-14 C
Kuressaare
Esmaspäev, 6. detsember 2021

Leiva olulisus meie toidulaual

Kuigi Leivanädal (5. – 11. okt) on paari nädala taha jäänud, on leib meie toidulaual sama oluline igal nädalal ja seda mitmeid kordi päevas. Leib on põhitoit, ega muidu öeldaks „leib ja leivakõrvane”.

Kui vaadata kaupluse-riiuleid, on pagaritoodete, sealhulgas leivasortiment, ülimalt suur. Igale maitsemeelele on tootjad mõelnud. Saare maakonnas on suurima mahu ja sortimendiga leivatootja Karja Pagariäri OÜ. Ettevõtte asutaja ja juhi Aivo Kanemägiga me leivast juttu puhuma hakkasimegi.
Esmalt, kui pikk ajalugu teil leivateoga juba on ja millised näitajad firma arengut iseloomustavad?

„Praeguseks momendiks oleme 28 ja pool aastat leiba küpsetanud. 1993. aasta kevadel alustasime, nii et poolteise aasta pärast saame 30. aastapäeva tähistada. Algul tegime natuke rohkem saia ja saiatooteid, kuid leib sai üsna kiiresti meie põhiliseks tooteliigiks. Alustamisel oli meil ainult kahte sorti leiba – linnaseleib ja püülileib. Neid kumbagi enam tootmises ei ole, ehkki linnaseleiba oleme aeg-ajalt teinud, vajadusel teeme ka edaspidi. Püülileib on asendunud aga peenleivaga,” meenutas Aivo Kanemägi pea kolme aastakümnendi tagust stardipositsiooni.

„Praegu on sorte 20-ne ümber, see natuke siia-sinna kõigub. Loomulikult on selleks tulnud tootmisruume laiendada ja seadmeid uuendada. Oleme teinud kolm juurdeehitust. Alustasime ühe väikese vene päritolu ahjuga, praegu on kolm kaasaegset lääne ahju. Alustamisel oli tööl neli inimest, neist kaks pagarit, praegu 35 töötajat. Areng on toimunud.”

Kõik leivad on juuretise baasil. „Taigen eeldab kerkimiseks happelist keskkonda, selle me saavutame juuretisega. Kui pakendi etiketil on toodud ka sõna „pärm”, ei pea see olema presspärm, juuretis ise on ka pärm, ilma pärmita ükski leib ei kerki. Meil on kasutusel kolm erinevat juuretist, kusjuures mõnel juhul on tõepoolest vaja ka veidi pärmi lisada.”
Kas teie „Karja rukkileib”, millel on mitu hellitavat nime nagu heal lapsel ikka – „Saare must kuld” ja Põllumehe lemmikleib aastast 2014 –, on ikka veel kõige enam minevam leib? Ja mida kostad saiade, saiakeste, kringlite ja kookide kohta, kui suure osa see teie toodangust moodustab?

„Vastus on „jah!” Karja rukkileib on meie kõige populaarsem leib. Kuid nisujahutoodete arvu ma tõesti öelda ei oska, kõik kokku julgelt üle saja. Käibes on see aga marginaalne osa. Põhiline käive tuleb rukkitoodetest, ca 90%. Saialised on meie kõrvalhobi, mida väljaspool Saaremaad kuigi palju müügil ei olegi, üht-teist siiski on.

Karja rukkileib on naturaalsest rukkijahust ilma lisaaineteta juuretise baasil valmistatud leib, meie põhiartikkel number üks. See on hästi lihtne leib, milles on rukkijahu, rukki linnasejahu, natuke soola ja suhkrut ning vesi. Rukkileib on kõige minevam mitte üksnes jaekaubanduses, vaid ka koolides, lasteaedades ja toitlustusasutustes.

Meie leivad on Saaremaa käsitöö, ainus masin on tainasegaja. Taigna tükeldamine, vormimine, ahjupanek – kõik on käsitsi. Iga päts käib vähemalt kaks korda inimese käest läbi. Sellest meie tunnuslause „Igale pätsile on tehtud PAI!”

*  *  *

Koplimäe mahetalus kasvatatakse rukist ja küpsetatakse leiba

Kui talu peremehele Olev Müürile reede ennelõunal helistasin, oli mees Orissaare kiirabiautoroolis, õigemini öeldes „väljakutse ootel”. Seega oli pisut aega vestluseks leivavilja kasvatamise teemal. Olev märkis esmalt, et igal aastal pole ta rukist kasvatanud. „Vahepeal ma rukist ei kasvatanud, nüüd hakkasin jälle kasvatama. Paus oli seetõttu, et rukkikasvatajaid on ka teisi, kuid siis oli suurem nõudlus speltanisu ja tatra järgi ja vähene põllumaa tuli kasutada spelta ja tatra kasvatamiseks. Kuna nüüd on ka tatrakasvatajaid Saaremaal juurde tulnud, sai selle arvelt rukki uuesti külvipinda võtta. Sel aastal oli rukist kahel hektaril ja sama palju sai seda mulda ka järgmise aasta saagiks. Pind kõigub väheke, alustasin veelgi väiksemal pinnal ja vahel on rukki all olnud rohkem maad,” rääkis mahetalunikust taimekasvataja Olev Müür.

Kas abikaasa Marju suudab kogu rukkisaagi leivaks küpsetada või jagub seda ka muuks? „Rukis on päris populaarne, seda ostetakse ka teradena, sest paljudel on oma väiksed kohviveskid alles, millega teevad leivaküpsetamiseks värsket jahu. Ostetakse ka jahu ja mannat. Seda, kui palju naine leivaks küpsetab, ei oska öelda. Aga ta küpsetab enamvähem igal nädalal. Viimasel ajal pole ta leibadega linnateed ette võtnud, põhiliselt ikka oma tarbimiseks ja tellijatele, kes käivad kodust ostmas. Vahepeal oli nõudlus linnas päris suur,” lisas Olev.

Eks see kinnitab kuuldut, et leivategu on kodudes juba aastaid olnud trendikas ettevõtmine, mis sai hoogu juurde koroona tulekuga. Ja kas ongi midagi paremat, kui ahjusooja leiva lõhn! „Kõige parem ongi oma ahjusoe leib. Ja sa tead, kuidas seda teed. Selleks aastaks on viljad salves ja põhilised sügistööd tehtud.”

Koplimäe tänavust maheteraviljakasvatust iseloomustavad järgmised faktid: kasvatatud kultuurid – rukis, tatar, speltanisu, tavanisu ja kaer segus hernega. Teraviljade kasvupinda kaheksal hektaril, kokku maad 24 ha. Vahekultuurideks kasvatatakse liblikõielisi – ristikut, lutserni ja mesikat. Marju uusim küpsetis on rukki-šokolaadiküpsis.

2 KOMMENTAARID

guest
2 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Vahur
Vahur
1 month ago

𝐊𝐚𝐬 𝐭õ𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐩𝐞𝐚𝐛 𝐓𝐞𝐢𝐞 𝐌𝐚𝐚 𝐦𝐢𝐧𝐞𝐦𝐚 𝟒 𝐚𝐚𝐬𝐭𝐚𝐭 𝐭𝐚𝐠𝐚𝐬𝐢, 𝐞𝐭 𝐩𝐚𝐧𝐧𝐚 ü𝐥𝐞𝐬 𝐩𝐢𝐥𝐭 𝐥𝐞𝐢𝐯𝐚𝐬𝐭? 𝐏𝐨𝐥𝐞 𝐬õ𝐧𝐮! 𝐀𝐠𝐚 𝐬𝐞𝐞𝐠𝐢 𝐩𝐨𝐥𝐞 𝐯𝐞𝐞𝐥 𝐤õ𝐢𝐤, 𝐤õ𝐫𝐯𝐚𝐥 𝐨𝐧 𝐚𝐫𝐭𝐢𝐤𝐤𝐞𝐥, 𝐦𝐢𝐬 𝐨𝐧 𝐤𝐚𝐣𝐚𝐬𝐭𝐚𝐭𝐮𝐝 𝟏𝟓 𝐚𝐚𝐬𝐭𝐚𝐭 𝐯𝐚𝐧𝐚 𝐩𝐢𝐥𝐝𝐢𝐠𝐚.

tumekirja Vedurile
tumekirja Vedurile
1 month ago
Vasta  Vahur

Tumekirja nipp on minevik, järgmiseks sobib ülisuur text punaselt + eesti vana 19saj. kiri.

12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised