-2.8 C
Kuressaare
Neljapäev, 9. detsember 2021

Meieraha.ee vajab restarti

Ansipi ajastu üks positiivseid jooni oli püüdlus teha valitsemine läbipaistvamaks ja „loetavamaks”. 2010-ndate keskel sai Stenbocki maja veebilehelt iga vähegi kirjaoskav inimene lugeda, mida valitsus teinud on ja mis plaanis ning kus rahandusministeerium pakkus rahvale arusaadavat lühiülevaadet riigieelarve tuludest ja kuludest.

Umbes samasse perioodi (2013–17) mahtusid ka sellised edumeelsed kodanikuühiskonna projektid nagu Riigireformi radar ja interaktiivne veebitööriist Meieraha. Nagu projektipõhiste asjadega ikka juhtub, valitseb www.meieraha.ee lehel täna peale Tarmo Jüristo lahkumist Paxisest suhteline vaikus. Viimased riigieelarvelised võrdlusandmed on aastast 2014. Eesti riigi eelarvega läksid asjad aga üha segasemaks. Sellest jamast väljatulemiseks on parlamendipoliitikud tule alla lükanud tegevuspõhise eelarve printsiibi, kuigi üksmeelt selle „süüs” pole poliitikute ega ka riigikontrolli ekspertide seas.

Riigikogu nõrkused

Iseenesest on tegevuspõhise eelarve printsiip huvitav, aga kui selle aluseks seatakse umbmäärased või mõõdetamatud kriteeriumid, siis asi lihtsalt ei tööta. Nii oli/on eesmärgi „NATO vägede paiknemine Eestis“ täitmise kriteeriumiks lühisõna „jah“, millest võib järeldada, et kui Eestis on vaid üks NATO sideohvitser, on eelarvelises mõttes kõik OK! Selline absurdsus ja muud möödalaskmised päädisidki 2020 aasta eelarves numbrilise veaga 1 miljon eurot päevas. Kipub juba liiga paljuks minema.

Tegelikult on probleemid eelarvega palju laiemad kui vaid raamatupidamislikult korrektsed arvutused. Pole liialdus öelda, et küsimus eelarve korrektsusest, läbipaistvusest ja legitiimsusest on küsimus demokraatliku riigikorra kestmisest.

Vaatame lähemalt otsa kahele teemale, kus eelarve ja demokraatia tihedalt kokku puutuvad. Esimene puudutab võimude tasakaalu printsiipi (nn checks & balances) ehk küsimust riigikogu rollist riigieelarve menetlemisel, teine on aga küsimust kodanike võimalusest kaasa rääkida oma maksudena riigile antud raha kulutamises.

Võimalik, et just populistide agressiivsus rahva raha küsimustes on ajendanud ka põhivoolu poliitikuid siin aktiivsemalt sõna võtma. Nii kritiseeris president Kersti Kaljulaid parlamendi hooaja avaistungil riigikogu „tagapingil istumisest“ ja „rooli käestandmisest“ eelarve tegemisel. Vaid mõned nädalad hiljem (ERR, 20. septembril) sekundeeris talle peaminister Kaja Kallas, nõudes riigikogule suuremat sõnaõigust eelarve muudatuste juures.

Professionaale ei saa

Samas pole peaministri partei selles osas ühtne – Jürgen Ligi on Kaja Kallasega radikaalselt teist meelt: „Ma olen juba enne ministriks saamist, ministrina ja ka pärast seda tapnud initsiatiive suurendada riigikogu rolli eelarve tegemisel, kuna ma tean, et see roll on ebapädev, omakasupüüdlik ja ükskõikne oluliste asjade suhtes”.
Rahvasaadikutest ei saa mitte kunagi professionaale, nende pädevus ei tõuse ka parima tahtmise juures rahandusministeeriumi ametnike tasemele. Ja ei peagi, sest parlamendisaadiku funktsioon on teine. Küll aga peab ta saama aru suurest pildist ja eelarve suundumustest.

Sellele aitaks kaasa kaks asja, mille kummagagi meil praegu lood hästi pole. Esiteks on meil häda kantseliidiga, mis üha kiireneva tempoga ametkondades (sh ministeeriumides) toodetavates tekstides vohab. Mõistus väsib ja huvi kaob, enne kui bürokraatlikust sõnavahust tuuma välja puhastada suudad. Kantseliiti võib põhjustada lihtsalt vilets iseseisva mõtlemise võime, aga see võib olla ka täiesti teadlik hämamine oluliste faktide ärapeitmiseks.

Eesti inimene kardab koledal kombel, et teda lolliks peetakse. Mida kõrgem amet, seda vähem julgetakse avalikult välja öelda „ma ei saa aru“. Nii puuribki riigikogu vaikides rahandusministeeriumis sündinud eelarvet ja üritab aru saada sellest, millest polegi võimalik aru saada. Selle hääletu alistumise tagajärg on kantslerite ja asekantslerite niigi suure võimu suurenemine. Erandiks siin on vast endine rahandusminister Aivar Sõerd, kes ikka ja jälle esitab eelarve osas teravaid küsimusi.

Erinevalt parlamendisaadikutest, kes peavad oma mandaati rahva ees põhjendama, puudub avalik kontroll kantslerite tegevuse üle. Kui n-ö õpikudemokraatias peetakse checks & balances puhul silmas valitsuse ja parlamendi tasakaalu, siis reaalses elus ei ole see tänapäeval peamine murekoht – valitsus ja ministrid on avalikkuse (kasvõi meedia) poolt pidevalt kontrollitavad. Ohtlikeks „hallidest kardinalideks” on muutumas tippametnikud.

Mäletan hästi üht ammust kohtumist Eesti poliitika grand old man’i Edgar Savisaarega. Savisaar ütles: „ Enamik arvab, et võim on meie [poliitikute] käes, aga tegelikult ei ole see enam nii. Võim on ametnike käes“. Siinkohal meenub kohe Briti menuromaan ja telesari „Jah, härra (pea)minister!“.

Otsedemokraatianurga alt

Teiseks riigikogu nõrkuse põhjuseks on parlamendiliikmete väiksearvulised tugistruktuurid. Kui sekretärid ja meedianõunikud välja arvata, siis on suurematel fraktsioonidel neli-viis sisunõunikku. Kvantiteedi kõrval on kasin ka tugistruktuuri kvaliteet – fraktsioonide nõunikud pole üldjuhul kogemustega teemavaldajad, vaid „parteibroilerid”.

Aga vaatame eelarve läbipaistvuse ja legitiimsuse probleemidele nüüd otsa hoopis teise – otsedemokraatia nurga alt. Siin on asjakohaseks märksõnaks „kaasav eelarve”. Kaasavat eelarvet praktiseeritakse maailmas üpris laialt, näiteks Ladina–Ameerikas, kus demokraatlikel institutsioonidel pole veel arenenud maadega sarnast tugevust ja usaldust. Tõsi, kaasav eelarve on siiani ikkagi kohaliku tasandi värk – ka Tartus, Tallinnas ja teistegi Eesti omavalitsustes saavad kodanikud hääletada väikse protsendi linna või valla tulude kasutamise üle. Kas oleks võimalik lasta rahval hääletada ka mingi osa riigieelarve üle? Eesti Vabariigi Põhiseadus seda ei luba – § 106. järgi ei saa rahvahääletusele panna eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, […] küsimusi.

Samas, teoreetiliselt on kõiki seadusi, sh põhiseadust võimalik muuta ja kaasajastada.
Eest aga leiame vaid kaasava eelarve väärdunud variandi – katuseraha. Miks pole see siis päris kaasamine? Eks ikka seepärast, et ei küsita otse rahvalt, vaid asja otsustavad parteilised fraktsioonid, st 10–30 inimest. Väärdunud on katuserahade teema ka seetõttu, et raha eraldamise valikud jäävad hämaraks ja neid nagu polegi kombeks avalikkusele selgitada.

Edasised arengud

Sageli looritatakse raha eraldamist regionaalpoliitilise hämaga, aga andke andeks – Eesti regionaalpoliitika vajab mudast pääsemiseks mitmeid-kümneid kordi suuremaid investeerinugid kui õnnetu 6,4 miljonit katuseraha. Pole saladus ka see, et katuseraha ääremaadele on vahel olnud üksiku rahavasaadiku kampaaniaprojekt, mis kohalikke vajadusi põhimõtteliselt ei lahenda.

Kui põhivooluparteid ei tee kiirelt samme, et eelarvet rahvale loetavaks teha, või radikaalsema variandina lubada väikest kaasava eelarve mehhanismi ka riigi rahade jaotamisel, siis okupeerivad temaatika populistid. Hakkame nägema üleskutseid anda raha rahvale tagasi ning loobuda majanduse ja energeetika kaasajastamisest.

Rahatarkusest on viimasel ajal juttu palju ning on selge, et kui tahame rahvale anda rohkem sõnaõigust eelarve tegemisel, siis tuleb neid harida. Aga praegu on www.meieraha.ee kadunud ja alles on vaid finantsinspektsiooni
www.minuraha.ee. See on märgiline, sest näitab, kuidas riik on kogu finantskirjaoskuse taandanud indiviidi rahalisele toimetulekule. Tegelikult on vajalik ka kaas-
ajastatud meieraha.ee elik keskkonda, mis õpetab nägema enda rahalist seotust ühiskonnaga.

Autorite loal refereeritud blogist Sharpminder. Loe täismahus www.sharpminder.com

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised