-1 C
Kuressaare
Esmaspäev, 29. november 2021

Ärapanija, kas sa päriselt tahad sellises maailmas elada?

Küberkiusamisest on kujunenud justkui nähtamatu probleem, mille all kannatab Eestis iga neljas laps ja selle taga seisab suuresti dialoogikultuur ühiskonnas, mis muutub ajas üha õelamaks.

Millal sulle keegi midagi halvasti ütles? Ma loodan, et seda pole viimasel ajal juhtunud, aga kui meenutada mõnda viimast olukorda, siis kisub meele ikka päris mõrudaks, eks? Samas märkad tõenäoliselt teistele „ärapanemist” ja kiusamist enda ümber iga päev. Seda nii interneti kommentaariumides, sotsiaalmeedias mõne postituse all või mõnda klippi vaadates, kus keegi on võetud rambivalguses ette, et ta täielikult maatasa teha.

Must huumor?

Mõned nimetavad sellist kiusamisele sarnast käitumist “nauditavalt mustaks huumoriks”, mis peaks olema eestlastele loomupärane. Ei, me ei ole tegelikult loomult sellised – me oleme ise kasvatanud ennast selliseks. Vaevalt see must huumor meil veres on, pigem on paljud meist loonud sellise tooni ja viisi uueks normaalsuseks, kus meil justkui läheks tohutult korda, mida keegi arvab, kuidas käitub või milline välja näeb. Ka mina olen üritanud teistele kirglikult kaasa elada, aga seda nende tugevustele rõhudes, mitte teise elu elades ning järjepidevalt vigadele osutades. Isegi kui ma olen kellegi „veale” osutanud, siis põhjuseid on kaks – miski on pildil päriselt valesti või minus on elanud üks inimest kõige enam laastavam tunne – kadedus.

Kindlasti mängib meie omavahelise suhtluskultuuri muutuse osas palju rolli praegune aeg – toimetulek viirusega, metsikud poliitdebatid ning selle kõige kõrval teadmatus kogu tuleviku ees. Minu enda tuleviku ees. Samas saab igaüks mõelda ja otsustada, kui palju ta tegelikult sellest kõigest ennast mõjutada laseb. Loomulikult, kui teemaks on inimeste elu ja tulevik, siis see läheb korda ja toob kaasa soovi kaasa rääkida. Aga kas sinu poolanonüümne kommentaar reaalselt muudab selles pildis midagi? Vaevalt. Ehk maailm muutuks Sinu jaoks paremaks paigaks siis, kui astud arvuti tagant eemale ja asuksid hoopis tegudele? See on tõenäolisem ja vähemalt oled sa midagi enamat teinud.

Eeskuju noortele

Omaette küsimus on see, millist eeskuju me anname noortele oma käitumisega nii füüsilises- kui ka kübermaailmas. Mõtleme siis korra, kuhu peab asetuma selles keskkonnas üks noor hing, kes inimesena alles kujuneb – seda suuresti teistelt eeskuju võttes, nii lihtsalt on. Noor inimene lihtsalt peab kasvama tolereerivamas ja kiusamisvabas ühiskonnas, et ta saaks tegeleda rohkem iseenda arenguga, mitte enda või mõne lähedase sõbra hinge kokku lappimisega. Kujuta ette, kui sa hetkel istuksid klassiruumis, kus keegi lennutab sulle järjepidevalt paberkuule kuklasse. Kaua sa süvenemisega vastu peaksid – kuu või kaks?

Ma ei usu, et inimene tahab, et teine inimene lihtsalt tunneks ennast halvasti. See tuleneb suuresti millestki muust – katkisest hingest, hirmust, väsimusest, madalast enesehinnangust või mõnest X tegurist. Kahju on lihtsalt sellest, et kannatajaks on nii pihta saanud osapool kui ka ütleja ise – viimane võib ju sellest hetkest mingi kummalise naudingu saada, aga kui mingi hetk vahekokkuvõte teha, siis tõenäoliselt see teine kuskil sügaval sisimas kahetseb ka oma tegu.

Selge on see, et kius põhjustab kiusu. Noored märkavad ja jälgivad endast vanemaid palju – halba võetakse kaasa, kuid õnneks õpitakse ka seda, miks mõnda asja ei tasuks mitte kunagi teha. Samas on küberkiusamine noorte seas olnud aastast aastasse väga suur probleem.

Statistika näitab, et iga neljas laps puutub kokku küberkiusamisega. Olukorra muudab kurvemaks veel fakt, et kiusamisele on järjest raskem vahele sekkuda, sest see on liikunud sotsiaalmeedia kinnistesse gruppidesse ja otsesõnumitesse. Õpetajate ja vanemate jaoks muudab see kindlasti laste toetamise keerulisemaks.

Katkine inimhing

Samas, kui me täiskasvanutena näitaks veel enam eeskuju noortele, luues igapäevaselt vaimule tervislikumat suhtluskultuuri, annaks see ka noortele motivatsiooni hakata teineteisesse lugupidavamalt suhtuma.

Paar aastat tagasi, kui ma veel õpetaja olin, nägin palju õnnetuid, katkise hingega noori, kellel oli soov teha maailmas midagi ägedat ja head. Ometigi polnud neil energiat just sellepärast, et neid oli kellegi poolt maatasa tehtud. Tulemus? Nüüd tuleb hakata seda katkist inimhinge kokku lappima.

Aga mõtle ühel päeval, kui see inimene hoopis tulevikus päästab operatsioonisaalis sinu elu või paneb ordeni rinda, sest oled täna parem inimene oma tegudes kui siis.
Kas see inimene jääks sulle samamoodi ette nagu toona, kui tema kõnemaneer, juuksevärv või maailmavaade riivas sinu silma-kõrva?

Ma jätan sulle siia loo lõppu ühe küsimuse – kes on sinule endale eeskujuks? Kui palju sa oled ise endale eeskujuks? Alati ei pea kangelaseks saama siis, kui tood teiselt mandrilt koju medali. Ehk piisaks nii sulle kui mulle sellest, kui täna üritaks maailma muuta ühe positiivse tunnustuse, mitte kellegi alla tõmbamisega…

7 KOMMENTAARID

guest
7 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
𝘈𝘯𝘰𝘯üü𝘮𝘯𝘦
𝘈𝘯𝘰𝘯üü𝘮𝘯𝘦
21 days ago

Eks see alandav ärapanemine ole teatud enesekehtestamise viis. Ainult üldine kultuuritaseme tõus vähendaks seda. Kodus, koolis, tööl, valitsuses… Kultuuritaset ei näita leebe väljendus, kui sisu on kuri. Kultuuritaset näitab koostegemise kunst ja kunst teha asju ilma küünarnukke abiks võtmata. Nii saab teha ka musta huumorit, seal hulgas ärapanemist.

Vahur
Vahur
21 days ago

𝐍õ𝐮𝐬, 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐧𝐞𝐭𝐢𝐬 𝐞𝐧𝐝𝐚 𝐯ä𝐥𝐣𝐚 𝐞𝐥𝐚𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐬𝐚𝐚𝐛 𝐯𝐢𝐢𝐝𝐚𝐭𝐚 𝐚𝐢𝐧𝐮𝐥𝐭 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐬𝐞 𝐞𝐧𝐞𝐬𝐞 𝐫𝐚𝐡𝐮𝐥𝐨𝐥𝐞𝐦𝐚𝐭𝐮𝐬𝐞𝐠𝐚.

𝐊𝐚 𝐬𝐢𝐢𝐧 𝐓𝐞𝐢𝐞 𝐌𝐚𝐚 𝐤𝐨𝐦𝐦𝐞𝐧𝐭𝐚𝐚𝐫𝐢𝐮𝐦𝐢𝐬 𝐨𝐧 ü𝐤𝐬 𝐧𝐞𝐭𝐢𝐩𝐞𝐫𝐯𝐞𝐫𝐭, 𝐤𝐞𝐬 𝐢𝐠𝐚𝐬 𝐤𝐨𝐦𝐦𝐞𝐧𝐭𝐞𝐞𝐫𝐢𝐣𝐚𝐬 𝐨𝐦𝐚 𝐢𝐡𝐮𝐫𝐚𝐡𝐮𝐥𝐝𝐮𝐬𝐭 𝐩𝐚𝐤𝐤𝐮𝐯𝐚𝐭 𝐥𝐢𝐛𝐚𝐯𝐚𝐡𝐮𝐫𝐢𝐭 𝐧ä𝐞𝐛. 𝐌𝐢𝐬 𝐭𝐨𝐢𝐦𝐮𝐛 𝐭𝐞𝐠𝐞𝐥𝐢𝐤𝐮𝐥𝐭 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐢𝐬𝐭𝐞 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐬𝐭𝐞 𝐩𝐞𝐚𝐬? 𝐊𝐚𝐬 ü𝐥𝐝𝐬𝐞 𝐦𝐢𝐝𝐚𝐠𝐢 𝐭𝐨𝐢𝐦𝐮𝐛? 𝐌𝐢𝐬 𝐨𝐧 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐢𝐬𝐭𝐞 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐬𝐭𝐞 𝐞𝐥𝐮𝐬 𝐯𝐚𝐥𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐥ä𝐢𝐧𝐮𝐝, 𝐞𝐭 𝐧𝐚𝐝 𝐧𝐢𝐢 𝐦𝐚𝐝𝐚𝐥𝐚𝐥𝐞 𝐥𝐚𝐧𝐠𝐞𝐧𝐮𝐝 𝐨𝐧?

𝐋𝐢𝐡𝐭𝐧𝐞 𝐯õ𝐫𝐝𝐥𝐮𝐬 𝐨𝐧 𝐣𝐮 𝐞𝐝𝐮𝐤𝐚𝐭 𝐧𝐢𝐧𝐠 õ𝐧𝐧𝐞𝐥𝐢𝐤𝐤𝐮 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐬𝐭 𝐞𝐭𝐭𝐞 𝐤𝐮𝐣𝐮𝐭𝐚𝐝𝐚. 𝐊𝐚𝐬 𝐭𝐞𝐦𝐚 𝐤ä𝐢𝐤𝐬 𝐤𝐮𝐬𝐚𝐠𝐢𝐥 𝐤𝐨𝐦𝐦𝐞𝐧𝐭𝐚𝐚𝐫𝐢𝐮𝐦𝐢𝐭𝐞𝐬 𝐭𝐞𝐫𝐫𝐨𝐫𝐢𝐬𝐞𝐞𝐫𝐢𝐦𝐚𝐬? 𝐕𝐚𝐞𝐯𝐚𝐥𝐭.

𝐒𝐚𝐦𝐚 𝐡𝐚𝐤𝐤𝐚𝐛 𝐣𝐮 𝐭𝐞𝐠𝐞𝐥𝐢𝐤𝐮𝐥𝐭 𝐥𝐚𝐬𝐭𝐞𝐬𝐭 𝐩𝐢𝐡𝐭𝐚. 𝐊𝐮𝐢 𝐥𝐚𝐩𝐬 𝐞𝐢 𝐬𝐚𝐚 𝐤𝐨𝐝𝐮𝐬 𝐯𝐚𝐣𝐚𝐥𝐢𝐤𝐤𝐮 𝐭ä𝐡𝐞𝐥𝐞𝐩𝐚𝐧𝐮 𝐣𝐚 𝐭𝐮𝐧𝐧𝐞𝐛, 𝐞𝐭 𝐭𝐞𝐝𝐚 𝐞𝐢 𝐚𝐮𝐬𝐭𝐚𝐭𝐚, 𝐬𝐢𝐢𝐬 𝐥ä𝐡𝐞𝐛 𝐭𝐚 𝐨𝐦𝐚 𝐞𝐚𝐤𝐚𝐚𝐬𝐥𝐚𝐬𝐭𝐞 𝐯õ𝐢 𝐦õ𝐧𝐞 𝐦𝐮𝐮 𝐧õ𝐫𝐠𝐞𝐦𝐚 𝐩𝐨𝐨𝐥𝐞 𝐤𝐚𝐥𝐥𝐚𝐥𝐞 𝐞𝐧𝐝 𝐯ä𝐥𝐣𝐚 𝐞𝐥𝐚𝐦𝐚. 𝐌𝐚 𝐦ä𝐥𝐞𝐭𝐚𝐧 𝐤𝐮𝐢 𝐚𝐚𝐬𝐭𝐚𝐤ü𝐦𝐧𝐞𝐢𝐝 𝐭𝐚𝐠𝐚𝐬𝐢 𝐧𝐚𝐚𝐛𝐫𝐢𝐩𝐨𝐢𝐬𝐬 𝐦𝐢𝐧𝐮 𝐤𝐨𝐞𝐫𝐚 𝐩𝐞𝐤𝐬𝐢𝐬. 𝐏𝐢𝐬𝐢𝐤𝐞𝐧𝐞 𝐭𝐚𝐤𝐬𝐢𝐤𝐨𝐞𝐫 𝐣𝐚 𝐣ä𝐢 𝐦𝐮𝐥𝐥𝐞 𝐯𝐚𝐡𝐞𝐥𝐞. 𝐋ä𝐤𝐬𝐢𝐧 𝐭𝐚 𝐣𝐮𝐮𝐫𝐝𝐞, 𝐭𝐚 𝐩𝐚𝐧𝐢 𝐩𝐥𝐞𝐡𝐤𝐮, 𝐦𝐚 ü𝐭𝐥𝐞𝐬𝐢𝐧, 𝐞𝐭 𝐨𝐨𝐭𝐚 𝐦𝐚 𝐞𝐢 𝐫𝐢𝐢𝐝𝐥𝐞 𝐣𝐚 𝐥𝐢𝐡𝐭𝐬𝐚𝐥𝐭 𝐭𝐚𝐡𝐚𝐧 𝐭𝐞𝐚𝐝𝐚, 𝐦𝐢𝐥𝐥𝐞𝐬 𝐩𝐫𝐨𝐛𝐥𝐞𝐞𝐦 𝐣𝐚 𝐬𝐢𝐢𝐬 𝐭𝐮𝐥𝐢 𝐯ä𝐥𝐣𝐚, 𝐞𝐭 𝐭𝐚𝐥 𝐨𝐧 𝐩𝐞𝐫𝐞𝐬 𝐧𝐢𝐧𝐠 𝐬õ𝐩𝐫𝐚𝐝𝐞𝐠𝐚 𝐯ä𝐠𝐚 𝐡𝐚𝐥𝐯𝐚𝐬𝐭𝐢. 𝐓𝐞𝐠𝐞𝐥𝐢𝐤𝐮𝐥𝐭 𝐡𝐚𝐤𝐤𝐚𝐬 𝐦𝐮𝐥 𝐬𝐞𝐬𝐭 𝐥𝐚𝐩𝐬𝐞𝐬𝐭 𝐤𝐚𝐡𝐣𝐮, 𝐤𝐮𝐢𝐠𝐢 𝐨𝐥𝐞𝐤𝐬 𝐯õ𝐢𝐧𝐮𝐝 𝐭𝐚𝐥 𝐤𝐨𝐫𝐫𝐚𝐥𝐢𝐤𝐮𝐥𝐭 𝐤𝐞𝐫𝐞 𝐤𝐮𝐮𝐦𝐚𝐤𝐬 𝐤ü𝐭𝐭𝐚, 𝐞𝐭 𝐦𝐮 𝐤𝐨𝐞𝐫𝐚 𝐭𝐚𝐠𝐮𝐬. 𝐒𝐞𝐥𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐬𝐞𝐞 𝐭ä𝐧𝐚𝐩ä𝐞𝐯𝐚 𝐦𝐚𝐚𝐢𝐥𝐦 𝐨𝐧.

𝐀𝐠𝐚 𝐣𝐮𝐭𝐮𝐥 𝐨𝐧 𝐤𝐚 𝐭𝐞𝐢𝐧𝐞 𝐩𝐨𝐨𝐥. 𝐍𝐢𝐦𝐞𝐥𝐭 𝐨𝐧 𝐭ä𝐧𝐚𝐩ä𝐞𝐯𝐚 𝐢𝐠𝐚𝐬𝐮𝐠𝐮𝐬𝐞𝐝 𝐚𝐯𝐚𝐥𝐢𝐤𝐮 𝐞𝐥𝐮 𝐭𝐞𝐠𝐞𝐥𝐚𝐬𝐞𝐝 𝐧𝐢𝐢 𝐩𝐞𝐡𝐦𝐨𝐝, 𝐞𝐭 𝐧𝐞𝐢𝐥𝐞 𝐞𝐢 𝐯õ𝐢𝐠𝐢 𝐦𝐢𝐭𝐭𝐞 𝐦𝐢𝐝𝐚𝐠𝐢 ö𝐞𝐥𝐝𝐚. 𝐊𝐮𝐢 𝐬𝐚 𝐨𝐥𝐞𝐝 𝐦𝐢𝐧𝐠𝐢 𝐫𝐢𝐢𝐝𝐞𝐦𝐨𝐝𝐞𝐥𝐥 𝐧ä𝐢𝐭𝐞𝐤𝐬, 𝐬𝐢𝐢𝐬 𝐩𝐞𝐚𝐝 𝐣𝐮 𝐚𝐫𝐯𝐞𝐬𝐭𝐚𝐦𝐚, 𝐞𝐭 𝐤õ𝐢𝐠𝐢𝐥𝐞 𝐬𝐮 𝐫𝐢𝐢𝐝𝐞𝐝 𝐞𝐢 𝐦𝐞𝐞𝐥𝐝𝐢 𝐣𝐚 𝐯õ𝐢𝐛-𝐨𝐥𝐥𝐚 𝐬𝐚 𝐤𝐚 𝐢𝐬𝐞. 𝐓𝐮𝐥𝐞𝐛 𝐤𝐚𝐬𝐯𝐚𝐭𝐚𝐝𝐚 𝐞𝐧𝐝𝐚𝐥𝐞 𝐩𝐚𝐤𝐬 𝐧𝐚𝐡𝐤, 𝐦𝐚 𝐨𝐥𝐞𝐧 𝐬𝐞𝐝𝐚 𝐨𝐦𝐚 𝐥𝐚𝐬𝐭𝐞𝐥𝐞 𝐚𝐥𝐚𝐭𝐢 õ𝐩𝐞𝐭𝐚𝐧𝐮𝐝, 𝐞𝐭 𝐤õ𝐢𝐤𝐞 𝐞𝐢 𝐬𝐚𝐚 𝐬ü𝐝𝐚𝐦𝐞𝐬𝐬𝐞 𝐯õ𝐭𝐭𝐚 𝐣𝐚 𝐯𝐚𝐣𝐚𝐝𝐮𝐬𝐞𝐥 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐛 𝐤𝐚 𝐞𝐧𝐝𝐚 𝐞𝐞𝐬𝐭 𝐬𝐞𝐢𝐬𝐭𝐚. 𝐀𝐠𝐚 𝐟𝐚𝐤𝐭 𝐣ää𝐛 𝐟𝐚𝐤𝐭𝐢𝐤𝐬, 𝐞𝐭 𝐤𝐢𝐮𝐬𝐚𝐣𝐚 𝐩𝐫𝐨𝐛𝐥𝐞𝐞𝐦 𝐨𝐧 𝐚𝐥𝐚𝐭𝐢 𝐭𝐞𝐦𝐚 𝐞𝐧𝐝𝐚 𝐨𝐦𝐚, 𝐦𝐢𝐭𝐭𝐞 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞 𝐩𝐫𝐨𝐛𝐥𝐞𝐞𝐦 𝐤𝐢𝐮𝐬𝐚𝐭𝐚𝐯𝐚𝐬. 𝐊𝐮𝐢 𝐥𝐚𝐩𝐬 𝐤𝐢𝐮𝐬𝐚𝐛 𝐭𝐞𝐢𝐬𝐭 𝐥𝐚𝐬𝐭 𝐤𝐨𝐨𝐥𝐢𝐬 𝐭𝐞𝐦𝐚 𝐯ä𝐥𝐣𝐚𝐧ä𝐠𝐞𝐦𝐢𝐬𝐞 𝐩ä𝐫𝐚𝐬𝐭, 𝐬𝐢𝐢𝐬 𝐨𝐧 𝐭𝐞𝐠𝐞𝐥𝐢𝐤 𝐩𝐫𝐨𝐛𝐥𝐞𝐞𝐦 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞𝐬 𝐤𝐢𝐮𝐬𝐚𝐣𝐚𝐬 𝐦𝐢𝐭𝐭𝐞 𝐤𝐢𝐮𝐬𝐚𝐭𝐚𝐯𝐚 𝐯ä𝐥𝐢𝐦𝐮𝐬𝐞𝐬. 𝐊𝐢𝐮𝐬𝐚𝐣𝐚 𝐥𝐞𝐢𝐚𝐤𝐬 𝐬𝐚𝐦𝐚 𝐥𝐚𝐩𝐬𝐞 𝐩𝐮𝐡𝐮𝐥 𝐤𝐚 𝐦𝐮𝐢𝐝 𝐚𝐬𝐣𝐮, 𝐤𝐮𝐬 𝐞𝐧𝐝 𝐯ä𝐥𝐣𝐚 𝐞𝐥𝐚𝐝𝐚 𝐯õ𝐢 𝐬𝐢𝐢𝐬 𝐦õ𝐧𝐞 𝐭𝐞𝐢𝐬𝐞 𝐞𝐚𝐤𝐚𝐚𝐬𝐥𝐚𝐬𝐞.

𝘈𝘯𝘰𝘯üü𝘮𝘯𝘦
𝘈𝘯𝘰𝘯üü𝘮𝘯𝘦
21 days ago
Vasta  Vahur

Jummal tänatud, et sa Volli ikka elus oled. Ma juba mõtlesin, et oled äkki koroonasse jäänud. Või siis netisõltuvuse ravile läinud. Nüüd, lugedes, et sul on paks nahk selga kasvatatud, annad ehk selle mu väikese tögamise andeks.

Volli
Volli
20 days ago
Vasta  Vahur

Ei ole midagi teha, tumekirja LibaVahurist ajukääbik jääb ajukääbikuks.

kurb
kurb
20 days ago
Vasta  Volli

eks viimne kommentaar peegeldagi, et sel samal tumekirja libavahuril on ikka kuramuse õigus küll

Diana
Diana
20 days ago
Vasta  kurb

Kas tal on õigus olla ajukääbik?

Leena Lõdvakumm
Leena Lõdvakumm
19 days ago
Vasta  Vahur

Vahur, ma armastan sind!

12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised