5.2 C
Kuressaare
Pühapäev, 17. oktoober 2021

Mitu pead ja mitu õppevahendit

Siinkirjutajast ei ole seenilkäijat ühel lihtsal põhjusel. Põhjus ise ei ole ettekääne, vaid tõsiasi: ma ei tunne seeni, sest meie loodusloo õpetaja põhikoolis ei õpetanud neid – kuigi vastab tõele, et minu sünnikodu aias kasvavad tänini võiseened ja mürklid.

Esimene käik loodusmuuseumisse Tallinna vanalinnas Laial tänaval on mul veel rohkem kui pool sajandit hiljem koguni meeles, ent seda juhendas hoopiski algkooli klassijuhataja (muide saarlane Seppelite suguvõsast), mitte zooloogiaõpetaja VI-VIII klassis. Koos oma ainekolleegidega oli ta käinud looduskaitsealadel Kaspia mere lõunarannikul vastu Kesk-Iraani ja tõi sealt kaasa armastuse eksootiliste selgroogsete vastu. Ehkki eksootiline võib olla rändlindki – nagu ka mitut seltsi kalad, aga mitte putukad, kes on lülijalgsed, püüdis meie õpetaja märgata kaukaasia leopardi ja kaspia hüljest. Nõnda ma jäingi seeneasjanduses võhikuks ning tunnen linde palju halvemini kui talukrantse. Pole mul kodus ka käepärast ainsatki mitmevärvitrükilist ja rikkalikult illustreeritud seeneraamatut, sest kokaraamat ei ole seeneraamat, aga mis peaasi, ta ei õpeta seda, mis miskisugune seen üldse on ja kus üks või teine seen kasvab.

Õpetajat ei korva miski

Ma ei vaidle vastu kahetsusväärsele asjaolule, et digitaal- ja distantsõpe (ei ole üks ja seesama!) jätavad õpilase ning üliõpilase ilma vahest kõige olulisemast tegurist nn haridusprotsessis, nimelt vahetust kokkupuutest hea ja metoodiliselt leidliku õpetajaga.

Digitaalõpe tähendab siinkohal õpetamist e-õpikeskonnas, olgu see keskkond ise milline tahes – kas arvutivõrk õppetoas või individuaalne kontakt õpilaste vahel või juurdepääs raamatukokku või heuristiline ekskursioon (seesama, mis ahhaa-efekt). Distantsõpe jällegi on õpetamine eemalt, näiteks täiesti iseseisva töö vormis või siis rühmiti, mõnikord koguni väga väikeste rühmade kaupa nagu paarismäng tennises või klaverimäng kahel pillil. Kui kirjeldatud kujul on distantsõpe treeneri ja klaveriõpetaja juhendamisel päris loomulik ning ka digitaalõpe võib vajada arvutiinstruktorit (keda võib olla isegi mitu, üks rauakolu, teine tarkvara peal), siis järgnevas on peetud distantsõpet silmas paraku just tema negatiivse külje poolt. Head õpetajat ei korva miski ja nimelt kahel põhjusel. Kõigepealt reageerib löögivalmis õpetaja õpilase eksimusele – või ka isikupärasusele – alati kiiremini ja meeldejäävamalt kui algoritmiliselt töötav aparaat ning teiseks parandab leidlik õpetaja õpilast enamasti märksa suuremas mõõtkavas kui seda kirjutavad ette igasugused programmid ja õppekavad.

Hea õpetaja aitab õpilase järjele võib-olla et lausa kogu eluks, halb distants kisub õpilase distantsilt maha kui mitte just terveks eluks, siis pikaks ajaks küll. Probatum est, nagu märgitakse proviisoriapteekides.

Distantsõppe kõrvalnähud

Kahju on raisatud trükipaberist ja tühja-tähjaga ummistatud digiruumist, mis on kulunud artikliteks ja arvamusteks seeüle, mis kõik võib olla distantsõppe halvaks kõrvalnähuks. Võtsin vaevaks vaadata, kui palju on pandeemilises Eestis kirjutatud ning kirjastatud moodsaid õpivahendeid erinevatele raskusastmetele. Pilt on halb isegi seal, kus aine on vanas oskussõnavaras ja tegemist jutustava ainega, näiteks ajalooga. Ajalugu on, uurimused on, loengukursuseraamatut ja õpikuid ei ole. Miks ma kasutan kord „õpikut“, kord „loengukursuseraamatut“, kord aga „õpivahendit“? „Õpik“ on aine käsitlus servast servani. „Loengukursuseraamat“ sisaldab materjali autorile meelepäraselt valitud peatükkide ulatuses (füüsikas võib olla selliseks hüdrodünaamika). Seevastu „õpivahend“ on sissevaade ainesse peaasjalikult iseseisva töö vormis, mitte niivõrd ülesandekogu, kuivõrd valik probleeme. Olgu meil probleemiks näiteks mitmuse moodustamine läänemeresoome keeltes. Kuidas avaldub eri keeltes vastandus „üks – palju“, sellest on eesti grammatikateaduses kirjutatud sageli, märksa tihtimalt kui arvukategooriast.

Kui keeruline võib arvukategooria olla, see tuleb esile näiteks neis keelis, kus mitmusse kõrval eristatakse ka kaksust ehk duaali – samojeedi keeltes, sorbi keeles (lääneslaavi rahvus Ida-Saksamaal) jm. Tartu Ülikooli kauaaegne eesti keele professor Huno Rätsep ongi aastatel 1979 ja 1982) avaldanud õpivahendi „Eesti keele ajalooline morfoloogia“ I-II just valitud peatükkidest ajaloolises morfoloogias, täpsemalt arvukategooriast.
Tegureid, miks ükski ei taha kirjutada algupärast õpivahendit näiteks põlevkivikeemiast, on suur hulk, millest kaugeltki mitte kõik ei jää kinni laiskuse taha. Hea õpivahend maksab palju, kuna ta lisaks muule satub vastuollu ka ootusega, millal kaob arvamine, nagu oleks uurimus igal juhul kaalukam panus teadusesse kui hea õpik.

On tõepoolest nii, et head uurimust võib lugeda ka nagu nauditavat õpikut, ent esiteks ei ole see reegel ja teiseks võib uurimuski vananeda, eriti veel siis, kui tehnoloogiline progress kulgeb kiiresti. Hea üld- või ka kõrvalaine õpiku keskmiseks elueaks on mõnikord mõnikümmend aastat, harvemini rohkem. Tuntavamalt rohkem on see kas firmamärgiga aprobeeritud käsi- või sõnaraamatul. Väga palju sõltub ses suhtes aine sisust ja käsitluse ulatusest, mis arvukatel sõnaraamatutel on sootuks teistsugune kui poliitilise geograafia atlastel.

Kõrgemad nõudmised

Püsin endiselt sellel lainealal, et õpivahendeid peab olema mitu, igal raskusastmel oma ja nad kõik võiksid esitada statistilisest keskmisest pisut kõrgemaid nõudmisi. Et olukorda veidigi ka omalt poolt parandada, kirjutasin ma sõbraliku mõtiskluse – praeguses moesõnaks on „essee“ – teemal „Astrofüüsikast sõbra vaatekohalt. Mitte visand, vaid konspekt“ („Akadeemia“ 2021, nr. 8, lk. 1414–1452; lk. 1485–1486). See ei ole kerge lugemine, kuid vahest aitab lugejat edasi teadmine, et „Tartu Tähetorni kalendris 2022“ ilmub talle vastu eelolevat talve ka jätk pealkirjaga „Astrofüüsikast kiirendifüüsika manu“.

Pealkirja mõistmiseks lisaksin, et üleüldse avaldatakse praegusel ajal kahtlaselt palju igasugused juht- ja saatekirju mitmesugustest pööretest loodusest ning pangandusest ja kui see polegi ilmtingimata pööre, siis kabelimats on ta igal juhul. Head populaarteadust ilmub aniharva. Eksib see, kes usub, et teaduse populaarne esitus on odav. Katsugu siis kirjutada eesti keelt igamehele arusaadavaks tegev raamat eesti keelest ja tema lingvistilisest kirjeldamisest! Kui väga on säärast vaja, selgus mulle umbes kuu aega tagasi, kui minu poole pöördus nüüd juba vana mees, keda oli tabanud ajurabandus peaaju kõnekeskusse vormis, mis ei lase tal enam kõiki häälikuid õigesti moodustada. Keel on, hambad on, kõnemees pole ta kunagi olnud, ent arusaamatuid häälikuid ta välja ei ütle.

Koostasin talle siis pika loendi häälikutest sõna algul, keskel ja lõpus ning liitsõnade osade vahel ja panin ta rääkima sõnu, milliseid ta muidu ilmaski ei kasuta (näiteks hobusele arusaadav „ptruu!“). Keeleteaduses nimetatakse sellist hääldusorganite juhtimist „artikulatoorseks foneetikaks“, aga see ei peaks olema asjaarmastaja asi.
See peaks olema mitme asjatundja peaasi!

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised