-0.5 C
Kuressaare
Reede, 21. jaanuar 2022

Parem ikka üks sõda korraga

Mõistagi jääks selleks käimasolev maailmasõda COVID-19 viirusega, mille lõppu enamust rahuldavasse ühiskonna uude seisundisse jõudmist ei oska keegi täna öelda. Nagu oli seis ka aastail 1915–1916 ehk esimese maailmasõja keskel. Või aastail 1942–1943, kui käis teine maailmasõda. Paralleelid mõjuvad jõhkralt, ent siis surid inimesed relvade läbi, nüüd võtab neid nähtamatu vaenlane.

Samas on maailmas piirkondi, kuhu viirus pole väidetavalt jõudnudki ja piirkondi, kus ei tunnistata viiruse kohalolekut ja laastamistööd ning peetakse vihast võitlust oma valitsusega, kes kehtestab meetmeid elanike enamuse ellujäämise nimel. Miks inimesed vihased on, seletub lihtsalt – kõik ju näevad, – ja kriisid selleks ongi, et näha – kuidas ühed rikastuvad kiiremini ja elavad muretumalt kui enne pandeemiat ning kes ei tahaks sama? Ent päris maailmasõdade ajal käis kõik ju samamoodi: vähesed pillerkaaritasid, massid surid nagu kärbsed või tapeti teadlikult. Ainult infot oli siis sellest kõigest vähe.

Täna on infot, igal isikul on oma teadmised ja õigus arvata, mida tahab ning võimalus seda levitadagi. Kõik on nagu selge ja ometi tuleb aeg-ajalt leppida sellega, et arengud lähevad mitte nii nagu oleks õige, vaid selgelt valesti. Ometi kuulutatakse seegi õigeks, kui tegijaks osutub mõni maailma vägev, sest ka neil on õigus eksida, ja õiged vägevad võidavad valesid vägevaid vaid siis, kui kõik õiged nende selja taha koonduvad.

Lihtne näide – USA lahkus ju Afganistanist nii, et kogu 20-aastane töö lendas päevapealt aia taha ja vallandas uued rändevood, mis on juba otsapidi isegi Eestisse jõudnud. Paraku on see alles algus, sest kohe-kohe lahkuvad USA väed ka Iraagist ja samas organiseerib USA demokraatlike riikide tippkohtumist. Vaevalt, et seal antakse aru kahest lüüasaamisest, ent vaevalt ei jäta ükski demokraatlik valitsus, ka Eesti sinna minemata. Valikut ei ole, sest hetkel on mittedemokraatlik maailm ehk vastasleer pealetungil.

Abiks väljuda isolatsioonist

Mõistagi on jutt Euroopa Liidu idapiiril toimuvast. Saab öelda, et massiline ebaseaduslik ja jõuga sissemurdmine Kagu-Euroopasse ja meritsi Lõuna-Euroopasse algas 2015. aastal. Seda viis aastat varem puhkenud araabia revolutsioonide ja kodusõdade tõttu, milliseid kõiki kiirendas kristlastele pühasõda kuulutava Islami kalifaadi tekkimine 2013. aastal.
Euroopale sai saatuslikuks Saksamaa kantsleri Angela Merkeli ootamatu lahkus augustis 2015: „Tulge, saame teiega hakkama.” Tuldigi väiksemate riikide otsustusõigust jalge alla tallates, sest kutsus ju üks suurtest. Tänu Ungari ja Horvaatia valitsuste tehtud taradele jõudsid neist Läänemere äärsetesse riikidesse vähesed.

USA valitsuse kaks äsjast valesammu (Afganistani jäeti ju nende koolitatud 130 000-mehine armee ja 80 000 politseinikku, kes aga kõik laiali jooksid) panid nüüd uued massid liikuma. See andis kahele diktaatorile Putinile ja Lukašenkale idee kasutada seda massi mõjutamaks Euroopa Liitu tühistama nende vastu kehtestatud sanktsioone ja aitama neil väljuda isolatsioonist, kuhu nad olid sattunud. Nii toodigi tuhandeid „turiste” lennukitega Valgevenesse, kes kindlal hetkel jõudsid Poola piirini ja üritasid seda kolonnina ületada. Tehes seda erilise rassismimaigulise ülbusega, sest kõik teatasid soovist minna Saksamaale.

Õnneks jõudis Poola õigel ajal oma armee piirile tuua ja õnneks toetas teda sel hetkel ka kogu põhjapoolsem seltskond, st Eesti, Läti ja Leedu. Saab öelda, et ajalugu kordus – samasugune ühisrinne oli olemas 1919. aastal. Tõsi, Moskva suutis Vilniust Poolale pakkudes selle Leeduga toona tülli ajada, ent tänaseks on vana vaen unustatud ja Leedu-Poola koostöö hetkel suurim, sest nad on ka suurema löögi all.

Putini-Lukašenka rünnak Poola piirile oli selgelt ajastatud, sest viimase seljatagune ehk Saksamaa elab üleminekuajas. Kantsler Merkel oli küll teinud kõik, et Nord Stream 2 avamine toimuks veel tema käe all ja ruttas ka nüüd Putini palvel Lukašenkat ära rääkima. Batka hindas siiski oma võimalusi üle, sest kui sai teatavaks kokkulepitud 2000 „turisti” vastuvõtmine, pöörasid Merkeli enda parteikaaslased talle selja ja kõlas kollektiivne „ei”.

Inglaste roll kordub

Läänemere piirkonna suhtes kõige otsustavamad sammud tegi sedapuhku Suurbritannia, mis jällegi tuletab meelde Briti laevastiku viibimist Eesti vetes 1919. Ka sellel olid oma „agad”, sest inglaste toetusel moodustati toona augustis Tallinnas Loode-Venemaa valitsus (peaminister Lianozov), mis sidus meie valitsuse tunnustamise sooviga Eesti vägede kaasalöömiseks Petrogradi ründamisel ja millest Laidoner osava käiguga loobus. See seik ajaloos sai suuresti korvatud 1994. aastal, kui Inglismaa ainsa suurriigi ja välisjõuna osales Norra, Rootsi, Soome ja Taani kõrval Eesti, Läti ja Leedu sõjameeste esimese visiitkaardi Balti pataljoni (Baltpat) loomisel. Tasub mäletada, et Venemaa väed olid siis veel meie pinnal ja Lääne suurriigid ilmusid siia mitte korraga, vaid üksteise järel.

Inglaste roll olla esimene appiruttaja kordub ka praegu, sest kui Kreml ajas taas ärevaks olukorra Ukraina kõrval, teatas London valmisolekust saata 600 eriväelast Ukrainasse ja päev hiljem olid 150 sõjaväeinseneri kohal Poolas. Mõistagi on füüsiline kohalolek kõvem panus julgeolekusse kui tribüünidelt kostvad kinnitused toetusest.

Veel laiemas plaanis vaagides välistavad sõja puhkemise võimaluse jätkuvad USA-Venemaa kontaktid, mis 17. novembril päädisid teatega Bideni-Putini eelseisvast videokohtumisest selle aasta lõpul või järgmise algul. Teisipäeval aga kõnelesid telefonitsi mõlema armee tegevjuhid, mis kinnitab, et presidendid saavad rahulikult kohtumiseks valmistuda ja kõik teised üksnes pandeemiaga võidelda.

1 kommentaar

guest
1 Kommenteeri
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
manfred
manfred
1 month ago

tublid

12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised