8.9 C
Kuressaare
Reede, 22. oktoober 2021

Headusel on imevägi – avab südame…

Headusel on imevägi – avab südame, naeratusel võluvägi – pühib kurbuse. Just selline on Almi üks kaantevahele saanud ütlemistest, mis avab uksi ja südameid. Kui vaid suudaksime seda kõigile ammuilmateada lihtsat „reeglit” igapäevaelus rohkem teoks teha, oleks ilmaruum palju soojem paik.

Merd, loodust ja luulet armastaval poetess Almil lõi 20. septembril ette „75”, kes aga oma ilusa tähtpäeva eel, ajal ja järel oli pikemalt tütar Karmeni juures Tallinna lähistel. Nüüd siis, mitu nädalat hiljem, talle väike austusavaldus lehelooga, milleks on eriline põhjus. Nimelt sünnipäevakingitus, mille tütrepere talle tegi.

See kink oli Arvo Pärdi Keskuse külastamine ja maestroga kohtumine ning kustumatu elamusega kontsert-etendus, mis salvestub Almi mälestustelaeka kuldsesse kambrikesse.
Kui ta päevi hiljem, ikka üle oma armsa mere Saaremaa koju tagasi jõudis, rääkis ta oma hingekeeli puudutanud muljetest.

„Juba lapsepõlvest alates on meri olnud mu hea, tujukas ja tuhandenäoline sõber. Ühel ilusal septembrikuupäeval avanes võimalus osaleda Arvo Pärdi Keskuses toimunud neljanda hooaja avakontserdil „Meri“, kus klaveritrio koosseisus Anna-Liisa Bezrodny, Jan-Erik Gustafsson ja Mackenzie Melemed rändas ühes kuulajatega kahekümnenda sajandi külluslikus helimaailmas. Eri varjunditena helkis veepinnal maailmakuulsate heliloojate, sh Arvo Pärdi muusika. Keskse teosena tuli esiettekandele Claude Debussy poeetiline ja tundesügav „Meri”,” muljetas Almi Tugev, kui elevus- ja tänutunded olid jõudnud veidi settida.

Tundesügav muusika

„Olen sündinud ja sirgunud looduskaunis paigas mere läheduses, seega võlus mind mändide all keskuseni kulgev looklev tee, merelähedus ja hoone täisnurkadeta arhitektuur, selle ümarate nurkadega maja oma poeetilise muusikaga. Kontserdil vallutas tundesügav muusika minu meeled, nägin oma vaimusilmis varahommikustes päikesekiirtes sillerdavat merd. Tajusin, kuidas tuulehood kujundasid lainehakatisi, mis kordkorralt kõrgemale tõusid ja jõuliselt merelindude häälitsuste taustal teed rajasid. Tunnetasin mere rahutust, raevu, nähes vahtu pritsivaid laineid vastu kalju seina pekslemas. See oli kui võitlus hea ja kurja vahel, misjärel mereraev aegamööda vaibus. Kostus rahulikku kohinat, mis mõjus kui palsam hingele. Lõpuks täielik vaikus, ja siis algas kõik uuesti pisut teistes varjundites.

Olen ikka inimest merega võrrelnud, sellest luuleridugi kirjutanud. Maailm me ümber on rahutu, kiire elutempo, erinevate kohustuste ja suure infomüra keskel kaob tasakaal meie sees. Otsime ja ihaldame sisemist meelerahu. Jumalaga rahu sõlmimine toob sisemise rahunemise, kus kogeme elurõõmu ja saame olla laetud eluenergiast.”

Almi loomingust killukesi

Meri on Almiga olnud sünnist saati. Kõrvalolevasse kastikesse valisin seetõttu ainult mereluulet, mis seotud tema juubelikingiga.

Almi sulest on ilmunud seitse luuleraamatut, luulele omasesse riimi on saanud loodusluulet, isamaa luulet, vaimulikku luulet, Jumala ülistusluulet, pühendusluulet, pärandluulet, mõtisklusluulet…. Ligi 20 neist on leidnud tee viisitegijate ehk heliloojate juurde.
Kuid poetess on sinasõber ka proosaga. Luuleraamatus „Elu läbi imede” leiab pihtimusi tema elusaatuse kujundajast ja elukeskkonna mõjutajaist, sealhulgas ennustavatest unenägudest. Siin lõiguke loost „Oma saatus, oma tee…”

„Juba noore tütarlapsena tajusin, et igaühel meist on oma saatus, oma tee. Looja rääkis minuga mitmeti unenägudes. Õppisin Kuressaare Kutselises Autokoolis ja juhtus nii, et minust mõnevõrra vanem poissmees, õppesõiduinstruktor Ervin, hakkas mulle komplimente tegema. Algul suhtusin sellesse skeptiliselt ja tõrjuvalt, aga siiski ta meeldis mulle oma väärtushinnangute ja aruka jutu poolest.

Ühel ööl nägin unes, kuidas jalutasin mööda põldudevahelist kruusateed kodu poole. Äkki märkasin kadakanutilisel väljal, kuidas mõned naised, leivatükikesed ja valjad käes, ühte uhket hallikarva ratsut taga ajavad. Hobune oli küllalt tõrksa loomuga ja kappas nende eest maantee ääres olevasse tumerohelisse männikusse.

Sinna kadusid ka tundmatud hobusepüüdjad. Kõndisn rahulikult mööda kolletavat maanteed kodu poole. Korraga nägin, kuidas seesama hobune mulle vastu tuli. Oh imet, mõtlesin endamisi, oleks nüüd mul tükike leiba, ehk õnnestuks see uhke ratsu kinni püüda ja nendele naistele üle anda, aga ei olnud mul leiba ega valjaid.

Siis aga juhtus naljakas lugu. Hobune, pea uhkelt püsti, lakk tuules lehvimas, astus sirgjooneliselt minu suunas, ei sammu paremale ega vasakule. Panin kaks kätt talle ümber kaela ja ütlesin: „Teised püüavad sind leivaga meelitada, nende eest sa põgened, minul pole sulle midagi anda, kuid ometi tuled mu juurde.”

Siis ärkasin… Ja nii see ka oli. Meie tutvus arenes edasi, jõudsime teineteisesse sügavalt armuda. Ühel päeval tegi ta mulle abieluettepaneku. Aasta pärast randusime abielusadamasse. Nüüd oleme koos elanud üle 35. aasta. Jumal kinkis meile hea ja erksa vaimuga tütre Karmeni, kellel on tubli ja jumalakartlik abikaasa Tõnu. Neil on peres terane pähklike Erki, kes meile kõigile palju rõõmu valmistab. Olgu kiidetud Looja, temal on kõik meie elu teada. /…/

Selles raamatus on poetess ära toonud veel muid tahke oma elukäigu kujunemisest, milles veel mitmeid unenägude ilmutusi, mis täide läinud. Selline ime juhtub avatud ja kuldse südamega ning siira mõttemaailmaga inimestega, Almi on üks neist.
Palju tervist sulle, Almi, ja jätkuvat lugema-kutsuvat luulelendu!

*  *  *

Almi ja meri, kes neid saab lahuta…

Hingease (1988), luulekogust „Hingease ja eluniidid” (2000)

Rannakivirahnud, mereadru vall,
tuules tantsiv meri, ülal taevas hall.
Kajakate karjed, müürjas pilliroog,
mereäärsel luhal värske tudraloog.
Seal mu hing on teinud endal aseme,
ehkki aastad läinud, ikka armas see.

* * *
Mere laps (1999)

Lained pahinal rulluvad randa,
meri vahuna mühiseb, keeb.
Lembes pilliroog maadligi kaldal,
mere süda rahutult lööb.
Vahel oled nii sile kui peegel,
ei ühtegi kortsu näol.
Sa alati salalik oled,
su lähedus vangistab, seob.
Olen rõõmus, et sinu laps olen,
oo, milline ühtsus meid seob!
Kui maisusest ära kord lähen,
las põrm su laineisse vaob.

* * *
Kajak nutab (1999)

Kajak nutab taevarannal nõnda haledalt,
kalapaadid tühjad rannas – silgust hõbedast.
Saare rahval ikka olnud leivakõrvaliseks silk,
kajak nutab, meri kaebleb, püti põhjas üksik silk.

* * *
Merd kummardades, „Eluvilju jagades” (2011)

Merelained mu lapsed, linalaksed, rannale rulluvad,
vahulained mu armsad, sasipäised, vette mind tulete hüüdma.
Koos teiega hullates, merd sügavalt kummardades,
veepiisaks soolaseks muutun, lainelaksumist rannalt vaid kuulub.

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised