9.3 C
Kuressaare
Neljapäev, 28. oktoober 2021

Saksamaa magab, Moskva torgib

Muust maailmast saab veel aru, kuid neilt, kes olid otseselt või kaudselt tunnetanud Brežnevi 18-aastast võimuaega, oodanuks küll teistsugust reageeringut nn Merkeli ajastu lõpule. Tõesti tore, et üks naine võis nii kaua võimul püsida ja Saksamaa kõrval ka Euroopat suunata, ent mitmel viimasel aastal olid paljud asjad kiivas ja kontinendi julgeolek (Gruusia, Krimm ja Ukraina) selgelt ohustatum, kui siis, mil Merkel kantsleriks sai.

Mida siis ikka suurustada. Varem või hiljem tunnistatakse, et selles 16-aastases võimuperioodis tekkis oma stagnatsiooniaeg, eriti jätkupoliitikas, sest esimest korda Saksamaa ajaloos pole valimiste järel selgust selles, kellest saab uus kantsler. Kellest koosneb uus ja seekord kolmeparteiline valitsus ning millist poliitikat nad hakkavad teostama. Lihtne võrdlus: 2005. aastal oodati ju Ida-Saksamaad esindavalt Angela Merkelilt otsustavaid samme riigi kahe osa taseme ühtlustamiseks, mis jäid loodetuist nõrgemateks.

Vähetuntud juhid

Täna tuleb küsida, mis saab Ukrainast ja kuidas reageerida USA vägede äratoomisele Iraagist – kui mainida vaid kahte põletavat küsimust. Rääkimata kliimakonverentsist, kus Merkelil tuleb osaleda valimised kaotanud liidrina. Ehk siis, aeg on teine, Saksamaa on aga endiselt aeglane ja ta võib jääda otsustamistest kõrvale.

Tasub meenutada, et Merkel alustas järglase tegemist veel 2018. aastal ja selleks osutus AKK ehk Annegret Kramp-Karrenbauer. Naine? Tulnuks ikka mõelda, ehk kaks naist järjest on järsku paljudele palju – see sai kinnitust aastaga.

Algasid uue otsingud, kus kahel korral praagiti ülehääletamisel välja Friedrich Merz, kes oli Merkeli konkurent veel 2005. aastal, mille järel siirdus ärisse. Igal juhul oli tal rohkem energiat ja karismat, kui Armin Laschetil, keda parteikaaslased üritavad juba täna tagandada. Paraku pole see ainult konservatiivide probleem – ka sotsiaaldemokraadid tegid valimiste eel vahetuse juhtkonnas ja Olaf Scholz oli üks neist, kes n-ö tagasi hääletati ja sai endalegi ootamatult esinumbriks.

Värsked näod on kõigil erakondadel, tuntuimad on üksnes roheline Annalena Baerbock (liider aastast 2018) ja vabade demokraatide juht Christian Lindner (2013).
Kui nüüd veel igal pool kurdetakse, et parteide liidrid arvavad ühte moodi ja parteilased teistmoodi, siis ei jää muud üle kui oodata, mida vähetuntud tulevased juhid tegema ja rääkima hakkavad.

Arusaadav, et teisi riike säärane perspektiiv kuidagi ei rahulda. Venemaal mõistagi on oma spetsiifiline huvi seotud Nord Streamide ehitusega. Ka teine juhe sai äsja valmis, ent selle nn vastuvõtmine ja käikulaskmine lükati edasi järgmisse aastasse.

Olen siin juba kirjutanud sellest, kuidas ägenenud propagandasõjas Teise maailmasõja kulgemise üle hakkas Moskva mullu sakslaste poolt toimepandud sõjakuritegusid ümberkvalifitseerima genotsiidiks. Mõistagi on tegu sakslastele ülitundliku teemaga, mida arendatakse samm-sammult ja suhteliselt väikseid kohtuprotsesse taasavades.
Aprillis 2020 sai genotsiidi hinnangu Soome sõjaväe tegevus nn Jätkusõja päevil Karjalas, seejärel vaadati läbi Pihkva, Novgorodi, Rostovi ja Krasnodari aladel toimunud protsesside materjalid ning tõdeti sama – genotsiid venelaste kallal.

Saksamaa puhul tasub teada, et 1952. aatal maksis Bonni valitsus reparatsioone Iisraeli riigile ja et aastast 1980 finantseeris Lääne-Saksamaa samuti NSV Liidu juutide ümberasumist Iisraeli. Ühinenud Saksamaa tähendas ka uut pilku minevikule ja sotsiaaldemokraadist kantsler (1998–2005) Gerhard Schröderist sai mees, kelle algatusel loodi fond, millest tehti kompenseerimismakseid endistele Kolmanda Reichi sunnitöölistele.

Toetus juutidele

Erilist tähelepanu pöörati mõistagi juutidele tehtud kurja heastamisele. Kantsler Merkeli algatusel algasid märtsis 2008 Saksamaa ja Iisraeli valitsuse ühisistungid kord ühes, kord teises riigis. Samal aastal hakati toetust jagama ka Leningradi blokaadi üleelanud juutidele.
Mainigem nüüd seda, et 1991–2000 oli ÜRO jaoks rassismi, rassilise diskrimineerimise ja võõraviha vastu võitlemise aastakümmend, millest tehti kokkuvõtteid septembris 2001 Durbanis toimunud konverentsil. Laias laastus öeldes pandi seal alus koloniaalpoliitika kompenseerimisele. 2016–2021 toimusid läbirääkimised Saksa ja Namibia (1884–1915 Saksa koloonia) valitsuste vahel ja mais 2021 nõustus Berliin maksma 1,3 miljardit dollarit kompensatsiooni genotsiidiks nimetatud hererode ja namade tapmise eest. Otsus vallandas mitme teise hõimu protestid, kes samuti küsivad tapetute nimel raha.

Jätan nüüd pealiini huvides palju olulist vahele. Venemaa riigiduuma valimiste avapäeval ehk 17. septembril teatas Vladimir Putin 50 000 rubla ühekordsest maksmisest Leningradi blokaadi üleelanuile, k.a need kes elavad Eestis, Lätis, Leedus, Abhaasias, Lõuna-Osseetias, Transnistrias. Eks ole huvitav loetelu (kas Ukrainas, Valgevenes polegi ellujäänuid?).
Putini otsuse tagamaad selgitas Venemaa välisministeeriumi kõneisik 21. septembril, andes teada, et maksmine tuleneb sellest, et Saksamaa toetab vaid juute, mitte kõiki blokaadis olnuid ja et Berliini olla korduvalt palutud toetada kõiki, ent sellest on keeldutud. Mööngem – mõru pill Saksa välispoliitikale vahetult enne valimisi ja veel kellelt! Eks varsti saab teada, kas midagi muutub.

Lavrov väitis oma 26. septembri pressikonverentsil New Yorgis, et Iisraeli eliidist osa tahab teistsugust poliitikat.

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised