18 C
Kuressaare
Esmaspäev, 8. august 2022

Kahemastiline purjekas „Luise” ehk Saarlaste kodumaalt põgenemislugu (11)

Möödunud aasta 22. oktoobril hakkasime avaldama Mati Nõmme 1994. aastal kirja pandud lugu sellest, kuidas paljud eestlased pidid Teise maailmasõja ajal oma kodumaalt põgenema. Uuel aastal avaldame veel paar põgeniku jutustust, kes „Luise” pardal Rootsi põgenesid.

Jutustus nr 10

Maria Larsson, neiupõlvenimega Nõmm, Alingsås, Rootsi.
Maria jutustus algas 7. jaanuari lehes.
Kolmas päev, 25. september 1944

Torm vaibus. Meile teatati, et öösel hoiti kurssi tähtede järgi ja et Mihkel Hiiuväin on raskesti haige. Tal oli kõrge palavaik ja veremürgitus. Päeval kuulsin ema käest rõõmusõnumit – ta oli kuulnud ja näinud kajakat. Peagi sai linde üha rohkem ja rohkem. Nüüd pidime me olema lähedal mõnele maale või saarele. Kõik olid rohkem kui rõõmsad.
Varsti paistiski maa. Keegi ei teadnud, kuhu olime jõudnud. Kolme päästepaadiga m indi asukoha järgi küsima. Peagi ollakse tagasi ja ülirõõmsad. Selgub, et oleme jõudnud Ålandile, kust saadeti teade meie teelolekust Rootsi garanteerimaks, et haiged saavad õigeaegset abi. Ootasime kaua, kuid olime väga rõõmsad. Piilun läbi aknaruudu Ålandi ja selle ilusat sügisest loodust. Nähtu liigutab siiani mu hinge.

Saame teada, kui kaugel me Rootsist oleme. Kahjuks ei meenu mulle täpsed meremiilid. Varsti kostub rõõmus hääl: meile tulid külalised, tulge vaadake! Lapsed kogunesid uksele. Lastele oli toodud sooja piima. Sel hetkel soovisin, et oleksin mõned aastad noorem. Reis oli olnud raske, peaaegu ilma igasuguse toidu ja joogita.

Kogun jõudu ja ajan end oma asemelt püsti, et näha aknast teist laeva. Märkan kolme meremeest ja laskun tagasi oma armsale asemekesele, millest oli saanud minu maailm. Ootame puksiirlaeva.

Kõik need päevad olime olnud ärkvel ning kannatanud janu ja nälga. Suutsin endiselt jalul püsida ja olin täie mõistuse juures. Olin tänulik ja õnnelik!

Lõpuks uinusin ja magasin sügavalt. Nii ei tea ma midagi puksiirissõitmisest või sellest, millal kiirabi tuli haigeid abistama. Hilja õhtul jõudsime Furusundi. Õde nägi tõsist vaeva, et mulle elu sisse saada. Uhh, milline hirmus lehk laevas oli, ja kui külm mul oli. Uinusin uuesti. Hommikul kui ärkasin oli Furusundis sama ilus ilm kui Saaremaalt lahkudes.

Avan oma riietepambu, et endale puhtad riided selga ajada. Vean end tekile ning mõtlen saarele ja elule üldse. Mu õde otsib mind koos kahe sõbraga. Lehvitame rõõmsalt üksteisele ja ma kiirustan alla nende juurde. Saan teada, et jõudsime Furusundi sadamasse eelmise päeva õhtul kl 22.

meile pakutakse kuuma puljongit. Magasime ilusates väikestes tubades puhaste linade vahel. Oh, milline sügav uni mul oli…

hiljem leiame end taas suurest saalist, kus on meile kaetud pikk laud. Märkan, et selle kõrval on kaetud veel üks veidi lühem laud. Istume lauda. Minu ees laual on suur sügav taldrik.

Lottad [nii kutsuti Rootsi naisliikmetest koosnev vabatahtlike ühenduse liikmeid – toim.] sebivad saalis ringi ja kannavad toitu lauale. Mul silmad jälgivad pingsalt kogu seda toidu hulka. Ootan, et meile öeldakse head isu. Ilma selleta oleks ebaviisakas sööma hakata. Polnud ammu midagi söönud. Mis juhtub, kui ma ainult maitseks natuke. Teised said juba kuuma puljongit, millest mina ilma jäin.

Lõpuks sirutan ebalevalt käe välja, et maitsta leiba. Alguses olin ma pisut pettunud, et sellel mingit maitset polnud. Hiljem aga ärkas ka mu maitsmismeel. Praegu suudan meenutada ainult laual olnud krõbeleiba. Pärast sööki kogunesid meie küla noored kokku.
Meie juurde tuli mees söögisaalist. Mees kandis vormiriideid ning hoidis käes paberit ja pliiatsit. Tal olid sõbralikud silmad. Ta küsis meie nimesid, kirjutas need paberile ja läks siis tuldud teed tagasi.

Peagi oli mees jälle tagasi. Ta viipas rõõmsalt, et me talle randa järgneksime. Seal ootas meid ilus mootorpaat. Teel mandrile laulsime rõõmsalt. Olime jõudnud Hysingviki, Penningbysse Roslagenis, perekond Östermani suurde tallu. Oh, milline imeline loodus seal oli!

Esmalt käisime saunas. Meilt küsiti, kas kellelgi meist on täid. Ma ei julenud öelda, et mul on. Mõtlesin pead raputada, aga kaks noort naist, kes meid kasima olid tulnud, olid nutikad ja küürisid meid korralikult. Täid kadusid. Ma ei tea, millist tõrjevahendit nad kasutasid, aga üks oli kindel – täid ei armastanud puhtust.

Pärast sauna imetlesime loodust ja saime tuttavaks talutütrega, kes oli vastutav laagri eest ja kelle nimi oli Heldina. Olime neljakesi köögis. Lauda kattis ilus valge linik ja peagi serveeriti selles harmoonilises miljöös muinasjutulist suppi.

Toast tuli kööki noor mees. Ta peatus uksel, toetudes uksepiidale. Hakkasime tüdrukutega põnevusega sosistama, kes see mees küll olla võis ja miks ta kööki oli tulnud. Noormees oli ilus. Ehk on tema see, kes portsjoneid välja jagama hakkab? Mees astus julgelt meie laua ligi ja esitles end. Ta ütles, et on eesti-rootslane ja et ta nimi on Oskar. Temast sai meie tõlk. Peagi tuli Heldina tagasi ja meid juhatati meie tubadesse, mis asusid talust pisut eemal. Jõudsime kahekorruselise punase majakese juurde. Meie tuba oli ülemisel korrusel. Alumisel korrusel elas vanem abielupaar, kelle lapsed olid juba kodust lahkunud. Peale meie oli majas põgenikke veel alumisel korrusel.

Minu toas oli neli magamisaset. Kiirustasin, et saada mulle enam meeldinud nurgake. Milline suurepärane uni mul selles puhaste linadega kaetud voodis oli! Ja pehme padi, mida kallistada! Olin kuulnud räägitavat seitsmendast taevast – just sinna olin ma nüüd jõudnud. Esimene öö selles majas oli unustamatu. Kõikjal oli puhas, vaikne ja ilus. Õhk oli puhas ja kosutav sisse hingata. Peas kumises mul järgmine lauluviis:

Minu kodu on Roslageni rannas Rootsis,
kus lillede ja roheluse oaas.
Loodus, embamas mind, siin on imekaunis.
Oh, kuidas ma armastan siin seda maad!

Need laulusõnad pidasid paika – elada vabaduses ja tajuda kõike seda imelist enda ümber. Hommikupäike piilus meie tuppa terve ennelõuna.

Mõni nädal pärast Rootsi jõudmist jäin ma haigeks. Olin uimane ja hingata oli valus. Sõin varakult õhtust ja heitsin voodisse, et puhata. Teised tüdrukud andsid mulle oma hommikumantlid peale, et mul soojem oleks ja et ma rutemini terveks saaksin.
Õmblesin oma kõige ilusamast roosa-mustatäpilisest suvekleidist endale ööriided. Oma uues kodus oma uuel kodumaal tahtsin ma ka öösiti hea välja näha. Millised põnevad unenäod mind ees ootasid!

Ühel päeval laagris olles koputas keegi uksele. See oli Oskar koos oma sõpradega. Ilusad mehed puhastes riietes! Nad kandsid kaabusid ja ilusaid värvilisi kaelarätte, sügismantleid ja lakk-kingi. Üks meestest seadis end sisse lähima voodi serval. Oskar tuli minu voodi juurde. Valu oli hetkega kadunud.

Lükkasin hommikumantlid kõvale ja seadsin end Oskari kõrvale istuma. Meil, tüdrukutel, oli Rootsi kohta nii palju küsimusi esitada. Jutustasime neile, kuidas me siia olime tulnud, kaua reis kestis ja kui palju meid purjelaeval „Luise” kokku oli, ning kuidas me oma uue eluga kohanenud olime.

Küsisin ootamatult Oskarilt: „Kuidas on rootsi keeles „ma armastan sind?” Oskar vaatab tõsiselt mulle otsa ja sosistab mulle kõrva: „Jag älskar dig!”. Selle peale naersid kõik lõbusalt. Oskar, miks sa tüdrukule küll nii ütlesid, küsisid teised. Ta ise küsis, kuidas see rootsi keeles kõlab, vastas Oskar ennastõigustavalt. Võib-olla sügaval sisimas soovis Oskar tõepoolest kellelegi meist need sõnad lausuda?

(Järgneb)

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised