-4 C
Kuressaare
Esmaspäev, 29. november 2021

Kui türklasel on õigus

1970. aastal ilmus John Woodi ja Jean Serres’i raamat „Diplomaatiline protokoll ja etikett” vene keeles, mis jäi siinses punaimpeeriumis paarikümneks aastaks klassikaks kõigile rahvusvaheliste suhete õppijatele.

Selles toodud värvikatest näidetest puudutab üks Türgi sultani käitumist pärast seda, kui Venemaa, Preisimaa ja Austria-Ungari monarhid 1795. aastal likvideerisid Poola riigi ehk jagasid selle lihtsalt omavahel ära.

Sultani õukonnas toimunud vastuvõttudel reageeriti tehtule järgmisel viieteistkümnel aastal nii – kõlas hõige „Tema Kõrgus Poola kuningriigi saadik”, millele järgnes paus ja seejärel kuulutati: „Ilmselt seoses tiheda lumesajuga pole Tema Kõrguse ekipaaž kohale jõudnud!”. Sedasama ühte lauset ehk põhjendust korrati aastaajale vaatamata.

Ehk siis nii nägi toona välja Türgi sultani protest Euroopa valitsejate poliitika vastu, sealjuures olid kõik neli mainitud ja ülejäänudki pea ühesugused feodaalvõimurid: julmurid, petised jne. Ent ka mängurid – kui mitte muidu, siis vähemalt sõnades/sõnumites tuli teistest parem välja näha.

Putini poliitika kordus

Antud seik ajaloost meenus, kui Türgi president Erdogan kuulutas laupäeval persona non grata’deks USA, Prantsusmaa, Saksamaa, Kanada, Uus-Meremaa, Hollandi, Norra, Soome, Rootsi, Taani suursaadikud, kes olid teinud ühisavalduse 2016. aastast kinniistuva Türgi poliitvangi Osman Kavala toetamiseks. Seisu lihtsalt selgitades kohtleb Türgi valitsus meest nagu Venemaal koheldakse Alekseid Navalnõid – istub karistusaja ära, ent pannakse kohe uut aega istuma.

Mäletatavasti fikseerisid Venemaa teenistused välisdiplomaatide (ka Eesti oma) osaluse järgnenud protestiaktsioonides ning läks lahti viimaste väljasaamine. Seega üritas Erdogan vaid korrata Putini poliitikat.

Miks aga nii suurelt ja kõrgelt – USA, Saksamaa jt ette võeti, selle on lihtne selgitus, sest vahepeal oli toimunud midagi ääretult olulist: USA armee põgenes Afganistanist, millega tunnistati oma sealse poliitika, täpsemalt läänelike väärtuste juurutamise poliitika läbikukkumist ja kuna Afganistanis toimetati 20 aastat NATO nimel ja osalusel, siis oli läbikukkumine eriti suur. Samas oli ühislipu või lippude näitamine viimasel viiel-kuuel aastal pidev traditsioon ja mitte ainult Afganistanis, vaid kõikjal, kus võeti vastu mõni lääne uusi väärtusi esindav seadus, olid kohapealsed välissaatkonnad varmad näitama sellele omapoolset toetust.

Kuniks USA/lääs mõjus tugevana, see vastuväiteid ja -käike ei tekitanud. Pärast Afganistani, nagu Erdogan nüüd väga lihtsalt näitas, on seis teine. Mõistagi on tegu diplomaatia reeglite rikkumisega – Türgi tsiteeris väljavõtteid Viini konventsioonist, mida, tuleb välja, paljud lihtsalt eirasid, ja ilmutas seejärel suuremeelsust kuulutades intsidendi ammendumisest.

Kohanemine muutustega

Tagantjärele NATO/Euroopa Liidu riikide viimast diplomaatilist ühisdemarši hinnates sai kinnitust aeglus, millega need suurorganisatsioonid kohanevad maailmas toimuvate muutustega. Katsest just Türgit mõjutada võib aru saada, sest too toimetab Lähis-Idas koos Venemaaga, püüdes samas Euroopa Liitu pääseda.

Põhjamaade saadikute kaasalöömine aktsioonis lubab siiski asja vaagida teise Venemaa liitlase Valgevene seisukohalt, kus on samuti poliitvang flöödimängija Maria Kalesnikava, pealegi naine, kes ainsana mulluste naisaktsioonide juhtidest on diktaatori käes ja sai äsja 11-aastase vanglakaristuse. Valgevene ja Leedu-Poola piiril hetkel toimuvat arvestades olnuks loogilisem survestada Minskit, ent eks härrased ja daamid ise tea.

Küll aga ei saa jätta mainimata, et Ukraina asjus, hetkel suurimas rahvusvahelises konfliktis on Erdogan selgelt NATO ja EL liitlane. Erdogan pole ju tunnistanud Krimmi liitmist Venemaaga ehk siis loeb teda jätkuvalt Ukraina osaks. Ta julges seda kinnitada ka ÜRO Peaassamblee kõnepuldist.

Loogiliselt võttes peaks see üles kaaluma nii mõnegi Erdogani „patu” mõnes muus kohas ja küsimuses. Äsja tõstatas Erdogan ka ÜRO Julgeolekunõukogu laiendamise vajaduse, mis ju samuti langeb kokku enamiku NATO ja EL liikmete arvamusega.
Ühesõnaga – rohkem ringivaatamist ja maailmas toimuvate muutuste tabamist – Euroopa maine maailma poliitikas püsib vaid siis, kui meie nimel tehakse läbimõelduid otsuseid ja välditakse avalikke läbikukkumisi.

Eelmine artikkelMeie Maa 1. november 2021
Järgmine artikkelJUHTKIRI – Töö jätkub
guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised