Homne päev, 25. september, on „Maale elama!” päev. Ka tänane intervjueeritav, põline tallinlane, on tosina aasta eest abikaasa ja lastega (tänaseks neli) kolinud abikaasa sünnimaale. Olgu see lugu pühendatud Orglaani pere kõrval ka kõikidele, kes on sellise sammu astunud ja kellel see veel mõtetes settimas.

Kui fotograaf Meriliisiga Hakjala külas tegutseva mesiniku Raul Orglaani valdusesse jõudsime, oli ta lõpusirgel hooaja kõige kiirema tööetapiga, kus päevastele tegemistele mesilasperede ettevalmistamisel „talvekorteri” jäämiseks tuleb öödest lisa võtta vaha sulatamisel.

„Praegu on väga kiired ajad, viimased vahasulatused, aga lõpp juba paistab. Täna öösel sulatades, öösel kolme paiku olid autoklaasid jääs. Siin ja Valjalas on minu teada Saaremaa kõige külmemad kohad. Soo ehk madal ala on lähedal, seega talvel külm ja suvel soe. Registreerisin sel suvel taru kohal oleva temperatuuri 36 kraadi, mesilased „istusid” väljas, tarus ei olnud midagi neil teha, kuna haue nii kõrget temperatuuri ei vaja, pigem oli vaja jahutada.

Muide, see on huvitav koht ka sellepoolest, et igast kandist on mereni vähemalt 20 kilomeetrit,” pajatas Raul Orglaan.

„Mesinduses on kaks kõrghooaega. Üks kevadel, kui kõik pered tuleb üle vaadata, vajadusel ka lestatõrjet teha ja müügipered klientidele toimetada ning teine suve lõpul, mis algab mee võtmisega ja lõpeb vaha sulatamisega. Väga kiire aeg on kolm-neli nädalat, siis on pahatihti nii, et ööseks koju ei jõuagi. Selleks ajaks peab invertar olema desinfitseeritud ja talvekorterisse pandud. Enamus korpusi ongi saanud hoiule, ainult mõned on veel väljas. Viimaste raamide sulatamisega kulub veel kaks-kolm õhtut ja ööd, siis saab mesindusest kokkuvõtte teha.”

Jutustamise vahele mahtus fotosessioon

Kui Meriliis oma tööd tegi, oli mul aega uudistada ümbrust ja tehtut. Korpustarude ümbruses lendavad mesimummid ilmestasid sügiseootel olevat päikesepaistelist, ent tuuleiilidega metsaalust oma viimaste lendamistega. Ka väljalennuavade juures käis tihe sagin ja sumin. Lagedal alal on aga aasta-kahe eest valminud mesilasmaja, mille ülevaatamise jätsime viimaseks. Sellest metsa poole on koha leidnud kilekasvuhoone viinamarjadega ja kümblusvann, kus saab kuumadel päevadel värskenduskuuri võtta. Kõrval ühest küljest avatud aurusaun, mis on mõeldud eelkõige inventari „saunatamiseks” ja varjualune ning üks vana päevinäinud maja. Paratamatult tekkis mõte pere suvekodust. Selle arvamuse lükkas Raul aga kohe ümber.

„Ei-ei, siin on ainult mesilased. See suur maja on koos koha ostuga, see on täiesti amortiseerunud. Paar talve tagasi käis nugis siin, kes otsis eterniidi ja katusepapi vahelt nahkhiiri. Sellega on katus rikutud. Mesilasmajale on hetkel juurde tehtud ainult varjualune, kus halva ilmaga välitöid saab teha, inventari puhastada või muud,” selgitas ta.
Aga kasvuhoone, mis eesmärgil siis see siin? „Tomatite-kurkide kasvuhoone on meil Mõldri külas, kus elab mu ämm. Selles on aga seemneteta ja hästi magusad viinamarjad, püüan hakata tegelema ka viinamarjakasvatusega. Kuna mul on kuivatuskapp õietolmu kuivatamiseks olemas, miks mitte siis proovida viinamarjadest rosinaid teha. See on küll kaugem mõte, kuna tööde maht mesilastega on suur, üksi kõike ei jõua.”

FOTO: Meriliis Metsamäe

Sõrves ämma kodus on Raulil ka grupp mesilasi, hoopis teistsuguste korjetaimedega. Tema sõnul on Sõrve mesi eraldi vurritades teinekord kerge sidruni-mekiga. „Natura 2000 alad ja looduslikud rohumaad rannaniitude kirju taimestikuga annab tavalisest meest täiesti eristuva mee. Sel suvel võtsid Eesti Maaülikooli teadurid meest proovi, et teada saada, mida huvitavat taimestiku osas välja tuleb. Mee kaardistamiseks võetakse proove üle Eesti pikema perioodi jooksul. See mesi ei ole enamus aastatel kristalliseerunud, seega ei ole alati niimoodi, et kvaliteetmesi suhkrustub ja kehv mesi mitte. Mee tahkumine oleneb ka korjetaimedest.”

Mesiniku lai ampluaa

Mesinduses on Raul kõik võimalused ära kasutanud, mee tootmise kõrval ka müügiperede tegemise ja sellega seonduvaga. „Lugesin hiljuti kokku, et talvituma läheb alla kolmesaja pere, enamus sellest müügiks. Minu puhul on erinevus selles, et 2/3 on müügipered. Kui räägime tootmisperedest, siis olen suht väike tegija. Põhiosa on uute perede tegemine, mis kevadel lähevad müüki, et teistel mesinikel aidata talvekadusid taastada.”

Kui võrrelda neid kahte tasuvuse ja töömahu poolest, siis mida ütled? „Ütlen nii, et eks mõlemaga on omad head ja vead. Perede tegemisega on see eelis, et müük on ühel kitsal ajal – kevadel. Sel aastal hakkasin ka paarunud mesilasemasid tootma, nende müük toimub suvel. Et oleks kohta tarusid kuhugi panna, tuli esmalt lokkav võsa maha võtta.”

Meesaagise kohta ütles Raul, et reklaami ta ei tee, kuna siis jääks oma perele „tühjad näpud”. „Sel aastal oli toodang natuke suurem kui eelmisel ja olnuks väga hea, kui 7. juulist poleks korje ära lõppenud. Need mesinikud, kes võtsid juuli lõpus ja augusti algul mee ära ja alustasid söötmisega, said tõenäoliselt suurema saagi. Mina väga ei kiirustanud, lootsin korje taastumisele, aga kuna pered olid suured ja tugevad, oli palju suid ka varutut ära söömas. Kogutoodang oli tänavu sellele vaatamata suurem. Täpselt öelda veel ei oska, tonn tuli ehk ära.”

Üks grupp oli Raulil ka Suurna küla Kadastiku õunaaias, seal olnud korpused juba suve algul üsna rasked, kuid palju söönud ka mesilased ära. „Kuna korpusi mul juurde panna polnud, oli see õppetund, et inventari varu peab olema piisav. Puudus tuli aga sellest, et põhiperesid jäi kevadel planeeritust rohkem.”

Kas suira ja õietolmuga ka tegeled? „Suira üldse ei tooda, õietolmu olen natuke kogunud, aga selle eesmärk on oma pere vajadus rahuldada ja teiseks, püüan õietolmu lisada ka mesilastele kevadise ergutussööda sisse.”

Tarkused Olustverest

2015 – 2016, kohe pärast välismaal oldud tööetappi oli Raul aastakese koolipingis, et olla endale „leivaisa”. „Ütlen nii, et kui teooriat omandada, siis koolipingis olles kohati tundub, et milleks see? Aga kui reaalselt oled mesilas taru juures, võtad kaane lahti, siis mõistad õpitut hoopis teistmoodi. Tagantjärele saan öelda, et koolist saadud teadmised on väga vajalikud, ise neid raamatu põhjal ei saa. Kool muudab mõistmist ja arusaamist üsna palju, ka edasisi väljavaateid, kuna saab uusi mõtteid, kontakte ja tuttavaid. Olustveres õpitu on kindlasti igatpidi abiks.”

Mesinike tarkusetempli juurest läks jutt metsa, õigemini metsas kasvavatele korjetaimedele. Raul lausus, et sajakonna meetri kaugusel mustavad mustikad ja punetavad pohlad. „Pisut kaugemal paksu rohu sees aga sootaimed, mida inimsilm ei märkagi. Aga mesilane leiab nad üles.

Madala maa eelis on selles, et ka kõva põua ajal, nagu tänavu, nad elatuskorje ikkagi saavad. Kui oleks ümbruses kultuurmaastik ja suured põllud, oleks ehk väga jänni jäänud. Seega, kõik on hästi, mesilased elasid selle kuuma suve ilusti üle. Toimetan siin koos partneriga – Beeline OÜ, temal on langstroth ja minul farrar korpusel raamid, meil mõlemal on umbes 45 tootmisperet. Laias laastus on meil nii jagatud, et tema tegeleb inimestega, mina aga mesilastega.”

Viimased vaatamised ja jutustamised mesilasmajas

Möödunud talve keskel valminud mesilasmaja, mille seinal märgis PRIA toetuse kohta, on mesiniku tööd oluliselt kergendanud. „Soetatud sai täisautomaatne vurr kui ka suurem selitusnõu. Nüüd on mugavam toota, aga ruumipuudus kummitab ikkagi. Kui perede maht peaks samaks jääma, siis praegune mesindushoone sobiks abihooneks. Mesindusruum, kus peale tööruumi on ka piisavalt lao- ruumi, peaks olema kaks korda suurem kui praegune. Iga mesilaspere kohta võiks olla ruutmeeter ehitusalust pinda, siis oleks normaalne majandada.”

Kas midagi on veel hingel? „On, mesilasperede ravi, õigem on öelda kahjurite tõrje. Ei väsi toonitamast, et kui kõik mesinikud kasutaksid varraolesta ravil tootja juhiste järgi efektiivseid tõrjemeetodeid, siis minul kui uustulnukal tõenäoliselt müüki ei oleks. Elu on edasi läinud, mesinikud on muutunud, tootmine on muutunud, mesilastki aretatud inimesele sobilikumas suunas, samas kahjurite osas on olukord hellemaks muutunud. Kui lest harjub vanade ravimitega ära ja kui kasutada veel valesid meetodeid, muutub ta ravimite suhtes resistentseks. Tulemuseks on kevadel tühjad tarud. Pered on hukka saanud. Hea, et uusi noori ja teadlikke, kooli läbinud mesinikke tuleb järjest juurde. Iseasi, kui palju neist aktiivseks mesinikuks jääb.”

*  *  *

Soov saada pealinnast metsa

„Põlise tallinlasena tahtsin kolida metsa. Selleks müüsime ära Kiisale ehitatud maja ja 2009. aastal tulime Saaremaale. Mesilaste pidamiseks sai Hakjalas leitud metsarikas koht. Seega, elu küll linnas, kuid suvest enamuse aega olen metas ja mesilas. Siin toimetades on väga suureks abiks olnud mu vanemad ja vend, kes vahest ikka kiirel ajal külla tulevad ning vanem poeg Kristofer on samuti sel aastal palju aidanud. Ning kõike seda on toetanud minu kaasa Kristina, et meie lastel kõik korras oleks.”

Mis oli ikkagi saarele kolimise põhjus? „Tundus, et Tallinnas on liiga palju inimesi. Seetõttu saigi Kiisale maja ehitatud. Kaasa on saarlane, kohtusime Tallinnas tema õpingute ajal, siia kolimine oli loomulik valik. Aga aasta pärast läksin tööle Norrasse, Oslosse ja Drammenisse, kus on hulga rohkem inimesi, kui Tallinnas ja jäin sinna ligi neljaks aastaks. Norras saigi vastu võetud otsus, et mitte üksnes teistele ei ole vaja tööd teha, vaid võiks endale ka midagi teha. Nii saigi käidud katsetel, et minna Olustverre mesindust õppima.
Viimane pärimine: mida Saaremaale tuleku kohta täna ütled? „Kindlasti oli see väga õige otsus, selles ei ole mingit kahtlust. Kui meil juba lapsed olid, siis oli loogiline, et kooli lähevad nad ometi Saaremaal.”

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare