12.1 C
Kuressaare
Neljapäev, 21. oktoober 2021

COVID-19 riikliku teabelehe vajalikkus

COVID-19 pandeemia on kestnud maailmas üle pooleteise aasta. Jooksva aasta septembri teise dekaadi alguseks on Johns Hopkinsi ülikooli koroonakeskuse andmeil maailmas nakatunuid peaaegu 225 miljonit inimest, surmajuhte 4,6 miljonit. Eestis on nakatunuid kogu pandeemia vältel 146 000 ja surmajuhte 1310. Eesti nakkusinfo andmeil langes 2020. aasta esimesele poolaastale 2072 nakatumisjuhtu ja 2021 esimesele poolaastale üle 105 000 juhu.

Niisiis, aastate vahel viiekümnekordne ülekaal, kusjuures terviseministrina teenib rahvast üks ja seesama poliitik Tanel Kiik. Statistikaamet on täheldanud liigsuremust, mis on osaliselt tingitud suvisest palavusest. Vaadeldud ajaks on vaktsiini Eestis süstitud 1 300 000 doosi, täielikult on vaktsineeritud 42,68% elanikkonnast.

Eestis on rakendatud koroona tõkestamiseks ministrid, ministeeriumid, terviseamet, teadlased, mitmesugused komisjonid – kes kõik kujundavad riigi kooronavastast tegevust. Peale hallidest aegadest tuntud karantiinipiirangute, mida rakendatakse vahelduva eduga, loodeti abi vaktsiinide väljatöötamisest.

Süstematiseerida ja teavitada

Maailmas on tehtud vajalikke uurimistöid viirusest ja selle poolt põhjustatud haigusest mitmetel tasanditel. Oleme saanud palju väärtuslikke andmeid, kuid viirus üha levib. Ootasime Eestis ära vaktsiinide loomise ja nende rakendamise, kuid haigus kestab ja ilmuvad uued tüved. Oleme kogenud koolide sulgemist ja avamist, söögikohtade sulgemist ja lahtitegemist, sama ka turismi, pidutsemise ja paljude teiste valdkondadega. Kui inimesed ei saa nakkusohu tõttu ei suhelda ega kohtuda, siis pikapeale käib see olukord närvidele ehk mõjutab rahva vaimset tervist. Nurisema selle üle on hakanud isegi õiguskantsler.

Keeruline olukord on sigitanud rahva seas hulgaliselt asjatundjate esilekerkimist. Nende erialane ettevalmistus pole oluline ja seda ei nõutagi. Võib-olla ongi nii, et epidemioloogide puudumisel võib igaüks end epidemioloogiks lugeda ja nõu anda selles, mida ta ise ei jagagi. Sellises olukorras on aeg süstematiseerida enda ja maailma teave koroona kohta ja teha see elanikkonnale teatavaks regulaarselt ilmuva „COVID-19 riikliku teabelehe“ näol.
Spetsialistid mitmesugustest asutustest ja komisjonidest tuleb koondada ning motiveerida avalikkusele määratud teabelehe regulaarseks väljaandmiseks.

Koroonaviiruse puhul on tegemist info üheaegse ülikülluse ja puudulikkusega, rääkimata selle korrastamatusest. See külvab usaldamatust valitsuse meetmete suhtes. Riigikogus tutvustatud neljaastmelisest riskitasemete süsteemist jääb väheseks. Ametlik terviseameti koroona digileht pole samuti piisav.

Mõned nõuded teabelehele: teksti lühidus, arusaadavus, kollektiivse intellekti rakendamine, selgete seisukohtade väljaütlemine ja kahtluse teavitamine kahtlusena, kättesaadavus paberkandjal, info regulaarne täiendamine ja uuendamine.

Seaduslik alus olemas

Kes selle teabelehe väljaandmise otsuse peaks tegema – ikka vastutuse võtnud peaminister Kaja Kallas koos valitsusega. Ehk toetab see, et paljudes riikides on need ammu olemas. Muidugi võidakse see kohustus kantida koroonas kompromiteeritud sotsiaalministeeriumisse, aga võib-olla tuleks teabelehe koostamine koheselt suunata Tervise Arengu Instituuti. See asutus saaks omaenda potentsiaali näidata, kaasates muidugi teised kompetentsed keskused.

Teabelehte oleks pidanuks juba ammu välja andma, sest seaduslik alus on selleks olemas juba aastast 2002, kui jõustus võlaõigusseadus. Selle 41. peatükk on pühendatud tervishoiuteenuse osutamise lepingule ja § 766 ja sätestab patsiendi teavitamise ning tema nõusoleku saamise kohustuse, sealhulgas tervishoiuteenuse osutaja kohustuse teavitada patsienti tervishoiuteenuse „osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest…“.
Need ohud ja nende tõenäosus on usutavalt olnud takistuseks, miks ei tunnusta vähem ohustatud isikud haiguse ohtu ja teised pelgavad vaktsineerimise riski. Kui Soomes katab ravikindlustus vaktsineerimistüsistuste ravikulud, siis meil ei ole viimast peaaegu käsitletud. Niisiis näeme, et juba enne koroonaajastut on seadusandja arvestanud inimestele antava vastava teabe vajalikkusega. Jääb veel üle tunnustada teavitatud nõusoleku kategooria kasutuselevõttu võlaõigusseaduse tervishoiuteenust käsitlevates lõikudes.

See on sadu aastaid kestnud meditsiini aluspõhimõtete muutuste algus – hakati revideerima paternalistliku meditsiini arusaamu, milles juristidel ja kohtutel on oma panus, ning selle põhjal on sundvaktsineerimine vastuolus seadusega. Selle vajaduses ei kahtle keegi, kuid perearstide koormatuse ja ligipääsmatuse juures on võimatu neilt seda tahta. Hea, kui pääseb perearsti asendusarsti vastuvõtulegi.

Riigi kohustus

Seega ei jää muud üle, kui info kirjalikult kättesaadavaks teha. Ei saa varjata seda, mis on juba tehtud digitaalseid võimalusi kasutades, aga kinnitan, et näiteks eakad ei pääse infole ligi nii, nagu ka kurg ei saanud kätte rooga, mis talle taldrikul pakuti.

Pole veel selge, mis uuenduse juures kaduma läheb. Iisrael on kuulus oma arstide poolest, kuid nüüd kurdetakse, et noored ei soovi niivõrd arstiks õppida kuivõrd IT-spetsialistiks saada. Paternalistlikus meditsiinis usaldas patsient arsti kõiges sedavõrd, et arstil polnud vajadust anda patsiendile põhjalikku selgitust oma kavadest.

Nüüd on olukord meditsiiniõiguses oluliselt muutunud – see, kes langetab otsused, on patsient, mitte arst. Ta on patsiendi nõuandja ja arstil lasub kohustus selgitada patsiendile kõiki asjaolusid, et patsient saaks langetada kohaseid otsuseid. Nii ka COVID-19 puhul. Kas riik oma võimalustega teabe levitamises täidab ka seda kohust, mille ta võlaõigusseaduses kehtestas?

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised