12 C
Kuressaare
Laupäev, 28. mai 2022

SRÜ vaikib? Hiina mitte!

Nagu teada, on järgmisel nädalal kolm olulist kokkusaamist – 10. jaanuaril kohtuvad Genfis USA ja Venemaa delegatsioonid, 12. jaanuaril Brüsselis NATO ja Venemaa esindajad ning 13. jaanuaril Viinis 57 OSCE riiki, sealhulgas Ukraina, mille ümber käivad mullu kevadest saati kõikvõimalikud sõjatantsud. Kõigil kolmel koosistumisel arutatakse Venemaa ultimatiivseid nõudeid, mis esitati USA-le mullu 15. detsembril ja tehti teatavaks muule maailmale 17. detsembril.

Kogunemiste-arutelude ajad olid paigas veel nädal enne uut aastat, siis aga hakkasid kostma uued sõnumid ja tekkima teistsugune selgus vanades. Neist olulisim on 2. jaanuaril kõlanud Hiina, Venemaa, Suurbritannia, USA, Prantsusmaa avaldus sellest, et tuumasõjas pole võitjat ja ei saa lubada sõdu riikide vahel, kel on tuumarelv. Samas oli tuumasõja lubamatus, kuna selles pole võitjat, kirjas veel Bideni-Putini Genfis 16. juunil tehtud avalduses, samuti Putini ja Hiina liidri Xi Jinpingi samuti juuni 28. kuupäeva videokohtumise avalduses. Kena teave, mis ei püsinud kaua. Hiina osalusel või mitte?

Nimelt oli jaanuari avalduses kirjas ka vajadus tuumarelvastuse vähendamiseks, ent 4. jaanuaril teatas Hiina ametlikult, et tema seda teha küll ei saa, sest tal on tunduvalt vähem tuumarelvi kui kahel teisel. Ehk siis – kuidas 2. jaanuari avaldus sündis? Hiina osalusel või mitte? Pealegi nimetab Kreml seda riikide liidrite, Vene välisministeerium aga riikide avalduseks.

Selleks ajaks oli ilmnenud teinegi küsitavus. Venemaa asevälisminister Rudenko tõdes 2. jaanuaril TASS-ile, et „Venemaa nõudmiste arutelu SRÜ riikide juht- ja ekspertkonnas toimub neil päevil” ehk siis sai ilmsiks nende mittekaasatus Moskva kahe dokumendi sünnis. Seda kajastab ka ametlik info üheksa SRÜ riigijuhi kohtumisest Peterburis 28. detsembril, kus lisaks 30. tegevusaasta tähistamisele on kirjas vaid pandeemia arutelu Venemaa peaepidemioloogi Anna Popova juhtimisel.

Seega, Venemaa esitas oma nõuded partneritega kooskõlastamatult, kuigi näiteks Ukrainal ja Gruusial – kelle teed NATO-sse Venemaa üritab seisma panna – on teisigi naabreid kui Venemaa ja Moldovas paikneb Venemaa sõjaväeosa.

Putinil soov soleerida

Ilmselt peaks toodust piisama mõistmaks kui keerulist aega maailma üle elab. Venemaa võib muidugi oma uute rakettrelvade üle uhke olla (neid demonstreeriti televaatajaile ka 4. jaanuaril), ent isegi temal on vaja liitlasi. Putini soov soleerida on teada ja SRÜ juhtide kõrvalejätmine nõuete koostamisest on mõeldav, ent raske uskuda, et Peterburis ei toimunud mingitki arutelu eesseisvate kõneluste asjus. Söandaksin seda kinnitada ka läänemeelse Moldova presidendi Maia Sandu mittekutsumisega Peterburi – seda tunnistas Sandu ise. SRÜ maadest olulisem on kahtlemata Hiina toetus Kremlile. Kuna täna on selge, et Pekingil on oma poliitika – teie, 90% omanikud, vähendage relvi, mina jätkan moderniseerimist, siis tulevad meelde Xi Jinpingi sõnad Putinile nende viimasel videojutul (15. detsembril) – toetame teineteist meie riikide elulisi huve puudutavates küsimustes ja läheme käest kinni hoides pandeemia-järgsesse maailma. Teades, et Xi on 180 cm pikk ja Putin 170 cm ning silmas pidades elanikkondade suurust, pole raske ette kujutada, kes seda käsikäes minemist veab. See on muidugi naljana öeldud. Samas on isegi suurte omavaheline suhtlus kohati äraarvamatu. Sestap olgu meenutet mullusel Glasgow kliimakonverentsil juhtunu – üldiselt nutuses seisus tegid USA ja Hiina ootamatu ühisavalduse (10. november). Täna on seis säärane, et USA veab Pekingis kuu aja pärast toimuvate olümpiamängude poliitilist boikoteerimist, aga viie suurriigi ühisavalduse tegemist koos Hiinaga see ju ei seganud!

Suurriikide poliitika ja seda just kriiside ajal on üks ütlemata keeruline ja mitmetahuline asi, mida ühe lühikese ajaleheartikliga selgeks ei tee. Küll aga on hetkel kena teada, et Venemaa naabriteks olevad väikeriigid tõttasid appi surve alla sattunud Poolale ja Ukrainale.

Selgemaks nädala pärast

Just seda oli Eesti meeste appi saatmine algul Leedu, siis ka Poola piiri kaitsmisele ning sõjamoona lubamine Ukrainale. Appiminekuna tuleb võtta ka Soome presidendi ja peaministri just praegu kõlanud avaldust, et kõne alla võib tulla Soome liitumine NATO-ga. Seda kergem on Ukraina juhtkonnal, kes toimetab erakordse sise-ja välissurve tingimustes.

Mullu olid Moskva peapingutused Donbassis suunatud Venemaa kodanike arvu kasvatamisele seal – tänaseks 650 000 on piisavalt suur mass ja kolmandik neist osales ka Venemaa Riigiduuma valimistel septembris. 2020. aastal täiendatud Venemaa põhiseadus aga lubab kaitset teistes riikides viibivatele Venemaa kodanikele. Sestap, mõeldes võimalikele relvakokkupõrgetele, on nende kõige tõenäosemaks kohaks Ukrainale kuuluv Donbass, kus oma kodanike kaitsmise sildi all võidakse üritada tsementeerida seal peremehetsevate separatistide võimu.

Mõistagi tähendaks see uus kaotus Ukraina poliitelu uut radikaliseerumist ja uusi valimisi, milleks Moskvameelsed jõud on valmis. Tänase poliitika jätkumine aga sõltub täielikult sellest, kui kindlameelselt tõrjuvad NATO ja OSCE riigid Moskva katse pöörata peapeale senine demokraatlik rahvusvaheline suhtlus ja asendada see kurikuulsate mõjusfääride süsteemiga. Esimene selgus selles saabub 14. jaanuaril.

Eelmine artikkelKirikuteated
Järgmine artikkelKoroonaaeg sünnitas uut ja hindamatut

1 kommentaar

guest
1 Kommenteeri
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Jaan
Jaan
4 months ago

https://www.y a p l a kal.com/forum28/topic2375678.html

12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised