Olin keskmisest suurema ajaloohuvilisena Orissaare külje all Põripõllu külas asuvas Saaremaa sõjavara muuseumis ennegi käinud ja teadsin, et selle muuseumi eestvedajaks on Kavandi küla mees Margus Sinimets, kes müüb külastajatele pileteid ja viib soovi korral läbi ka ekskursiooni. Ometi juhtus nii, et Margust ei olnud neil kordadel parasjagu kohal. Eks ta oli vist eksponaatide jahil …

Kui eelmisel nädalal koos fotograafiga Põripõllule jõudsime, oli kätte jõudnud selline õhtutund, et hakkas pimedaks minema ja ühtegi külalist muuseumis enam näha ei olnud. Margusega oli tulek kokku lepitud. Ja olgugi, et väljas ladistas hoolega vihma sadada, võttis peremees meid vastu lahke ja sooja naeratusega: „Ah siin te siis oletegi, tulge sisse, teeme väikese ringkäigu ikka ka …“.

Ja oh seda juttu ja hasarti, mis seda meest siis haaras. Seda oli kõrvalt tõesti tore vaadata.
Sain käigupealt aru, et tegemist on harukordselt sihikindla mehega, kes teab täpselt, mida ta saavutada tahab. „Need mannekeenid koristan varsti ära ja siia tuleb seejärel täiesti uus ekspositsioon,“ rääkis ta õhinaga ja seletas žestikuleerides juurde, kuidas ruumikujundus välja nägema hakkab. Kui küsisin, kas sul on ruumikujundaja või teed ise joonised valmis, vastas ta muigelsui: „Ei mingeid kujundajaid ja jooniseid, need asjad on mul kõik peas.“

Hiljem aset leidnud paaritunnise jutuvestmise käigus veendusin, et Marguse teadmised sõjaasjanduse kohta on tõesti väga mahukad ja tähelepanuväärne on veel see, et talle on olulised ka detailid. Kui ta ei ole milleski 100% kindel, siis läheb ta oma raamaturiiuli juurde ja võtab lahti mõne targa raamatu, kust järele vaadata.
Kuidas 53-aastase Marguse tee muuseumi juurde algas ja mis plaanid tal tulevikuks on, saab lugeja aimu alljärgneva pika intervjuu vahendusel.

Kes ajalugu ei mäleta, see elab tulevikuta

Margus, sind tuntakse Saaremaal eelkõige sõjamuuseumi juhina. Aga millises olukorras sa end ise kõige paremini tunned, kas museaalide jahtijana või nende restauraatorina või ekspositsioonide loojana või hoopis ajalooliste sündmuste lavastajana?
See muuseumitöö on minu jaoks nagu kõik ühes. Raske on midagi teisele eelistada. Kollektsioneerimine on igikestev protsess, kuigi parimad ajad jäid 20 aasta taha. Ekspositsioonide väljamõtlemine ja selle realiseerimine on mulle tõeliselt huvitav väljakutse.

Enamus Saaremaa inimesi tõenäoliselt teavad, et Margus Sinimets on Orissaare kandi mees, kuid sa ei ole kogu aeg siin elanud. Palun selgita, millised on sinu Saaremaa juured?
Minu 80-ndates ema Tiiu Sinimets (neiunimega Tõniste) on saarlanna. Täpsemalt Kavandi külast. Isa Hillar on pärit Ida-Virumaalt Mäetaguselt, kuid tema on juba ammugi manalateele läinud.

Sündisid 14. juulil 1968, seega oled hetkel 53-aastane mees, aga kus on sinu sünnikoht või kus teie pere siis elas?
Sündisin Tallinnas. Aga enne kooliminekut elasin vanavanemate juures Saaremaal. Kooliteed alustasin siiski Tallinnas.

Mis on esimesed asjad või hetked, mida sa oma elust mäletad?
Olin vist viieaastane, kui käisin koos vanaisa Reinuga Saaremaal jõulusokku tegemas. See on küll selgesti meeles. Et selline tegevus tolleaegsetele võimudele ei meeldinud, ei teadnud ma midagi. Mäletan, et mul oli suur karvane kasukas seljas ja mingi mask oli ka peas. Vanaisa käes oli kaigas, millele oli oina pealuu otsa pandud.

Mitu last teie peres kokku oli?
Mul on noorem vend Madis, kes elab ja töötab mandril eraettevõtjana.

Sinu praegusi ettevõtmisi arvestades võiks arvata, et sinu lemmikaine oli koolis ajalugu. Kas oli nii?
(muigab) Ja nii oligi. Joonistamine ja tööõpetus meeldisid mulle ka.

Millega sa tegelesid enne Saaremaale tulekut?
Olin Tallinnas ehitusettevõtja. Mul oli neid isegi mitu. Tegelesin ehitusega 25 aastat. Kõige helgemal perioodil oli mul ühekorraga tööl 15 inimest.

Kuidas sul tekkis selline sügav huvi sõjaajaloo vastu?
See oli mul juba lapsest saadik. Mängisime poistega sõda. Vanematel poistel oli igasugu huvitavaid asju. Üks saksa tääk oli meist igaühel olemas. Mul oli veel kolm kiivrit, katelok ja rihm. Sinel oli ka väga tähtis asi. Mäletan, et sinel lohises mul kogu aeg järel nagu pruudikleit, aga see lihtsalt pidi seljas olema. Õnneks seadusega pahuksisse ei läinud.

Rahvas nimetab Reina teel asuvat Eesti sõjaajalugu tutvustavat ekspositsiooni tihtilugu Orissaare sõjamuuseumiks, kuid ametlik nimi on siiski MTÜ Saaremaa Sõjavara Selts, mis loodi aastal 2007. Palju on räägitud nüüdseks kolm aastat tagasi manalateele läinud Joel Nõukase suurest panusest, kuid kuidas sina asutajate ringi sattusid?
Olin ka eelnevalt sõjaasju iseseisvalt kollektsioneerinud. Tegelikult hakkasin juba 2003. aastal oma koju Kavandisse muuseumi ehitama. Hiljem tegi Nõukas ettepaneku ühineda seltsiks ja olin nõus. Naine oli ka õnnelik, et seda „kola“ kodust vähemaks jäi.

Kuidas jõudsite otsuseni rajada muuseum just Põripõllu külla? Mis siin enne oli?
Nõukaajal oli siin veisekasvatus. Kokku oli neli lauta. Üks oli vasikatele, teine mullikatele ja pullidele ning kaks lehmadele. Ühismajand ja lehmad kadusid ära ja laudad seisid jõude, aga meile nad sobisid.

Kas Nõukase unistus – Saksa 20 mm õhutõrjekuulipilduja Flak – on ekspositsioonis nüüdseks täiskomplekteerituna olemas?
Seda Flaki, mida Nõukas komplekteeris, ei ole, sest liiga palju on puuduvaid osi. Samas on meil nüüd olemas täiesti töökorras ja komplektne Flak, mille saime Soomest.

Muuseum on nüüdseks kümmekond aastat tegutsenud. Kas 10 aastat on sinu arvates ühe muuseumi jaoks piisav aeg, et võid täna öelda – Saaremaa sõjavara muuseum jääb igaveseks kestma?
Väga loodan seda küll. Pean siinkohal vajalikuks lisada, et minu järeltulija peab ikka suure pühendumusega inimene olema.

Ütle nüüd täiesti ausalt, kas on vahel olnud ka selliseid hetki, kus oled mõelnud, ükskõik mis need põhjused on, kas finantside nappus või lõppematu bürokraatia või midagi muud, et „kurat, enam ei jaksa, mulle aitab sellest muuseumist“?
Sellist hetke ei ole olnud. Mul on vahel oma naisest nii kahju, et pisar tuleb silma, aga oleme hakkama saanud.

Muuseumi interneti kodulehel seisab, et Saaremaa Sõjavara Selts tegeleb sõjaajaloo pärandi kogumise, uurimise, säilitamise ja eksponeerimisega. Palun selgita, kuidas on võimalik 14 aastaga koguda üle 12 tuhande eksponaadi?
Olen 10 aasta jooksul sõitnud mööda Eestimaad külast külla, tarest tarre üle 100 tuhande kilomeetri. Nii need eksponaadid siia tulnud ongi.

Mida sa ise pead muuseumi kõige huvitavamateks eksponaatideks?
(Mõtleb) Huvitavaid asju on palju, näiteks puidust postkaart mis Vabadussõja päevil saadetud Soomusrongide divisjonist Saaremaa neiule või ehk malmist vabadussõja rist (imiteerib teise liigi teise järgu risti), mis suure tõenäosusega pärit Tallinnast Kopli kalmistult (Nõukaajal kalmistu likvideeriti ja rajati park – toim) ja tähistas Vabadussõjas sellise ristiga autasustatud mehe puhkepaika.

Mis on külastajate lemmikuteks?
Raske öelda. Kindlasti relvaruum ja soomusrongi kuulipildujavagun, tõenäoliselt ka seesama rist. Tegin sellele postamendi ka ja seal meeldib neil pilti teha. Lastele meeldib ka 20 mm saksa õhutõrje raskekuulipilduja, kus saab ise peal istuda ja end sellega ringiratast keerutada.

Margus Sinimets läinud nädalal muuseumis Vabadussõjas kasutusel olnud rongivaguni ees poseerimas. FOTO: Kati Sokko

Muuseumi veebilehel on eraldi välja toodud ka restaureerimiskoolituste korraldamine. Kas olete jõudnud sellega alustada?
Ei ole veel jõudnud, aga see on jätkuvalt plaanis. Olen ise eelnevalt erinevaid koolitusi läbinud, kuid nüüd on meetodid muidugi muutunud.

Kas oled pidanud statistikat, kui palju on koroonapandeemia muuseumi külastuste arvu mõjutanud?
Tänu viirusele on külastajate arv isegi tõusnud. Ja seda just eestlaste arvel, kes ühtäkki ei soovi enam väga välismaale reisida. Enne koroonat käis muuseumis ca 3000 inimest aastas, nüüd käib meil aastas keskmiselt 4000 sõjandusehuvilist.

Millistest riikidest kõige rohkem külastajaid saabub ja millised on kõige kaugemad maad, kust muuseumi tullakse?
Eestist ja Lätist on kahtlemata kõige rohkem inimesi. Kaugematest maadest tulevad meelde Itaalia, Hispaania ja USA.

Kui palju on juhukülalisi, kes alles saarel olles saavad teada, et selline muuseum olemas on ja kui suur on teadlike tulijate osakaal?
Juhukülalisi on ca 5%. Ülejäänud on teadlikud tulijad. Ka korduvaid külastajaid on palju. Pakuksin, et nende osakaal on isegi 20%.

Mitu inimest hetkel muuseumi tööga otseselt või kaudselt seotud on?
Seltsil on viis liiget. Kogu töö toimub vabatahtlikkuse alusel, mis tähendab, et kedagi palgal ei ole.

Kuidas sa end ise selles muuseumis positsioneeriksid?
Olen muuseumi tegevjuht, kelle tööd on näiteks ametijuhendiga pea võimatu sõnastada. See on selleks liiga mitmekesine ja vahel ka ettearvamatu.

Kas kogu valge aeg kulub muuseumi peale või jääb aega vahel näiteks kalale või reisima minna?
Tõepoolest, kalal meeldib mul väga käia. Enamasti Väikeses Väinas ja Kõinastu all. Selline sportlik kalastamine.

Kui vaadata sinu Facebook’i lehte, siis võime näha, et Saaremaa Sõjavara Selts on olnud mitmete sõjaajalugu tutvustavate lahingute taaselustajaks. Võime nimetada näiteks augustis 2019 Tumala mõisa juures toimunud taaslavastuslahingut „Oktoober 1944“ või tänavu augustis toimunud „Lahing Väinatammil“. Kust tuli idee, et selliseid suuri projekte üldse ette võtta ja kuna kõik on rahvale tasuta, siis kust tuleb rahastus?
See on väga põnev tõesti. Ja suur väljakutse muidugi ka. Idee tuli naaberriikidest. Sellised lahingud toimuvad tänapäeval Venemaal, Poolas ja Saksamaal. Seal on võimalused muidugi suuremad. Hea, et me Tumalasse ühe tankigi mandrilt tuua saime. Sedagi tuli liikumiskõlbulikuks putitada.
Neid projekte rahastab Kaitseministeerium, kelle käepikenduseks on Eesti Sõjamuuseum. Paari päeva pärast (toimus 23. oktoobril – toim) on meil kavas järgmine samalaadne üritus. Hetkel ongi kogu fookus suunatud selle õnnestumisele.

Räägime lähemalt, Haapsalus toimub (intervjuu ilmumise ajaks juba toimunud) siis Saaremaa Sõjavara Seltsi eestvõttel ajalooline taaslavastuslahing „Eesti iseseisvuse sünd“. Mitu inimest sellesse projekti kaasatud on? Ja kui palju mõjutavad ilmaolud pealtvaatajate arvu?
Kokku on tegevad ca 50 inimest, kes tulevad erinevatest Eesti ja Läti sõjaajaloo klubidest. Ilm mõjutab pealtvaatajate arvu üsna otseselt.
Olen nii mõelnud, et kui ilm on ilus ja inimesed ka siis vaatama ei tule, siis selles kohas me enam lahingut ei tee. Õnneks sellist kogemust pole veel olnud.

Öeldakse, et asendamatuid inimesi pole olemas, aga mulle tundub, et Margus Sinimets on Orissaare sõjavara muuseumis küll vägagi asendamatu mees. Mis sa sellest arvad? Kui palju sõltub selles muuseumis eestvedajast tegelikult?
(muigab) Nojah, eks selline mulje võib jääda küll, aga nii nagu keegi ei ole surematu, siis keegi ei ole ka asendamatu. Samas on tõsi ka see, et seda „haigust“ peab ikka kõvasti põdema.

Kes kuuluvad sinu praegusesse perre?
Mind ümbritsevad üksnes naised. Olen vabaabielus Marjega. Tema tõin Saaremaale mandrilt.

Mul on kaks tütart ka. Merilin on 34-aastane. Tema elab ja töötab mandril Eesti Kaitseväes. 20-aastane Marilis õpib usinasti Tallinnas Tervishoiu Kõrgkoolis õendust.

PEREPILT: (vasakult) elukaaslane Marje, noorem tütar Marilis ja Margus poseerimas tänavusel elamusfestivalil I Land Sound. FOTO: erakogu

Kas peale kalastamise on veel mõni hobi, millega meelsasti muuseumiväliselt tegeled?
Kalalkäimisest piisab mulle küll. Ega rohkemaks ei jätku aega ka.

Kas loed raamatuid ka? Millist võiksid lugejatele soovitada?
Muide, kirjutasin ise hiljuti ühe raamatu (selle kinnituseks toob Margus Sinimets riiulist selle entsüklopeediat meenutava raamatu näha ja kui seda sirvin, siis leidub seal hulgaliselt väga huvitavat pildimaterjali – toim).
Raamatu pealkiri on „Kaitseliidu vormid ja sümboolika 1917-1940“. Ilmavalgust nägi see raamat 2018 ja kokku on 370 lehekülge. Kaasautoriks on Olavi Grünberg. Kui midagi soovitada on vaja, siis seda raamatut just soovitangi (naerab).
Tegelikult meeldib mulle lugeda ka isiklike memuaaride või päevikute põhjal välja antud raamatuid. Uues trükis Eesti Vabadussõda on mul ka tihtilugu käes.

Kas sulle on öeldud, et oled oma välimuselt sarnane Arnold Schwarzeneggeriga?
(naerab) Õnneks mitte. Kuid seda on küll öeldud, et Saksa ohvitseri munder sobib mulle kui valatult. Leidsin selle ükskord Lätist (näitab vitriinis olevat Saksa ohvitseri mundrit).
Kallis oli küll, kuid ma ei suutnud seda ostmata jätta, sest suurus oli minusugusele pikale mehele tõesti täpne.

Mida sa üldiselt arvad Hollywoodi sõjafilmidest?
See on täielik saast. Tõsi, süžeed on head, aga riietus ja tehnika on kohati väga nigelad.

Ka Eestis on peale taasiseseisvumisaega mitmeid häid sõjafilme vändatud. Näiteks „Nimed marmortahvlil“ või „1944“. Millise hinnangu sa nendele filmidele annaksid?
Nojah, stsenaarium on hea, aga teostus jällegi nõrgavõitu. Eriti marmortahvli filmi puhul. 1944 on selles osas edasiminekut märgata. See on tegelikult päris hea film.

Tuulepealsel maal on üks hea seeria siiski olemas, kus on kasutatud vähemasti õiget riietust. Ma ei saagi aru, miks filmitegijad ei konsulteeri selles osas spetsialistidega.
Kokku hindaksin meie taasiseseisvumisjärgset sõjafilmide toodangut koolipoisi skaalal tugeva kolmega.

Oled sa mõelnud, kui sa ei oleks muuseumi juht, mis tööd sa hetkel veel teha võiksid?
Ilmselt oleksin endiselt ehitusettevõtja, sest see on töö, mida ma oskan.

Millise sõnumi sa Saaremaa inimestele edastaksid?
Kes ajalugu ei mäleta, see elab tulevikuta. Sõjaajalugu peab mäletama ja tundma juba sellepärast, et selle sita sisse enam mitte astuda.

*  *  *

Muuseumi vahetus läheduses Reina tee
ääres rajab Saaremaa Sõjavara Selts Margus
Sinimetsa juhtimisel metsavendade punkreid,
mis nüüdseks on juba katuse all. FOTOD: Kati Sokko

Metsavendade punkrites saab tulevikus ööbima hakata

Idee siinsamas muuseumi külje all metsavendade punkreid rajama hakata mõlkus mul peas juba ammu, rääkis Margus Sinimets Meie Maale.

Esialgu soovisin teha nn lahingpunkri, mis asuks muuseumi siseruumides. Aga ei leidnud kuidagi finantse selleks. EST-LAT Interregi (Euroopa Liidu programm) programmijuht pöördus õnnelikul kombel ise minu poole, sest mingi asi oli neil plaanidest ära kukkunud. Seega kõik sai alguse nn pooljuhuslikult.

Lisaks punkritele tuleb mul lepingujärgselt rajada Kübassaarde purilennukite dessandi infotahvel ja GAZ MM ära taastada. Olen õnnelik, et suutsin selle auto ka kuidagi projekti sisse pookida. Kõike seda tuleb mul teha 15 tuhande euro eest.

FOTO: Kati Sokko

Selle aasta augustis kaevasime augu valmis. Praeguseks on punkrid juba katuse all ja külastajad pääsevad plaanide kohaselt sisse järgmise aasta mais. Olen teisi punkreid ka muidugi näinud, kuid malli ma kusagilt ei võtnud ja panin n.-ö. puusalt ilma projektita. Ehituskogemus on aastakümnete pikkune olemas.

Metsavendadega oli tegelikult ju selline värk, et 50% läksid koos peredega metsa juunis 1941 küüditamise hirmus. Aga ülejäänud 50% tahtsidki venelastega reaalselt sõdida. Seega oli metsavendade panus venelaste Saaremaalt väljaajamise juures 1941. aasta suvesõjas täiesti olemas.

Punkrites ööbimise idee tuli läbirääkimiste käigus ja sellega on nii, et planeeritud on kaheksa nn „voodikohta“. Naisi koos väikeste lastega ma mõistagi ei oota, aga ülejäänud on kõik teretulnud.

*  *  *

MARGUS SINIMETS

Sündinud 14. juuli 1968 Tallinnas
Elukoht: Kavandi küla Saaremaal
Töö: ehitusettevõtja Tallinnas (25 aastat)
Saaremaa Sõjavara Muuseumi juht (10 aastat)
Elukaaslane: Marje (48)
Lapsed: 2 tütart, Merilin (34), Marilis (20)
Hobi: kalapüük

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare