-0 C
Kuressaare
Laupäev, 27. november 2021

Hea keele kõla

Ühest lingvistilisest aspektist on Keele-Aaviku keelt käsitletud mõistatuslikult väga vähe. Mõtlen tema arusaamu keele kõlast ehk seda, kuidas inimlaps keelt (harilikult muidugi keeli) hääldab ja mismoodi see hääldus koos pausikohtadega teise inimese kõrvus kajab.
Probleemi niiviisi vaadeldes me muidugi lihtsustame olukorda, sest keele hääldus võib jääda ka nõnda-ütelda siseringi ehk piirduda hääldusega vaikimisi (isegi mitte poolüminal) ehk avalduda sisemonoloogina, ent see on juba teema arutlemiseks täiesti omaette.

Peajoontes käivad asjad sedasi, et hääldusega tegelevad keeleteaduses foneetikud. Õigehääldus on ortoeepia „rida“, vale hääldus võib olla tingitud raskustest keelelisel ümberlülitumisel või ka oskamatusest, vaevaline hääldus johtub kas kõnepatoloogiast või takistustest ülemiste hingamisteede ja suuõõne vahel.

Kes tahab olla neis asjus üksikasjalikum, peab eristama veel artikulatoorset foneetikat (helide tekitamine neeluorganite ja huulte vahel), akustilist foneetikat (helide kaja hääldaja ja teda ümbritseva keskkonna vahel), fonoloogiat (häälikute eristamine selle põhjal, millistel tingimustel nad võivad muuta sõna tähendust), evolutsioonilist fonoloogiat (kuidas äsjamainitud eristamisvõime kujuneb) ja grafeemikat (suhe häälikute ning pausikohtade vahel kõnes ja kirjas).

Kes ei malda omandada kogu selle küsimusteringi aabitsat filoloogilisest lugemisvarast, lugegu üle August Sanga lõbus luuletus „Laul O. W. Masingust, mehest, kes andis eesti keelele õ-tähe“ (1962), seal on pool eespool visandatud ringist sees ilma igasuguste võõrsõnadeta.

Mured määratul merel

Johannes Aavik oli mitmekeelne. Mõnda noist keelist – Aavik pooldas i-mitmust – tundis ta korralikult sel lihtsal põhjusel, et ta elas nende keskel: saarte murre, eesti ühiskeel, tsaariaegne vene keel, saksa keel mitmes variandis, soome keel Helsingi ümbruses, rootsi-soome keel sealsamas ja prantsuse keel. Surnud keeltest oskas ta kindlasti nn kooliladina keelt ja tõenäoliselt oli ta tuttav ka kreeka keele alustega (kui mitte hääldamisel, siis vähemasti käänamisel, pööramisel ja sõnatuletuses). Paguluses lisandusid ta keeleoskusele veel ka riigirootsi, rootsi-eesti ja inglise keeled. Meie mõistes oli Aavik polüglott, seega inimene, kes pidi alatasa lülituma ühelt keelelt teisele ning kohaldama oma hääldusbaasi vastavalt „uue“ keele rõhu- ja välteoludele ning keelelistele normidele.

Mis võis olla Keele-Aaviku peamiseks mureks sel määratul merel? Arvatavasti tõsiasi, et enamik meist kasutab keelt poolikult eriti just foneetilisel tasapinnal (nagu lugeja märkab, väldin ma sõnu „diskursus“ ja „paradigma“: ei ole vaja anda nendele sõnadele kõikehõlmavaid tähendusi!). Alati ei õnnestu seda poolikust vältida. Pearõhu fikseeritus eesti keele omasõnade esimesel silbil ehk nn initsiaalrõhk surub eestlase võõrkeeleoskusele paratamatu aktsendi, mida saab korrigeerida ainult pidevas keelekümbluses. Piltlikult öeldes peaks teiste rahvaste keeli valdav eestlane elama nagu lingvistiline amfiib. See ei ole reaalne!

Mõistliku väljapääsuni sest ummikust jõuaksime juhul, kui fikseeriksime teatava foneetilise miinimumi nii emakeele, hariduskeele kui ka meile võõraste keelte suhtes. Foneetiline miinimum säärasel kujul, nagu mina asjast aru saan, algab ikkagi värske õhu sissehingamisest ja kasutatud õhu jääkide väljahingamisest ilma haiguslike takistusteta. Midagi pole salata: inimene hingab võrdlemisi laisalt või teiste sõnadega – üldjuhul on meie kopsud alakoormatud ja ülemised hingamisteed ei funktsioneeri nii, nagu normaalne füsioloogia seda ette näeb. Kuidas hingata vabalt ning ilma patoloogilise vaevata, võib Saaremaal õpetada iga sõudepaadimees, kalur, põline supelsaks, vesiravila instruktor, treener, sportlane, laulja ning apteekergi. Kui sa teispool Väikest väina perearsti jutule ei lähe, otsid üles kohaliku veterinaari ja küll too juba teab, miks peab koera nina olema külm.

Täiendada ja süvendada

Oleks ootuspärane arvata, et oma emakeeles oskab iga eestlane hääldada õigesti kõiki meie keele häälikuid, kuid – pidage! Ei ole nii, et igale häälikule eestlase keeles ja keeltes eestlaste suus vastab omaette iseseisev tähemärk. „A“-le vastab „a“, ent näiteks katkehäälikule võro keeles vastab… küsimärk, mis seeläbi on polüsemantiline. Šotimaal kõneldakse gaeli ehk goidelic`i keelt ehk gàidelig-it. Diftongi selle keele nimes võib hääldada lausa kolmeti: kas 1) „ae“ või 2) „a:“ (st. „pikk a“) või 3) meie „lühike ä“. Ma ei tea, mitu kannu kanget õlut võiks selle diftongiküsimuse lahendamisel kuluda, ent ma kaldun arvama, et enne saab õlu Muhu Sundis otsa kui diftongi hääldus paika pannakse.

Hingamise kõrval kuulub foneetilisse miinimumi järelikult ka vastavus nn suulise kõne häälikute ja kirjapanekute vahel (ning vastupidi, kirjalikust kõnepruugist õigete häälduspärasuste tuletamine). Seda osa keeleteaduses on nimetatud mitmeti, kas foneetiliseks transkriptsiooniks või grafeemikaks või suulise kõne üleskirjutamise teooriaks. Siinkohal rõhutaksin vaid üht. Asjaomane probleem on ääretult raske kõikides kunagistes Nõukogude Liidu endistes liiduvabariikides ja teistes poliitilise vägivalla kaudu loodud haldusüksustes, kus eriti päris- ja kohanimedele anti vene nõukogude keeles ainukehtiv kuju. Nüüd tahetakse enamikus neist riikidest ja mujal minna tagasi kas ajaloolisele nimetraditsioonile või ka nimede inglisepärasele transkriptsioonile. See ei ole võimalik päeva või mõne aastaga, see on mitme põlvkonna keeleline argipäev.

Kolmas komponent foneetilises miinimumis on piir keele foneetiliste ja fonoloogiliste tegurite vahel. Isegi vanema põlve filoloog võib küsida, mis on „fonoloogia“. Lühike vastus kõlaks järgmiselt: fonoloogia on teadus sellest, kuidas hääliku moodustamisele lisandub talle tähenduse omistamine. „O:“ on lihtsalt pikk lahtine, st ilma konsonantlõputa, silphäälik. Ent ta ei ole seda enam, kui talle antakse hüüdsõna „Oo!“ funktsioon ning ta võib osutuda ühesõnaliseks lihtlauseks. „O:“ on isegi lihtne juhtum. Märksa keerulisemad on deskriptiivhäälikud nagu mühatus „hmm!“ või koera urin „rrr!“. Nendest omakorda veelgi problemaatilisemad on häälikud ja mitte-häälikud kätega nagu näiteks jutumärgid sõrmeotstega. Häälikut pole, kirjapanek puudub, aga on liigutuslik ehk kinesioloogiline „interpunktsioon“ ehk semantiline kommentaar.

Muidugi võib öelda, et Keele-Aavik nii kaugele ei mõelnud. Kuid eesti keel on nii kaugele läinud, nõnda et meil ei jää muud üle, kui tema seisukohti täiendada või koguni süvendada.

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised