-5.1 C
Kuressaare
Kolmapäev, 8. detsember 2021

Jan Sobieski ja tatarlaste kõrb

Euroopa Liitu on korduvalt võrreldud Rooma impeeriumiga ja seda põhjusega. Sarnased jooned on ilmsed, niisamuti kui erinevused. Näiteks ei ümbritse Euroopa Liit Vahemerd nagu Rooma riik, vaid on nihkunud põhja poole, Liidul puudub üks selge (algne) võimukeskus, nagu antiikajal oli Rooma, liit ei ole rajatud sõjaga jpm.

Antiikajale sarnane näib olevat jällegi see, et EL väravatele on hakanud prõmmima peamiselt ida pool elavate rahvaste killud. Et mitte öelda ebaviisakalt – jõugud. Kui jätta kõrvale väike, kuid tegus ja ohtlik segment islamifanaatikute näol, siis ei ole nende eesmärgiks (esialgu) Euroopa allaheitmine, vaid turvalisem ja parem elu, täpselt nagu Rooma ajalgi.

Kuid ajalooliste paralleelide nägemisel ei pea tingimata minema antiikaega. Võib meenutada ka 14. sajandist alates Euroopat idast kummitanud Türgi hädaohtu, mille üks kõrghetki oli 1683. aastal, kui Poola-Leedu ehk Rzeczpospolita valitseja Jan Sobieski lõi laiali Viini piiranud türklaste armee. Türklased ei olnud muidugi tulnud asüüli paluma, nende vallutusplaan olid otsekohesem, mistõttu oli poliitiliselt igati korrektne reageerida sellele ratsaväerünnakuga. Hiljem päris „Ida-Euroopa suurriigi“ positsiooni Austria-Ungari ja temagi olemasolu üheks tunnusjooneks oli pidev tõttvahtimine metsiku ja ohtliku idaga – „tatarlaste kõrbega“, nagu on pealkirjastatud seda teemat omal kummalisel viisil käsitlev sugestiivne film (rež. Valerio Zurlini, 1976).

Analoogid tänasest

Nüüd peaksid analoogiad hakkama vilkuma juba tänapäevast ja lausa tänasest päevast. Valgevene – Poola piiril toimuvat võib vaadelda ka „Tatarlaste kõrbe“ teiseks jaona, kus see, mida esimeses jaos kardeti ja ebamääraselt isegi oodati, on kätte jõudnud. Nad tulevad. Euroopa idapoolsete väravate pihta langevad esialgu vaid rusikahoobid, aga miski ei garanteeri, et varsti ei lähe käiku midagi tõhusamat. Ja kui tõesti läheb, siis peab vastus olema adekvaatne.

Leidub teoreetikuid, kelle jaoks on Euroopa alati süüdi, ja nemad on ammu välja haudunud selgituse sellelegi olukorrale. Nimelt olla Euroopa läinud Lukašenkole liiga ülbelt peale suruma oma poliitikat ja põhimõtteid ning saab nüüd justkui igati õigustatult vastu. Tuhat vabandust, aga selline jutt on täielik jamps.

Üllatav fenomen

Euroopa võib oma väidetavate ideaalide pealesurumisel olla tõesti taktitu ja ülbe, see on probleem ja sellest tuleb kõnelda eraldi, kuid Poola-Leedu-Valgevene kolmnurgas on lood hoopis teised.

Leedulased ja poolakad ei toeta Valgevene opositsiooni mitte mingisuguse euroopluse pärast, vaid sellepärast, et Valgevene on neile enamat kui naaber. Pigem kaotsiläinud vend, kelle seljas trambib tõelise idamaise diktaatori jõhker marionett. Ja siinkohal ärkab neis Jan Sobieski vaim, puhuma hakkavad Rzeczpospolita pasunad: „Kõtt, tatari hord! Kui me teid ka minema ei saa peletada nagu 1683. aastal Viini alt, siis vähemalt ärge lootke, et me teiega sõbrustama hakkame.“ Millest Lukašenko-taolisele loomulikult piisab, et surmani solvuda.

Eelnevat arvesse võttes usun, et Lukašenko valis väga vale vastase. Poolaga murdis oma hambad isegi Nõukogude Liit, murrab ka tema. Lukašenko arvab, et ta paneb proovile Euroopa ühtsust, aga tegelikult on ta rinnutsi hoopis poola uhkusega. Mis on teadagi nii heas kui halvas lõpmatu. Antud juhul näeme igatahes selle parimat osa: poolakad lihtsalt teatavad, et siit läbi ei saa ega soovi neilt, keda nad seeläbi kaitsevad, vastutasuks mitte midagi. Ei soodustusi, erikohtlemist ega isegi seda, et Brüssel lõpetaks nende kiusamise kohtunike teemaga. Sellist härrasmehelikkust annab otsida.

Poola nõndanimetatud „probleemid õigusriigiga“ on tegelikult suuresti üles puhutud Poola enda südametunnistuseta opositsioonijõudude poolt ega vääri kaugeltki seda tralli ega tagaajamist, mis juba tükk aega käib. Ja mille taustal ülipüüdlikud hoolijad-sallijad-kaasajad ennast imetleda saavad. Viimased töötavad praegu Poolat ja Ungarit manades otseselt Euroopa Liidu vastu, sest kui idapiir läbi murtakse, võib hakata peielauda katma.
Et see piir praegu peab ja isegi päris hästi, on omamoodi üllatav fenomen. Üldiselt iseloomustab (suur)riikide elukäiku mingi ebamäärane seaduspära, mille kohaselt nad laienevad seni, kuni laienemine hakkab neid nõrgestama ja sel juhul on kõige rohkem hädasid kõige viimasena liidetud provintsidega.

Mingi sarnasus tänasega peitub siingi, sest Euroopa Liidu viimane suur laienemine, mis hõlmas ka meid, pani „vanale“ Euroopale suure majandusliku koorma, millest pole praeguseni lõplikult üle saadud. Muuhulgas tähendas laienemine ka Euroopa Liidu idapiiri tunduvat pikenemist ja nihkumist kõvasti ida poole. Lääne-Euroopa julgeolekule selline asi teoreetiliselt hea ei saa olla. Kuid ebatüüpilisel kombel on see (nõrgestav) laienemine Euroopa idapiiri pigem tugevdanud – tänu Poolale. Või tänu sellele, et Poola on Poola – ilmselt viimane tähelepanuväärne jõud Euroopas, kes teab täpselt, mida idast oodata ja kuidas sellele vastu hakata.

Väärtuslik õppetund

Lääne-eurooplastele peitub selles loos, kui see peaks õnnelikult lõppema, väga väärtuslik õppetund. Nimelt – kuidas seda nüüd viisakalt öeldagi – võimalus hinnata, mis selles maailmas on oluline ja mis mitte nii oluline. Näiteks tänitada selliste rahvaste kallal nagu poolakad ja ungarlased või vihastada mõnd teist rahvast nõudega öelda kana asemel broiler ja arbuusi asemel meduus – kas see ikka on kõige arukam ja tähtsam siin ja praegu, elades Lukašenko kõrval ja Kim Jong Uniga ühel planeedil? Viimati võiks normatiivaktide absurdiviimise asemel tegeleda millegi, noh, tummisemaga? Näiteks likvideerida oma skandaalne ja abitu gaasisõltuvus Venemaast, mille õlise naeratusega Gerhard Schröder õnne pähe õuele tõi ja selle eest miljonid tasku pistis. Ehk oleks see asi olulisem kui pähklivõi ja kookospiim?

Põhimõttel „kaks ühes“ võiks Euroopa siit võtta teisegi õppetunni. Nimelt et isegi kui seekord kõik hästi peaks lõppema, siis lõpeb sellega vaid käesolev episood. Aga tuleb järgmine. Ja seejärel ülejärgmine. Miski ei lõpe, kõik kestab edasi, nagu öeldi juba „Reliikvia“ filmis.

Niipalju globaalsest, veidi teoreetilisest tasandist. Meil siin muidugi väga praktiline mure: kas homme pannakse proovile meidki? Kuidas meie piiriga ikka on? Vabadussõja ajal olid Eesti riik ja rahvas ühed kõige arukamad, tegusamad, ühtsemad ja sihipärasemad kogu regioonis, jäädes praktilise kaitsejõu poolest alla vaid Poolale. Oleks mõttetu seda positsiooni tagasi igatseda, kuid maksimaalseks jõupingutuseks tuleb ometi valmis olla. Küsiv pilk Toompea suunas – kas te ikka mõistate, mis toimub? Ja kas te mõistate, et see ei lõpe?

1 kommentaar

guest
1 Kommenteeri
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Üks...
Üks...
20 days ago

väga sisukas lugemine. Üle pika aja. Aitäh toimetajale hea valiku eest!

12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised