-14 C
Kuressaare
Esmaspäev, 6. detsember 2021

Populaarsus versus valimistulemus

Eestis on aastatega juurde tulnud kümneid TV- ja raadiokanalites ning sotsiaalmeedias sõnasaavaid ja -võtvaid eksperte, kel millegipärast ei jagu aega, et koos maha istuda ja mõnedes lihtsates asjades kokku leppida. Kasvõi selles, mida ja kuidas rääkida rahvale valimiskampaania ajal.

Näiteks kõlas 29. septembril üksmeelne üleriigiline karjatus, sest uuringufirma Norstati andmeil osutus EKRE esimest korda populaarsemaks Reformierakonnast (vastavalt 24,6 / 24,2%). Jäi mulje, et valimisvõitlust pidavalt Eesti poliitmaastikul toimus mingi otsustav muutus.

Seda erakondade võistlevat populaarsust on iganädalaselt mõõdetud kevadest saati ja selle ajalist pikkust, süsteemsust ja avalikkusele ettekandmise usinust arvestades pidi ju paratamatult tekkima mulje, et sõnum EKRE edust on oluline eesseisvate valimiste mõttes.

Sööb demokraatiat

Ometi valiti vaid eraldiseisvaid ja erineva suurusega valijaskondi esindavaid volikogusid ja – tagantjärele võttes – polnud mingit kasu sellest, et EKRE läks algul mööda kesikutest ja seejärel ka reformeritest, kui nood kogusid valimistel Tallinnas ja Tartus ligi 50% häältest, samas kui EKRE-l ja teistel erakondadel tuli rahulduda 5–15%-ga.

Eesti poliitika reaalsus on selles, et meil on kaks raskekaallaste erakonda – Keskerakond (KE) ja Reformierakond (RE), kes 2019. aasta Riigikogu valimistel said 160 000 ja130 000 häält ja kaks kärbeskaalus erakonda – Isamaa ja Sotsiaaldemokraadid (SDP), kes kogusid 65 000 ja 55 000 häält, ning keskkaallane EKRE, kes sai siis 100 000 häält. Täpsemal vaatamisel on aga KE täisperemees Tallinnas (äsja kogus seal 89 000 häält ehk 45%) ja RE pea samas rollis Tartus (15 000 häält ehk 37%).

Kuna kehtiv valimissüsteem lubab 5% künnise mitteületajate arvel saada lisakohti, siis on need kaks raskekaallast liiga kaua oma kantsides võimul püsinud ning see ei ole ainult Eesti probleem.

Pole juhus, et pärast külma sõja lõppu 1993. aastal vastuvõetud demokraatia nn Kopenhaageni kriteeriumid nägid ette võimu roteerumist ehk siis erakondade pidevat vahetumist võimu juures, ent Eestis pole seda juhtunud ei riigi tasemel ja eriti silmatorkavalt kahes suuremas keskuses. Seis, mis sööb demokraatiat, toodab korruputsiooni ja mõttelaiskust.

Sestap on rõõm teadmisest, et äsjastel valimistel võtsid väiksemad parteid ja valimisliidud taas ette katse murda kahe suurpartei võimumonopoli Tallinnas ja Tartus. Oma tekkeaegse hiilguse kaotanud Isamaa (1992. aasta valimistel kogus 100 000 häält) kasutas koguni ajaloolist loosungit „Plats puhtaks ühe partei võimust”, sama rääkisid teisedki opositsioonijõud Tallinnas ja sündiski väike ime – KE sai 38 kohta teiste 41 vastu.
Paraku polnud viimased valmis võimu üle võtma, pealegi kuulub KE ka riiki valitsevasse koalitsiooni ja nii saab ta jätkata Tallinna valitsemist, selleks mõnd väikest erakonda kaasates.

Täpne määratlus

On põhjust arvata, et nelja aasta pärast on Tallinnas teine seis. Seda juhul, kui oktoobris 2018 tekkinud erakond Eesti 200 jätkab sama nutikalt kui neil valimistel ja ka EKRE kasvatab toetust. Seda olemasolevat valijaskonda ümber jagades ja aktiviseerides, sest juurdekasv on ju minimaalne. Just Eesti 200 etendas peaosa selles, et nii KE valitsemine Tallinnas ja RE valitsemine Tartus lõid kõikuma – asi, mida peavad enda saavutuseks kõik võimu mitteomanud erakonnad. Tõde on siiski selles, et vaid Eesti 200 määratles täpselt nii KE kui RE nõrgima koha, milleks oli Tartu ja pani sinna kandideerima oma liidri Kristina Kallase.

Tema sinnaminek, samal ajal, kui kõik ülejäänud erakondade liidrid kandideerisid Tallinnas (kuhu toodi ka Mart Helme), arvestas RE valitsemisest tüdimuse kõrval ka KE kohaliku ladviku sisevõitlust ning kõik klappis – RE ja KE kaotasid mõlemad toetust ja Eesti 200 sai võidukalt volikogusse.

Tekkis veelgi soodsam seis võimu vahetamiseks kui Tallinnas, ent vanad erakonnad reageerisid kärmelt, unustasid lahkhelid ja panid Tartu uue koalitsiooni kokku. Marek Reinaasi juhitud Eesti 200 Tallinna haru tegi samuti tubli tulemuse, tublid oldi ka mujal, RE-le anti vastandudes hoop isegi nende kantsis Viimsis, mis kõik loob eeldused Eesti 200 eduks 2023. aasta riigikogu valimistel. Kena teada, et rünnak suurparteide monopolide kukutamiseks algas just Tartust ja et seda taipas teha uustulnuk suures poliitikas.
Jäik hoiak

Mis puutub EKRE-sse, siis kahekordistas ta oma häältearvu eelmiste kohalike valimistega võrreldes, ent kinnitas ka oma jäika vaktsineerimise vastast hoiakut. EKRE-l ja Eesti 200-l on pea võrdsed esindused Tallinna ja Tartu volikogudes. Kui esimene vaid kasvatas neid, siis teine sai juba esimesel katsel peatandritel kätte sama, sest mõjub püsinud seisakus värskena, pakub uuendusi, on avatud ja oskab teisi kõnetada.

Valimiste sensatsiooniks oli kindlasti Katri Raigi ja tema nimekirja edu Narvas, mis kinnitas, et n-ö varjaagina saabunud eestlanna võib teha ilma venekeelses ja -meelses linnas. Kui Raik ise sai 4512 häält ja nimekiri kokku 9137 häält, siis tema järel volikogusse pääsenuil on kõigil 150-400 häält ehk tegu pole juhuslike inimestega Narvas.

Tallinnast ja Tartust väljaspool tegid ilma valimisliidud (kokku 142 000 häält üldvõitja KE 143 000 hääle vastu!), mille kohta ülalmainitud iganädalastel küsitlustel huvi ju ei tuntud. Ometi juhivad neid rahva usaldust pälvivad isikud, kellest paljud on saadud häälte arvult mitme pea jagu teistest nimekirjades olevatest ees, nt Madis Kallas, kes ju samuti vääriksid endi esiletõstmist erakondade liidrite kõrval. Kas neid mittearvestavad küsitlused on ikka teadus? Ehk siis – kõlagu nendegi nimed. Valimiste aastail kohe kindlasti.

4 KOMMENTAARID

guest
4 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
𝘈𝘯𝘰𝘯üü𝘮𝘯𝘦
𝘈𝘯𝘰𝘯üü𝘮𝘯𝘦
1 month ago

Tõesti on piinlik kuulata Martin Helme ja Jüri Ratta häma vaktsineerimata jätmise kohta. Esimest korda tunnustan Kaja Kallase valitsust, et ainult immuniseerimistõend annab loa üritustel osalemiseks.
Ja tunnustada tuleb Madis Kallast, kes, pettes ära minusuguseid, oskas õigel ajal õiges kohas olla. See ongi demokraatia – rahva hääl otsustab.

Vahur
Vahur
1 month ago

𝐌𝐢𝐧𝐮 𝐦𝐞𝐞𝐥𝐞𝐬𝐭 𝐨𝐧 𝐌𝐚𝐫𝐭𝐢𝐧 𝐇𝐞𝐥𝐦𝐞 𝐤ü𝐥𝐥 ü𝐤𝐬 𝐯ä𝐡𝐞𝐬𝐞𝐢𝐝 𝐚𝐮𝐬𝐚𝐢𝐝 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐬𝐢, 𝐤𝐞𝐬 𝐭õ𝐞 𝐬𝐞𝐥𝐠𝐞𝐬õ𝐧𝐚𝐥𝐢𝐬𝐞𝐥𝐭 𝐯ä𝐥𝐣𝐚 ö𝐞𝐥𝐝𝐚 𝐣𝐮𝐥𝐠𝐞𝐛. 𝐓𝐚 ü𝐭𝐥𝐞𝐬 “𝐕𝐀𝐊𝐓𝐒𝐈𝐍𝐄𝐄𝐑𝐈𝐌𝐈𝐍𝐄 𝐄𝐈 𝐎𝐋𝐄 𝐀𝐈𝐍𝐔𝐒 𝐏ÄÄ𝐒𝐄𝐓𝐄𝐄 𝐕𝐈𝐈𝐑𝐔𝐒𝐄𝐒𝐓 𝐋𝐀𝐇𝐓𝐈 𝐒𝐀𝐀𝐌𝐈𝐒𝐄𝐊𝐒”. 𝐉𝐚 𝐬𝐞𝐞 𝐨𝐧 𝐭ä𝐢𝐞𝐬𝐭𝐢 õ𝐢𝐠𝐞. 𝐌𝐢𝐬 𝐬𝐢𝐢𝐧 𝐯𝐚𝐥𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐨𝐧?

𝐍ä𝐞𝐝 𝐣𝐮 𝐢𝐬𝐞, 𝐞𝐭 𝐩𝐫𝐚𝐞𝐠𝐮𝐬𝐞𝐤𝐬 𝐨𝐧 𝐣𝐮𝐛𝐚 𝐢𝐠𝐚 𝐤𝐨𝐥𝐦𝐚𝐬 𝐡𝐚𝐢𝐠𝐥𝐚𝐬𝐬𝐞 𝐬𝐚𝐭𝐭𝐮𝐯 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐧𝐞 𝐯𝐚𝐤𝐭𝐬𝐢𝐧𝐞𝐞𝐫𝐢𝐭𝐮𝐝. 𝐌𝐢𝐧𝐚 𝐩𝐨𝐨𝐥𝐝𝐚𝐧 𝐭𝐞𝐫𝐯𝐞𝐭 𝐦õ𝐢𝐬𝐭𝐮𝐬𝐭, 𝐤𝐞𝐬 𝐭𝐚𝐡𝐚𝐛, 𝐬𝐞𝐞 𝐯𝐚𝐤𝐭𝐬𝐢𝐧𝐞𝐞𝐫𝐢𝐛 𝐣𝐚 𝐤𝐞𝐬 𝐞𝐢 𝐭𝐚𝐡𝐚 𝐬𝐞𝐞 𝐞𝐢 𝐭𝐞𝐞 𝐬𝐞𝐝𝐚. 𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢𝐬 𝐩𝐞𝐚𝐛 𝐨𝐥𝐞𝐦𝐚 𝐯𝐚𝐛𝐚 𝐯𝐨𝐥𝐢 𝐤𝐚 𝐯𝐚𝐤𝐭𝐬𝐢𝐢𝐧𝐢𝐯𝐚𝐬𝐭𝐚𝐬𝐭𝐞𝐥 𝐡𝐚𝐢𝐠𝐮𝐬𝐞𝐬𝐬𝐞 𝐬𝐮𝐫𝐫𝐚. 𝐑ää𝐤𝐢𝐝𝐚, 𝐞𝐭 𝐦𝐞𝐢𝐞 𝐦𝐞𝐝𝐢𝐭𝐬𝐢𝐢𝐧 𝐞𝐢 𝐭𝐮𝐥𝐞 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞𝐠𝐚 𝐭𝐨𝐢𝐦𝐞, 𝐞𝐢 𝐩𝐞𝐚 𝐯𝐞𝐭𝐭. 𝐒𝐢𝐢𝐬 𝐯õ𝐭𝐚𝐦𝐞 𝐧𝐞𝐞𝐝 𝐦𝐢𝐥𝐣𝐨𝐧𝐢𝐝, 𝐦𝐢𝐬 𝐥ä𝐡𝐞𝐯𝐚𝐝 𝐭𝐞𝐬𝐭𝐢𝐝𝐞𝐬𝐬𝐞, 𝐯𝐚𝐤𝐭𝐬𝐢𝐢𝐧𝐢𝐩𝐫𝐨𝐩𝐚𝐠𝐚𝐧𝐝𝐚𝐬𝐬𝐞 𝐣𝐚 𝐢𝐬𝐢𝐤𝐮𝐤𝐚𝐢𝐭𝐬𝐞𝐯𝐚𝐡𝐞𝐧𝐝𝐢𝐭𝐞𝐬𝐬𝐞 𝐧𝐢𝐧𝐠 𝐡𝐚𝐤𝐤𝐚𝐦𝐞 𝐮𝐮𝐬𝐢 𝐬𝐭ä𝐧𝐝 𝐚𝐩𝐩 𝐡𝐚𝐢𝐠𝐥𝐚𝐢𝐝 𝐫𝐚𝐣𝐚𝐦𝐚. 𝐍𝐚𝐠𝐮 𝐦𝐮𝐥𝐥𝐮 𝐤𝐞𝐯𝐚𝐝𝐞𝐥 𝐊𝐮𝐫𝐞𝐬𝐬𝐚𝐚𝐫𝐞𝐬 𝐨𝐥𝐢. 𝐒𝐞𝐝𝐚 𝐞𝐧𝐚𝐦, 𝐞𝐭 𝐧üü𝐝 𝐣𝐚𝐠𝐚𝐭𝐚𝐤𝐬𝐞 𝐞𝐢-𝐭𝐞𝐚-𝐤𝐮𝐢-𝐦𝐢𝐭𝐮 𝐦𝐢𝐥𝐣𝐨𝐧𝐢𝐭 𝐌𝐎𝐓𝐈𝐕𝐀𝐓𝐒𝐈𝐎𝐎𝐍𝐈𝐏𝐀𝐊𝐄𝐓𝐓𝐈𝐃𝐄𝐊𝐒 𝐩𝐞𝐫𝐞𝐚𝐫𝐬𝐭𝐢𝐝𝐞𝐥𝐞, 𝐞𝐭 𝐯𝐚𝐤𝐭𝐬𝐢𝐧𝐞𝐞𝐫𝐢𝐦𝐚 𝐦𝐞𝐞𝐥𝐢𝐭𝐚𝐝𝐚. 𝐓ä𝐢𝐞𝐥𝐢𝐤 𝐢𝐝𝐢𝐨𝐨𝐭𝐬𝐮𝐬. 𝐉õ𝐮𝐝𝐮 𝐌𝐚𝐫𝐭𝐢𝐧𝐢𝐥𝐞!

Vahur
Vahur
1 month ago

𝐓𝐨𝐨𝐦𝐚𝐬 𝐀𝐥𝐚𝐭𝐚𝐥𝐮, 𝐤𝐮𝐢 “𝐩𝐨𝐥𝐢𝐢𝐭𝐬𝐩𝐞𝐭𝐬𝐢𝐚𝐥𝐢𝐬𝐭” 𝐯õ𝐢𝐤𝐬 𝐚𝐫𝐮 𝐬𝐚𝐚𝐝𝐚, 𝐞𝐭 𝐮𝐮𝐫𝐢𝐧𝐠𝐮𝐟𝐢𝐫𝐦𝐚 𝐍𝐨𝐫𝐬𝐭𝐚𝐭 𝐭𝐞𝐞𝐛 𝐤ü𝐬𝐢𝐭𝐥𝐮𝐬𝐢 𝐑𝐈𝐈𝐆𝐈𝐊𝐎𝐆𝐔 𝐯𝐚𝐥𝐢𝐦𝐢𝐬𝐭𝐞 𝐣ä𝐫𝐠𝐢, 𝐦𝐢𝐭𝐭𝐞 𝐊𝐎𝐕𝐢 𝐯𝐚𝐥𝐢𝐦𝐢𝐬𝐭𝐞𝐥𝐞. 𝐒𝐞𝐞𝐠𝐚 𝐨𝐧 𝐚𝐣𝐮𝐯𝐚𝐛𝐚 𝐮𝐮𝐫𝐢𝐧𝐠𝐮𝐭 𝐣𝐚 𝐫𝐞𝐚𝐚𝐥𝐬𝐞𝐢𝐝 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐦𝐮𝐬𝐢 𝐬𝐚𝐦𝐚𝐬𝐭𝐚𝐝𝐚.

𝐊𝐞𝐬 ü𝐥𝐞-𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢𝐥𝐢𝐬𝐢 𝐯𝐚𝐥𝐢𝐦𝐢𝐬𝐭𝐮𝐥𝐞𝐦𝐮𝐬𝐢 𝐧ä𝐠𝐢, 𝐬𝐢𝐢𝐬 𝐦ä𝐫𝐤𝐚𝐬, 𝐞𝐭 𝐞𝐧𝐚𝐦𝐢𝐤 𝐫𝐢𝐢𝐠𝐢𝐬𝐭 𝐨𝐥𝐢 𝐡𝐚𝐥𝐥, 𝐞𝐡𝐤 𝐬𝐢𝐢𝐬 𝐬𝐮𝐮𝐫𝐞𝐦𝐚 𝐯õ𝐢𝐝u 𝐬𝐚𝐢𝐝 𝐯𝐚𝐥𝐢𝐦𝐢𝐬𝐥𝐢𝐢𝐝𝐮𝐝. 𝐒𝐞𝐞 𝐨𝐧 𝐚𝐠𝐚 𝐞𝐫𝐢𝐭𝐢 𝐭𝐨𝐭𝐭𝐞𝐫 𝐣𝐚 𝐧ä𝐢𝐭𝐚𝐛 𝐫𝐞𝐚𝐚𝐥𝐬𝐮𝐬𝐞𝐬 𝐤𝐮𝐢𝐝𝐚𝐬 𝐤𝐞𝐬𝐤𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐞𝐞𝐬𝐭𝐥𝐚𝐧𝐞 𝐨𝐦𝐚 𝐧𝐚𝐚𝐛𝐫𝐢𝐦𝐞𝐞𝐬𝐭 𝐯𝐨𝐥𝐢𝐤𝐨𝐤𝐤𝐮 𝐯𝐚𝐥𝐢𝐝𝐚 𝐩üü𝐚𝐛. 𝐌𝐢𝐬 𝐯𝐢𝐬𝐢𝐨𝐨𝐧 𝐨𝐧 ü𝐡𝐞𝐥 𝐯𝐚𝐥𝐢𝐦𝐢𝐬𝐥𝐢𝐢𝐝𝐮𝐥? 𝐓ä𝐩𝐬𝐞𝐥𝐭 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐧𝐚𝐠𝐮 𝐤𝐞𝐬 𝐯𝐨𝐥𝐢𝐤𝐨𝐤𝐤𝐮 𝐬𝐚𝐚𝐛. 𝐄𝐡𝐤 𝐬𝐢𝐢𝐬 ü𝐡𝐞 𝐩𝐮𝐡𝐮𝐥 𝐯õ𝐢𝐝 𝐯𝐚𝐥𝐢𝐝𝐚 𝐯ä𝐠𝐚 𝐥𝐢𝐛𝐞𝐫𝐚𝐚𝐥𝐬𝐞 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐢, 𝐤𝐞𝐬 𝐤𝐮𝐦𝐦𝐚𝐫𝐝𝐚𝐛 𝐄𝐋 𝐫𝐨𝐡𝐞𝐩öö𝐫𝐞𝐭 𝐧𝐢𝐢𝐯ä𝐠𝐚, 𝐞𝐭 𝐤𝐚 𝐨𝐦𝐚 𝐫𝐚𝐡𝐯𝐚 𝐒𝐢𝐛𝐞𝐫𝐢 𝐥𝐚𝐚𝐠𝐫𝐢𝐬𝐬𝐞 𝐬𝐚𝐚𝐝𝐚𝐤𝐬, 𝐭𝐞𝐢𝐧𝐞 𝐨𝐧 𝐚𝐠𝐚 𝐞𝐡𝐤 𝐧𝐚𝐭𝐮𝐤𝐞𝐧𝐞 𝐧𝐨𝐫𝐦𝐚𝐚𝐥𝐬𝐞𝐦 𝐣𝐚 𝐦õ𝐭𝐥𝐞𝐛 𝐭õ𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐬𝐮𝐮𝐫𝐞𝐦𝐚 𝐫𝐢𝐧𝐠𝐢𝐠𝐚 𝐤𝐨𝐡𝐚𝐥𝐢𝐤𝐮 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐬𝐞 𝐩𝐞𝐚𝐥𝐞. 𝐒𝐚𝐚 𝐬𝐢𝐢𝐬 𝐚𝐫𝐮, 𝐤𝐞𝐥𝐥𝐞 𝐩𝐨𝐨𝐥𝐭 𝐬𝐚 𝐥õ𝐩𝐮𝐤𝐬 𝐡ää𝐥𝐞 𝐚𝐧𝐧𝐚𝐝.

Pilguse
Pilguse
1 month ago
Vasta  Vahur

Vahur, oli ju kokkulepe, et lähed ravile, pea siis sellest kinni!

12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised