtjad ja kodanikud; Eesti tervikuna võib vajuda veelgi sügavamale keskpärase ühiskonna lõksu, mis ei köida omasid ega võõraid talente.

Roheteema kui poliitiline konflikt

Politoloogide ja ajakirjanike seas valitseb vaikimisi seisukoht, et valimisvõitlus tugevdab ühiskonna põhikonflikte – rikkad ja vaesed, pealinn ja ääremaad, eestlased ja venelased, traditsionalistid ja „liberastid” koonduvad selgemalt oma laagritesse ja hakkavad teravusi ütlema. Võimalik, et kohalikel valimistel lõid need põhikonfliktid vähem välja kui keskvõimu tasandil (meenutagem kasvõi ideoloogilist vastandumist äsjaste Vabariigi Presidendi valmiste ajal). Aga tundus, et seekord olid valijad eriti ükskõiksed ideoloogiliselt teravate loosungite vastu. /…/

Üle ega ümber ei saa rohepöörde teemadest. Rohestumise tendentsi oli päris selgelt näha juba 2021 aasta kohalikel valimistel – roheteemad olid erakondade valimisprogrammides ja ka koalitsioonilepingutes üks kaalukamaid osi. Samas puudub neis poliitika, ehk prioriteetide seadmine, valikute tegemine, rahaliste ressursside hankimine või vähemasti nende vajaduse planeerimine.

Aga ühel hetkel seisavad valitsejad ikka karmi reaalsuse ees – kas arendada kohalikke lennujaamu või nõudluspõhist ühistransporti? Mil määral kompenseerida rohepöörde kulusid ja kellele? Kas ehitada tuumajaam ja kui, siis kelle õuele?

Parteide väljavaated riigikogu valimistel

Täna, mil Eesti ägab kõrgete energiakulude koorma all, ei usu enam keegi, et roheteemad on poliitiliselt neutraalsed, et sellest võidavad kõik ja kaotajaid polegi. Distributive dilemma on rohepöörde üks võtmeküsimusi, mis tähendab sedagi, et vasak- ja parempoolsus jääb poliitikasse ikka alles. Prognoosime, et just rohepöörde temaatikast võib saada algava aasta üks peamisi poliitilisi konflikte.

Toetusprotsendid on kolmel parteil – Reformierakonnal, Keskerakonnal ja EKRE-l, pikemas ajahorisondis võrdsustunud ja seega on TINA-aeg suure küsimärgi all. Kui varem jagasid võimu omavahel kaks suurt erakonda, siis nüüd on pilt teine. Kolme suure võitlusse võib sekkuda veel ka Eesti 200, kuid nende jõudmine samasse kaalukategooriasse on pigem vähetõenäone. Problemaatiline tundub ka Kersti Kaljulaidi kasutamine „võiduratsuna”, sest tema populaarsus valijaskonnas on ambivalentne ja mis sama tähtis – ekspresidendile ei sobi pakkuda vähemat kui liidrikohta, aga kes partei juhtidest oleks ise valmis kõrvale astuma?

Pikaaegse TINA-partei Reformierakonna puhul on üha raskem aru saada, missugusel platvormil ja millise Eesti eest see täna seisab? Ideeliselt peaks nad tahtma õhukest riiki, kuid Kaja Kallase valitsus on hoopis välja käinud halduslikult ülikuluka energiakulude kompenseerimise süsteemi; samuti peaks olema tegu ettevõtluslembese parteiga, ent mitmete sektorite ärimeestele on koroonakriisis külmalt selg pööratud. Lisaks nõrgale valitsemissooritusele on parteisisesed erimeelsused üha tuntavamad. Kui septembris kirjutasime Reformierakonna sisepingetest, saime kaela süüdistused valetamises. Täna, kui Ansip on korduvalt Kaja Kallast kritiseerinud, on raske sisepingeid maha salata.
Lisaks, kui süveneda Andrus Ansipi ja Kaja Kallase sõneluste sisusse, siis ilmneb, et tegu pole lapsiku jonniga nagu üritab meid veenda peaminister, vaid maailmavaateliste erisustega.

Ansipi viimastest sõnavõttudest vaatab vastu euroopalik arusaam heaoluriigist – kõik maksavad makse, kõik saavad hüvesid; keskklass on praeguse ühiskonnakorralduse alustala. K. Kallase vaated, kelle „õukonda” kuuluvad maaimavaateliselt selgelt ka Pentus-Rosimannus ja Ligi, on seevastu üpris arhailised ja näevad heaoluriiki kui valitsusele kuuluvat rahakotti, kust kõige vaesemetele kitsilt kopikaid poetatakse.

Teine suur erinevus Ansipi ja Kallase vahel on selles, kuidas kriisiajal valitseda. Ansip läks annaalidesse lendlausega „kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahaksingi elada“, K. Kallase jaoks on aga kriisid üks suur häda ja õnnetus. Ansip julges kriisi tipus (2010) heast õigusloome tavast mööda minna ja tõsta kiirkorras käibemaksu, Kallas vastupidist sammu teha ei julge.

Tähed soosivad sotse?

Kes siis veel, lisaks friends & family seltskonnale, võiks Reformierakonnale teravaid sõnumeid saata? See ei saa olema enam Keskerakond, kes on muutunud Kaja Kallase kabineti kahvatuks sussisahistajaks.

Tähtede seis võib kujuneda soodsaks hoopis sotsidele, kes on samuti pikalt identiteedikriisis vaevelnud. Viimastel kuudel on parteis näha selgemat lahknemist lumehelbekeste ja põhivoolu sotside vahel, mis esmalt kulmineerub parteijuhi valimistel 5. veebruaril.

Lumehelbekesed tegelevad süütute teemadega nagu toidukapid ja rattateed, Lauri Läänemets aga maksude ja õiglase ümberjagamisega. Läänemets võiks olla SDE tõsiseltvõetav uus liider, kes suudab tekitada palju ebamugavust konkurentidele ja päästa sotsid varjusurmast. Reform näib Läänemetsa kartvat, sest miks muidu on Reformi raskekahurvägi (Keit Pentus-Rosimannus, Kaja Kallas) agaralt Lauri Läänemetsa ettepanekuid meedias pareerima asunud?

Poliitika-aasta 2022 pakub seega nii vanast rutiinist lahti ütlemist kui ka „uut normaalsust”. Kui Sharpminder oleks jõuluvana mänginud, siis oleks ta igale parteile kingikotti peegli pannud. Peeglist saab tõtt vaadata või ka küsimusi küsida. Vanasõna ütleb aga, et kui täiskuuööl peegliga ristteele minna, siis näeb seal oma tulevase koalitsioonipartneri nägu.

Autorite loal refereeritud blogist Sharpminder. Loe täismahus www.sharpminder.com

Eelmine artikkelMeie Maa 14. jaanuar 2022
Järgmine artikkelJUHTKIRI – Süda valutab
guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised