-1.6 C
Kuressaare
Esmaspäev, 29. november 2021

Keeled suus, kirjas ja õpikuis

Eestikeelne väljend „keeled suus“ ei tähenda sugugi seda, et inimene kõneleb murrakut ja/või murret ning oskab kirjutada ühest ja samast juurest pärit murdeüleses kirjakeeles. Mainitud väljend tähendab hoopis seda, et inimene valdab mitut keelt nii kõnes kui ka kirjas vabalt ega vaja tõlki. Inglise keeles tähistab sellist vabadust sõna fluent ning üldiselt on see väga kõrge kompliment, kuna inimesega, kelle keelteoskus nii vaba on, saab rääkida ka nelja silma all.

Johannes Aavik mõistis inimese jõudmist sellise vabaduseni lingvistilise eeskujuna eriti oma uudissõnade loomingus, taotledes seejuures eraldi, et igale tähendusväljale vastaks just sellekohane sõna. See seletab, miks Keele-Aavik ei soovinud, et näiteks sõna „täht“ oleks korraga mõlemat, nii täht taevas kui ka kirjas.

Kirjatäht oli tema järgi „aabe“, omastavas käändes „aape“, hulgamäärsõnanana „aapestik“. Säärasena oli Johannes Aaviku keeleõpetus kaheldamatult normatiivne, kuna ta eristas keeles mistahes kujul õigeid vorme niisugustest ebajärjekindlustest ja ilmsetest vigadest iseäranis nendelgi juhtudel, mil keeleks polnud emakeel. Kõige selgemini tuleb see esile tema raamatus „Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika“ (1936), mis tegelikult oli meie, st eesti kui emakeele valdajate keelelise korrektsiooni käsiraamat. Ehkki Keele-Aavik seda kuskil eraldi ei rõhuta, järeldub tema raamatust siiski, et niisugune inimene, kes oskas Aaviku järgi õiget, niisiis veavaba eesti keelt, oskaski Aaviku meelest emakeelt vabalt, kaasa arvatud näiteks arstide, apteekrite ja õigusteadlaste ladina- ning kreekakeelsed elemendid eesti keele „sees“.

Viimistletud hääldus

Õpilaste hulgas sai ta säärast vabadust kergesti kontrollida suulise kõne põhjal hääldamise ulatuses, ent koolide peainspektori ametikoht andis talle õiguse kontrollida ka õpetajate keelt. Kahjuks ei ole teada, millal ilmus Aavikute koju raadio ja kui palju ta seda kuulas ning meil ei ole ka aimu, kui suur teatrisõber Keele-Aavik oli.

Tuleb arvata, et Keele-Aavik ise õpetas meile võõraid keeli ning jälgis nende kasutust väga erinevalt aluselt ja ka erineval eesmärgil. Ta ei võinud eeldada, et ükski eestlane oleks kuulnud vabalt kõneldavat ladina keelt väljaspool katoliku liturgiat või Vatikanis paavsti enese suust ja muidugi polnud tema võimuses saavutada, et sõjaeelsed eestlased käinuksid Pariisis sama enesestmõistetavalt kui meie pärast 1991. aastal vabariikliku korra maksmapanekul Helsingis.

Kui Tallinnast käidi Tartu Ülikooli kliinikutes professori jutul, tuli arvestada, et paljudel professoritel oli esimeseks keeleks saksa, teiseks ladina, kolmandaks-neljandaks kas eesti või vene keel. Nood õnnelikud, kes nii kaugele pääsesid, ei tundnud jällegi Keele-Aaviku uuendatud keelt, vaid neil võis anda tooni kas murdepärasus või lingvistiline muretus ilma igasuguse koolihariduseta.

Taotledes seega viimistletud hääldust, nõudis Johannes Aavik õigupoolest ka korralikult ära õpitud keelt, olemata selles asjas sugugi üksildane jahimees.

Ja korralik keel algab õigest hääldusest. Mitte sellest, kui lahti sa oma suu teed, vaid kas sa moodustad hääliku kõneorganites õigel kohal ja nõnda, nagu õigekiri sulle ette kirjutab. Viimane sätestab sinu ees tähemärgid, häälikute mõned omadused (näiteks eesti keelest erinevad rõhuasetused), vahemärgid, pausid ja kõne piirid algusest kuni lõpuni.

Mõned nendest tähemärkidest pole sugugi ühemõttelised. Foneetiliselt täpsemas transkriptsioonis võidakse kokku kirjutada tähti, mis annavad sedasi hääldust edasi üksikasjalisemalt kui tähed üksteisest lahus. Vahemärkidest on mitmetähenduslikud näiteks pool- ehk semikoolon, kolm punkti ja muist sulgusid. Sellest ma saan aru, kui poolko
olonit kasutatakse sõnade ja sümbolite rühmitamiseks, kuid kui pikk on poolkooloniga tähistatud paus kõnevoolus võrrelduna koma-poolse pausiga – ei tea.

Üldiselt on nõnda, et aapestik on lihtsam kui hääldus ise, sest ta peab olema üldarusaadavam kui foneetilisteks kirjeldusteks tarvilik transkriptsioon. Järelikult on aapestik mitmesuguste kõrvalekallete ja iseärasuste suhtes ka „keskmisem“, iga üksikasja ta detailideni edasi ei anna.

Kokkuleppeline transkriptsioon

Foneetiline transkriptsioon seevastu võib olla kord kokkuleppelisem, kord individuaalsem, kord jällegi tingitud trükitehnilistest võimalustest. Kokkuleppeline on näiteks Rahvusvahelise Foneetikaassotsiatsiooni (1897) transkriptsioon ehk IPA, mille aluseks olid indoeuroopa mõnede keelte hääldus ja kirjutusviis.

Samuti on kokkuleppeline see transkriptsioon, mida kõnepatoloogia kirjeldamisel kasutab Kliinilise Foneetika ja Keeleteaduse Assotsiatsioon (1991-1994). Transkriptsiooni individuaalsus sõltub nii keeleuurijast, kes hääldust kirja paneb, kui ka nn keelejuhist, kelle hääldust noteeritakse kas otsesest kõnest või salvestisest.

Trükitehnilised võimalused määrab ära trükikoja varustatus tähe- ja diakriitiliste märkidega, nii et kui neid ei jätku ja tuleb juurde tellida, tõstab see trükise omahinda. Kus säärased asjaolud võivad osutuda problemaatilisteks, on näiteks onomatopoeetilis-deskriptiiv- ja hüüdsõnad, samuti häälitsuste imitatsioonid, ent isegi paljud murdesõnad ja kohanimed.

Ühes varasemas artiklis tegin ma juttu külanimest „Üüdibe“. Algab see nimi pika „ü“-ga. Kohapealse rahva häälduses on seeasemel „“Üidibe“ ehk pikk „ü“ on diftongistunud nagu saarte murdes enamasti (ei käi kõikide pikkade vokaalide kohta, vrd „Mäebe“ Jämajas).
Mismoodi sa annad seda sõna edasi keeltes, kus „ü“-häälik puudub ega ole selle naabriks ka lühikest „i“-d?

Johannes Aavik kirjutas oma hääldusnormid lahti inimestele, kellest enamikul polnud mingisugust filoloogilist ülikooliharidust. Sellest johtub, miks tema foneetika on kirjeldav, mitte analüütiline. Sedaviisi sai ta osutada silpide pikkusele, väldetele ja rõhulisusele, mitte aga kõnetaktidele kõigis pikemais sõnus ja liitsõnades mitme rõhuga. Miks ta nii talitas, selle põhjuseid ei maksa otsida ilmtingimata just eksperimentaalse foneetika tollasest tasemest.

Keele-Aavik oli tugev latinist, talle oli täiesti võõras August Kitzbergile nii enesestmõistetav mulgi murre koos XIX sajandi lõpu kadakasaksa keelepärasustega. Lugejal, keda huvitab saarte murrakute foneetika lähemalt, on kasulik uurida mõnd teaduslikult toimetatud tekstikogu ja nende filoloogilisi sissejuhatusi. Tuleb ainult meeles pidada, et osa murdepärasusi nagu näiteks sisekao puudumine a-tüvelistes tegusõnades („lüpsama“) võivad tulla esile mandrilgi („laulama“ Iisakus).

Kirjeldav foneetika aktuaalsetel kaalutlustel

Juhatan siin foneetikasse sisse ühenduses Keele-Aaviku tegevusega eesti õigekeelsuse vallas enam kui aktuaalsetel kaalutlustel. Kaasaegne eestlane puutub omaenese eesti keelega kokku väga mitmes vormis ja riivab paljusid muidki keeli. Süstemaatiliselt ta nende häälduslikku baasi üldiselt ei tunne, nii et meie päevade Aavikul jätkuks tööd nii hommikust õhtuni kui ka lõunavahel ja hilisöölgi. Niisugust tööd võib teha igaüks, sest igaühes meist on peidus oma Aavik.

Et päästa peidetud Aavik vabadusse, selleks on õpetlik lugeda mõnd ingliskeelset sissejuhatust foneetikasse ja fonoloogiasse. Selline on näiteks inglise hääldusprofessori Peter Roach’i (1943) raamat „English Phonetics and Phonology. A practical cours“, mille neljandast trükist ilmus aastal 2018 reprint ehk ümbertrükk.

Raamatule on lisatud kasset kuulamiseks, niisamuti on kursus tervikuna ja loenguti leitav YouTube’ist märksõna „Peter Roach“ alt. Kes arvab, et seda on palju tahetud, kuulaku ingliskeelseid koori- ja soololaule ses esituses, kus löökpillide tümps ei kata laulja loomulikku häält.

Neist saad selgeks sõnad, idioomid ning häälikust pikemate kõneühikute fonoloogia. Muide ka ingliskeelsete laulude eestikeelse tõlke täiesti omavolilise ligikaudsuse.

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised