7.8 C
Kuressaare
Laupäev, 16. oktoober 2021

Keele-Aavik, Vunts-Veski ja keel*

Keele-Aavikut ei pea saarlastele tutvustama, ent küll tuleks kõikjal tutvustada seda, mida Johannes Aavik eesti keelega õieti tegi. Vähe on väita, et ta tõi eesti keelde uusi sõnu, millest osa nagu näiteks „laup“ jõudis ühiskeelde, teine osa, näiteks „mõrv“ ja „roimar“ aga muutus oskussõnadeks kriminaalõiguse vallas ehk õiguskeeles. Erinevus nende keelte vahel seisneb selles, et ühiskeelt võib kõnelda igamees, kuid oskussõnade õigeks tarvitamiseks tuleb uurida sõnaraamatuid ning koodekseid, sest need sisaldavad asjakohaseid definitsioone. „Laup“ on otsmik, ent mitte otsmikuluu anatoomilises mõttes.“Mõrv“ on tapmine raskendavatel asjaoludel, „roim“ aga raske isikuvastane kuritegu, mis võib lõppeda mõrvaga.

Kuna maailm muutub igas suhtes, siis on noid uusi sõnu vaja enam-vähem kõikjal. Mõnikord on nad kunstlikud, mõnikord laenatud (näiteks sõna „pookstav“), mõnikord tuletatud (näiteks „päikeseline“), mõnikord liidetud (näiteks „saeveski“). Tehkem siiski vahet, milline sõna on tõepoolest uus, st teda pole varem olnud, ja milline sõna on nii vana, et enam ei mäleta ükski, kuidas see sõna on keelde tulnud.

Mitte ainult leksikast

Ansekülas Ariste lahe ääres asub külake nimega Üüdibe. Sealsamas töötab ka Läätsa tuulepark. Kui sa pole just kohanime-uurija, siis ega ikka ei ütle, et algselt oli see nimi hoopiski „Hiiepea“. Keele-Aavik ei olnud etümoloog ehk sõnade päritolu asjatundja, tema tahtis, et eesti keel poleks ajast ja arust ja järelikult pidi meie keel olema rikas, vastavalt otstarbele paindlik, häälikuliselt ilus ning, ehkki see kõlab subjektiivselt, ka läbimõeldult teadlik.

Täitsa selge, et üksipäinis uute sõnade varal neid nõudeid täita ei saa, sest keel ei koosne ainult leksikast. Nii läks Johannes Aavikki vastuollu ühiskeelega, mistõttu jäi episoodiks Aaviku meelest kõigiti reeglipärane „neis keelis“, ent maksvusele pääses „nendes keeltes“. Oluline oli, nagu on nüüdki, kas keele vormistik on võimalikult reeglipärane näiteks suvalise sõna kõikides käänetes või tekivad mitmesugused kõrvalekalded. Niisugune on näiteks ma-tegevusnime käänamine, millest Aavik pooldas rohkem võimalusi kui neid on kasutatud.

Omal ajal käis ses suhtes Aaviku jälil Jaan Kross, praegu ainult siinkirjutaja (pidades toimetajaga seejuures alati väikest sõda). Üldisemalt on jäänud püsima olev kääne ehk essiiv lõpuga –mas, sisekohakäänete hulka kuuluv seestütlev kääne ehk elatiiv lõpuga –masta, ilmaütlev kääne ehk abessiiv lõpuga –mata ja saav kääne ehk translatiiv lõpuga –maks.

Aaviku lingvistiline ideoloogia

Ometi ei piirduks ma meie keelekorralduses Keele-Aaviku nõnda-ütelda keeleuuendusliku klassikaga. Pärast Paul Aristet on mul õnnestunud suruda läbi vormid „lõunamal“, „idamal“, „läänemal“ jne, kuid ka „sisemal“.

Need vormid ei ole ilma ühegi erandita, sest meil pole ju tarvis öelda lauset „korteri köögiaknad jäid õue poole“ kujul „korteri köögiaknad jäid õuemale“, aga on suisa vägivaldne kinnitada et vorm „idamal“ on vale ja grammatiliselt vigane.

Keele-Aaviku lingvistilist ideoloogiat on kerge mõista, kui me mõned ta taotlused sõnastame ümber kooskõlas nende teadmistega, mis meil on oma keelest ja maailma keeltest arusaadavad olevikus. Aavik tahtis võimalikult palju määratletud tähendusega sõnu, mitte pelgalt uusi ning kunstlikke. Sellest siis „riide ja rõiva“ probleem ehk „riie on materjal, millest rõivaid õmmeldakse või kootakse“ ning nad ei ole sünonüümid. Samasugune oli ka „korra ja korruse“ probleem: korter asub kolmandal korrusel, kuid põhiseaduslik on „kord“ ja mitte „korrus“.

Detailirikas oskussõnavara

Niisuguseid probleeme lahendades jõudis Keele-Aavik tegelikult täiesti uue probleemini, millest ühenduses tema keeletööga on kirjutatud võrdlemisi vähe: ka Keele-Aavik tahtis, et sõnu kasutataks suhteliselt täpsetena ehk teisisõnu: nende semantiline väli oleks piiritletud selle järgi, et poleks arusaamatusi. Mõnikord võib säärane tahtmine tuua enesega kaasa ka muutusi süntaksis. Võib vabalt öelda „pane ennast riidesse“, ent ei saa öelda „pane ennast rõivaisse“, sest see oleks grammatiliselt väär. Õige on „pane ennast rõivile“. Tegusõna on sama, kääne mitte.

„Vunts-Veski“ oli Tartu Ülikooli eesti keele kauaaegne lektor ja hilisem professor, Eesti NSV TA tegevliige Johannes Voldemar Veski (1873-1968). Ta kandiski vuntse ning kui ta XX sajandi algul töötas ajalehe „Teataja“ toimetuse sekretärina, olid need tal uhked nagu husaaril. Toimetuse kontoripreilid hiilisid siis kääridega ta selja taha ja lõikasid kõigi lõbuks ta ühe vuntsiharu ära. Vunts-Veski oli keelemees selle sõna kõige avaramas mõttes: sõnaraamatute tegija, õigekeelsuslane, eesti keele õpperaamatute üks autoreid, eesti keele kauaaegne õppejõud, oskussõnade looja, korrektor (sh ka Eduard Vildele) ja juhataja sõnavara poolest rikka eesti keele poole. Kus see ta laiahaardelisus vahest eriti tunda andis, oli Tartu Ülikooli õppejõudude oskussõnavara nii loenguis kui ka praktilises töös.

Väiksema osa ta sõnaloomingust moodustasid liiteliste sõnade nagu „manus“ või „vastne“ ülekanded oskuskeelde, suurema osa „oma“ sõnadest lõi Veski kas produktiivsete liidete abil, näiteks koostöös patoloogilise anatoomia professori Albert Valdesega „õõnestis“ või tähenduselt seotud üksiksõnade ühendamisel terminoloogiliseks väljendiks nagu „põie-emaka süvend“. Nõndamoodi talitades kujundas Veski väga detailirikka oskussõnavara. Detailirikkusele liitus tema poolt veel regulatiivsus: sõnatuletuses taotles Vunts-Veski püsivat järjekindlust. Ta oli igasuguste inkosekventside suhtes väga tundlik.

Heeroldi eesti keel

Oma kirjutistes ehk mitte nii väga, aga õppetundides ja koolikatsumisel kindlasti puutusid Keele-Aavik ja Vunts-Veski kokku veel ühe keelelise oskamatusega, mis tollal polnud põrmugi nii massiline kui meie päevil. Igaüks, kes kuulab suvalist Eesti raadiokanalit, kogeb seda isegi. Ma mõtlen heeroldi ehk väljahõikaja keelt, sedasama, millega algab Jaan Krossi romaan „Kolme katku vahel“. Heerold ei kõneta teid, ta kisab teie peale nagu te oleksite kurt kui kasekänd. Sõnarõhud lähevad paigast ära ja te pole mitte enam raadiokuulaja, vaid laadaline parisnike keskel. Aaviku-aegne ühiskeel ei olnud muide läbinisti demokraatlik, sest kõik rahvakeelsed vormid ei olnud võrdselt lubatavad. „Naistevald“ Hiiumaal oli mööndav, „Emaste kihelkond“ sealsamas oli ropp ja „Lesbose saar“ Egeuse meres oli koguni seksuaalselt hälbelise nimega. Seevastu heeroldi eesti keel on deskraatlik ehk valevõimuline, kuna ta tunnistab ainult väärat häälekõrgust, kiirkõnet ja sõnarõhusiirdeid ning, tuleb arvata, ka ekslikke silbipikkusi ehk välteid. See pole kellegi keel. Mitte kogemata ei seadnud Rakvere legendaarne vanade keelte õpetaja Nikolai Kristoffel oma laiskadele koolipoistele Keele-Aaviku ladina keele oskust eeskujuks. Ta ütelnuvat: kuulake, kuidas magister Aavik ladina keelt räägib. Nagu ei olekski eestlane!

*4. oktoobril algab üleilmne eesti keele nädal.

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised