5 C
Kuressaare
Esmaspäev, 18. oktoober 2021

Meistrimeestest, leiutajatest ja muustki, I

Ajast aega on inimesed püüdnud rasket tööd kergendada, elutingimusi parandada ja ilumeelt arendada, kuigi sõna „leiutaja“ läks alles hiljuti käibele. Saarlaste kunagise jõukuse allikaks peetakse raua tootmise kunsti valdamist, mis võimaldas müüa rauda ning sellest tehtud esemeid.

Üheks näiteks tööriistade täiustamise kohta on Tutku küla mäeseljandikult leitud kivikirved, mille hulgas tavaliste ja pihukirveste kõrval on äratuntav ka hilisem nn. vöökirves, mille külge sai painutada juba nõtke puuvarre. Huvitav on märkida, et samasuguseid vöökirveid on leitud isegi Austraaliast ja Malaka poolsaarelt.

Vilja jahvatamise arengut näitavad siinkandis kasutusel olnud kiviuhmrid, hiljem kasutusele võetud käsikivid ja lõpuks pukktuulikud, milledest osa seisab veel praegugi Angla küla Tuulikumäel.

Külamehed olid XVIII sajandil ehitanud Karja kirikumõisa maale vesiveski, mida küll ainult suurvee ajal sai kasutada. Naiste leidlikkust näitas aga reheahjul istuv ketraja, kes kõrgelt kedervart alla lastes sai nõnda ühe korraga rohkem lõnga. On säilinud ka vöökudumise mõõk, millega vöömeister lõimesse kudet tihendas.

Põlise Angla küla taludes, mille hulka kuulusid omal ajal ka Tutku küla ja hilisema Karja asunduse mõningad hajatalud, on tänapäevani säilinud omavalmistatud töövahendeid ning tarberiistu. Peale Angla Pärandkultuurikeskuse on neid Matti Lempu Pensi majapidamises, kus kunagi töötasid tislermeistrid Aleksei ja Joosep Lempu ning Aleksander Kuusk.

Vokkide võrkelugejaga hasplite, linatöötlemis-seadmete, kangastelgede ja separiistade kõrval tehti seal puust trei- ja tisleripinke, millel ka pitskruvide keermed olid sisse aetud puidust tööriistadega. Ainult keermekratsidel olid metallist teravikud nagu höövlitel rauadki. Puust tehti ka aidalukke, veeämbreid, toobreid ja viljavaate. Samm edasi oli Tutku külas Postil raudvokk, mis oli noorpaarile antud mõisast kaasavaraks koos hobuse, lehma ja peigmehe metsavahiametiga.

Tutku külas Jaanil valmistas tislermeister Aleksander Lõuke mööblit, tegi sepa- ja kingsepatööd. Tutku talus pargiti nahku, tehti saapaid ning nahaäärtest keedeti tisleriliimi. Sepikojas tehti rauatöö kõrval ka vasevaluga seelikurõhtusid ja sõlgi. Ääsil vankrivitsa kokku keevitamisel kasutati oma majapidamisest kogutud puusütt ja räbustajaks kohalikku vesiliiva. Oli valmistatud suur pesurull, mis rullis kareda linase riide ihule vastuvõetavaks. Õlgedest olid punutud mahukad kestlid villa ja humalate hoidmiseks. Köisi keerutati nii linast kui kanepist. 1850.aastal mehele läinud peretütardele tehti kaasavaraks lamedapõhjalised 200-toobilised vaskkatlad.

Puude langetamine külmal ajal põhjatuule sisse ja muud „kunsti”

Kuigi sel ajal arvati külades veel, et kõige ökonoomsem on suitsu tuppa laskev reheahi ja korsten viivat kogu soojuse välja, ehitati Tutkule ikkagi 1886.a uus eraldiseisev elamu. Tartus teha lastud uuringu järgi 1779.a. langetatud puudest ehitatud rehemaja oli selleks ajaks veel hästi säilinud. Ilmselt olid selle ehituspuud langetatud külmal ajal „põhjatuule sisse“ ja hoolitsetud, et metsas üles raiutud maja härgadega kohale viimisel ei tuleks kaasa punaseid sipelgaid ning palkides poleks „tuleoksi“, mis oleksid võinud tulekahju esile kutsuda!

Uue maja ehitusmeister oli Lõpi külast Jaen Ado p. Vaet, kes oli Vene-Türgi sõja invaliidina näinud ajakohasemaid ehitisi ja rakendas oma tähelepanekuid ka siin. Uues majas ei saanud küll enam peeruõrrel liha kuivatada ega „kivesisse“ seasööki koguda, kuid külarahva meelest oleks võinud suppi keetes kasvõi raamatut lugeda, sest suits ei tükkinud enam silma.

Külarahvale pakkus kõneainet 1880-ndatel Ameerika purjelaeva tüürimehena kodus käinud Jaen Grepi väide, et haigused ei tulegi kurjast silmast ega nõidumisest, vaid neid põhjustavad batsillused. Ta soovitas igaühel isiklikku söögikaussi kasutada. Mõnes talus hakatigi sestpeale puhtust hoidma; põrandad, puunõud ja ka lapsekätkid küüriti laupäeviti liiva ja tuhaleelisega üle. Kui taluperemees ameeriklaste eeskujul hakkas suvel käima ilma mütsita, peeti teda ihneks – ei raatsi mütsi pähe panna.

Anekdoodina räägitakse tänapäevani, et USA-s sai inglise keel valitsevaks seetõttu, et saksa keele pooldajad olid otsustamise ajal õlut joomas. Tõsi on aga see, et 1880-ndatel USA-st siiakanti tulnud ametlikud teated olid kakskeelsed ja saksakeelne tekst oli trükitud esimesena.

Greppide võimekad põlvkonnad

Saadi eeskuju Venemaa tehnikapealinnast Riiast, kuhu siinsed sepad valmistasid ka ehitussepiseid. Sinna rajas siitkandi juurtega mees Carl Grepp oma rauatöökoja, mis toimis 1940.aastani. 1894.a valmistati tema töökojas Liivimaa pärisorjusest vabastamise 75. aastapäeva mälestusmedal, mille üks eksemplar on säilinud Haapsalu muuseumis. Carl tegutses ka Riia Eesti kultuuriseltsis Imanta ja tegi kaastööd ajalehele Sakala.
1895.a käis onu Oskar Kallase soovitusel Saaremaa elu pildistamas Karja kiriku köstri poeg Evald Allas. Tema foto Mätja küla Nõukaste vanapaarist jõudis 2018.a installatsioonina Pariisi tänavaile.

1907.a kirjutas ajaleht Saarlane Karja kihelkonna meistrimeestest isa ja poeg Karl ning Eduard Grepist, kes ei olnud kusagil rauatööd õppinud, aga rajasid Leisi Olga külla suure rauatöökoja. Seal valmistati auru- ja tuulejõudu kasutades rehepeksu- ja tuulamismasinaid, tehti lokomobiile ümber ning saeti laudu. Ehitati jalgratas, millega kalessiga võidu sõideti. Suuremaks ettevõtmiseks Greppidel oli keskküttega villavabrik, mille rajamiseks saadi tsaarivalituselt luba 1902.a. Villa toodi töötlemiseks isegi Muhust ja Hiiumaalt. Ärimees Anton Üksti rajas oma poe vabrikutee lähedusse. Selles hoones paiknes hiljem Leisi vallavalitsus. Leisi kellasepp Velt tegi 1906.a ettevõtja Kuusküllile riidekangaste uhtumise masina.

Õlletegu sai tuge saunavihast

Tutku talus pruuliti õlut (vajadusel ka mõisale) 1886.a tehtud 500-toobise käimatanniga, mis nüüdseks on jõudnud Jööri külamuuseumi. Kui õllevirre kippus kurnatõrres alla jahtuma, soojendati seda tuliste kividega.

Selleaegne soojalembene õllepärm oli väga elujõuline. Piisas sellest, kui virdesse pisteti räästa vahelt võetud eelmise õlleteo pärmipärasse kastetud saunaviht ja õlu läkski käärima.

Kui Louis Pasteur´il veel pärmiseened avastamata olid, kutsuti saunaviha imeväge lihtsalt tõmmiseks. Kui oli õlle ja taherperi kogus kätte saadud, valati õllerabale peale külma vett ning paari päeva pärast sai sealt juba haput taari.

Kultuurielu väikeses külas oli küll kesisevõitu, aga Jaani Sassi lõõtspilli järgi noored ikkagi neljapäeviti tantsisid ja Tutkul olnud moldpilli järgi harjutati neljahäälset laulu.
Selleaegsetest Tutku perepoegadest oli Kaarel hiljem Ansekülas ja Kustu Jämajas kaupmeheks. Nende Peterburis elanud vend Aleksander võeti Esimese maailmasõja puhkedes Vene sõjaväkke, kus ta jäi jäljetult kadunuks.

Enamus põllumajandusloomi rekvireeriti maailmasõja tarbeks. Kaisakülast Jaagu ja Nõmme ning Tutku talu kolme peale ostetud rehepeksumasinat pidi nüüd ringi ajama ainult kaks lombakat hobust, mistõttu rehepeksumasin tuli kergemaks ümber ehitada.

Talu 120-rublase aastarendi maksmiseks ei olnud enam nuumloomi müüa, vaid tuli kangastelgedel kududa peale talu vajaduste veel üks lisakangas, mis Leisis Sassi vabrikus viimistletult saadeti Lepikupoe kaupmehe Juhan Vaheri kaudu Tallinna müügile. Hilisematest Tutku masinkudumitest olid nõutud õhkõrnad väävliga valgendatud villased mustrilised suurrätid.

1917.a algas Saksa okupatsioon saarlastele ennenägemata lennukite ja jalgratastel sõdalastega. Tsaariraha kaotas kehtivuse, mistõttu jätkus seda isegi lastelastele mängimiseks. Karjast Anton Vessmanni vend Aleksander saatis oma rublasäästud aga postipakiga Moskvasse nende kooliõpetajast vennale Kaarlile. Seal oli veel tsaariraha käibel.

1918.a, kui sakslased lahkusid, jätsid nad Saaremaale pooleli jäänud raudtee ja korrastatud maanteevõrgu. Vallavalitsustele oli sisse seatud telefoniside ning jäetud kopeerimistehnikat – hektograafe ja kolmeklahvilise täherulliga kirjutusmasinaid. Et poisid saaksid külalaule levitada, tegi 1950-ndatel ühele niisugusele uue täherulli Karja küla Ranna talu perepoeg Arved Maripuu.

Järgneb 4. oktoobri lehes.

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised