24 C
Kuressaare
Laupäev, 13. august 2022

Kahemastiline purjekas „Luise” ehk Saarlaste kodumaalt põgenemislugu (7)

22. oktoobril hakkasime avaldama Mati Nõmme 1994. aastal kirja pandud lugu sellest, kuidas paljud eestlased pidid Teise maailmasõja ajal oma kodumaalt põgenema. Täna läheb lugu edasi „Luise” pardal olnud põgenike lugudega.

Jutustus nr 5

Uno Jõgi, Korsberga Hjo, Rootsi.

Sündisin 2. märtsil 1939. aastal Saaremaal, Kuressaare lähedal asuvas väikeses külas. Minu ema oli lesk kolme lapsega varasemast kooselust. Kui ma olin kõigest pooleteiseaastane, suri mu ema tuberkuloosi ja minu eest hoolitses ema sõbranna Leida Hiiuväin. Põgenesin koos Leida ja tema õdedega Rootsi.

Põgenikelaagris Enköpingis diagnoositi mul tuberkuloos ning mind eraldati minu kasuperest – ainukesest toest, mis hoidis elus mälestust minu emast ja kodukülast Saaremaal. Leida üritas korduvalt teada saada minu asukohta, kuid tulutult. „Temaga on kõik kõige paremas korras,” oli ainus vastus tema pärimistele.

Esimesed kaks aastat ei olnud mul õrna aimugi, kus ma olin. Seitsmeaastaselt sattusin ma elama Göteborgi Lilla Vegegatanile Anna Pooska juurde, kus alustasin oma kooliteed. Siis sattusin ma Vidhärsi lastekodusse. 11-12-aastasena asusin elama ühe talupidaja juures Korsberg’is, millest sai minu kodu.

Alles kuue aasta pärast õnnestus mul ühendust saada Leida ja tema õdedega. Ta jutustas mulle, et oli minu leidmiseks palganud ühe eestlasest advokaadi, kelle töötasu eest kandis hoolt Leida isa Mihkel Hiiuväin.

Siis kaotasime jällegi kontakti. 1991. aastal võttis minuga ühendust Leida poeg Mati Nõmm, kelle käest kuulsin, et minu poolõed on elus ja elavad endiselt Saaremaal ning nad teavad, et elan turvalist elu Rootsis.

15. juulil 1992. aastal kohtusin taas oma poolõdedega lapsepõlvekodus. Vaatamata kesisele sissetulekule saavad nad omadega suurepäraselt hakkama ning on äärmiselt elurõõmsad.

Lapsepõlvekodust on alles vaid osa vundamendist, kuid sellele vaatamata valdab mind sinna saabudes tunne, mida on sõnadega raske kirjeldada. Käisin ka oma ema Hilda haual Karja surnuaias. Keeleraskusi aitas ületada üks daam, kes oskas nii eesti kui inglise keelt, ja tõlkimist oli palju!

Ainus, mida ma mäletan Rootsi põgenemisest 5aastasena on see, et pidime laevas põrandal lamama, et varjata end sõdurite eest rannas. Pärast 48 pikka aastat nägin ma taas oma poolõdesid – seda imelist tunnet on mitteasjaosalistele raske edasi anda.

Jutustus nr 6

Juta Stahre, neiupõlvenimega Joasaare, Sundbyberg, Stockholm.

Lugesin Eesti Päevalehest, et otsite kontakti inimestega, kes tulid Rootsi laevaga „Luise”.
Ka mina, minu õde ja vanemad olime sellele laeval. Minu isa nimi oli Siim Jõesaare ja ema Anna, neiupõlvenimega Tasane. Minu nimi oli Juta ja minu õe nimi oli Maire.

Elasime Parasmetsa mõisas, kuid kooli ajal olime Leisis, kus minu ema pidas õpetaja ametit. Minu isa sündis 22. septembril 1900. aastal ja ema 6. septembril 1905. aastal. Minu õde sündis 16. augustil 1943. aastal. Olin kümneaastane, kui me Rootsi põgenesime ja merel uppumisohus olime (24. septembril 1944).

Ka üks isa õdedest, Aino Jõesaar, oli meiega koos laevas. Täna elab ta Toronto lähedal Kanadas. Ma ei mäleta põgenemisest ja elust põgenikelaagris just eriti palju, kuid mul on meeles, kuidas paljud kurtsid rootsi toidu üle. Kui meile näiteks suitsuvorsti pakuti, arvasid paljud, et see on halvaks läinud. Mulle aga maitses harjumuspärasest veidi magusam rootsi toit väga.

Furusundis oli meie perekond üks viimastest, kes edasi saadeti. Sõitsime Vaxholmi laevaga Stockholmi sadamasse, kus olime ankrus umbes samas kohas, kus täna seisavad Silja ja Estline’i laevad.

Sadamast sõidutati meid Päästearmee ruumidesse, kus käisime saunas. Koos vanemate ja teiste eestlastega sõitsime seejärel bussiga edasi Kvicksundi, kus elasime suvepansionaadis.

Kvicksundis laagris olles õpetati meile lastele tõlgi vahendusel rootsi keelt. Rootsis oli koolides juba siis pikk jõuluvaheaeg.

Kevadel, kui kooli läksin, sattus mu õpetajaks sama õpetaja, kes meid laagris juhendas. Olgugi, et ma ei osanud sõnagi rootsi keelt, alustasin kolmandast klassist ja kohe sügisel viidi mind edasi neljandasse klassi. Nii kaotasin ma ühe kooliaasta, kuna Eestis olin läbi käinud vaid kaks esimest klassi.

5. jaanuaril 1945. aastal lahkusime Kvicksundi laagrist. Minu isa asus farmerina tööle Rytterne kiriku lähedal.

Jutustus nr 7

Aino Põldes, neiupõlvenimega Jõesaare, Toronto, Kanada.

Oli 1944. aasta sügis. Olin Karja koolis õpetaja. Ühel päeval septembri lõpus jõudsid minuni kuuldused, et Laugu sadamast lahkub peagi laev põgenikega. Et päevasel ajal Leisi asulasse jõudmine oli keeruline, sõitsime sinna kastiautos.

Kui kohale jõudsin, oli kastiauto pilgeni täis. Saksa sõjaväe haigla oli just kolinud Viljandist Leisi koolimajja ning enamik auto kastis olijatest olid haigla töötajad, õnneks leiti mulle koht.

Kui randa jõudsime, paistis laev „Luise” kaugel ankrus. Jõudsime küll randa, kuid rahvast laevale sõidutamas polnud millegipärast enam kedagi. Veetsime öö rannas palgihunnikute varjus.

Järgmisel päeval sõidutati meid väikese sõudelaevaga suurele laevale. Mäletan, kuidas randa tuli üks mees kaasas terve koormatäis mööblit. Seda nähes lausus laevakapten otsustavalt: „Võtke kaasa ainult hädavajalik, mööbel jääb maha!” Mees sõitis koos oma mööbliga tagasi sinna, kust oli tulnud.

Kui laev lõpuks purjed heiskas, oli see pilgeni täis inimesi sülelastest vanuriteni. Alguses kulges reis taksistusteta ja tuulesuund oli õige. Vastu ööd aga tõusis tormituul. Kapten jäi haigeks ja insener Frerivald võttis juhtimise üle (ta oli varem juhtinud purjelaeva Soomes).
Osa purjedest langetati, vältimaks madalikule sõitmist. Sõitsime kaks tundi põhja suunas, siis aga muudeti kurssi lõunasse. Laeva tungis vesi ja uppumisoht oli suur.

Inimesed reageerisid erinevalt. Ühed nutsid, teised palvetasid, kolmandad vaikisid ja neljandad pöördusid kõva häälega Taevaisa poole. Kuid suurem osa aitas laevast vett välja pumbata, isegi naised. Paljud mehed olid täiesti rivist väljas liigsest alkoholitarbimisest ja merehaiguse tõttu.

Tahtsime anda hädamärguannet. Keegi tõi aluspesu, mis alkoholiga läbiimmutati ja siis põlema süüdati. Varsti märkasime läheduses saksa allveelaeva. Ütlesime, et oleme teel Saksamaale. Laeva tundis vett ja me palusime nende abi. Nad küsisid, kas meil on pardal ka mõni sõdur. Me noogutasime ning selle peale lubasid nad meile peagi abi saata.
Õnneks õnnestus meestel laevas olnud auk parandada ja hommikuks tuul vaibus. Päevavalguses nägime eemal paistvat maismaad. Kellelgi polnud õrna aimugi, kuhu olime sattunud.

Neli meest sõitsid väiksema paadiga randa, et pärida asukoha järele. Soomlased sõidutasid sõbralikult neli meest oma mootorpaadiga tagasi laevale. Selgus, et olime jõudnud tuntud saarele Soomes.

Meile juhatati kätte lühim tee Rootsi ning me jätkasime reisi. Teel kohtasime Rootsi alust, mis juhatas meid Furusundi sadamasse, kus ootas meid ees suur hulk teisi põgenikke. Ka meile leiti katus pea kohale Rootsi suvepansionaatides. Rootsi Lotta’d olid väga sõbralikud. Olime õnnega koos, et pääsesime punase draakoni lõugade vahelt.

(järgneb)

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised