12.7 C
Kuressaare
Laupäev, 18. september 2021
spot_img

Ulje allikast ja pruunide lehtedega hobukastanitest

Augustikuu on möödas, sügis läheneb hiilides oma võludega. Muutunud on värvid looduses, lõhn, sügisannid on põllul, aias ja metsas.

Meie metsad on sel aastal seenerikkad, seenegurmaan ei jõua oma käsi seenemahlast puhastada – eelmise retke saak pannil, purkides ja sügavkülmas, kui tuleb tahtmine jälle metsa minna. Selline tugev vastupandamatu tõmme.

See on võimas emotsioon, kui astud pehmel vetruval rohelisel samblavaibal ja avastad selle all kuldkollase kukeseene või kuuseriisika või midagi muud. Need ongi meie tuntuimad seened, keda kindlasti korjatakse. Ükski sirmik ei jää ka enam metsa.

Metsa on jäänud kitsemamplid, keda leidub suurte kogumikena ja vananedes oma kübarad vihmavarjudena avanud.
Seened kasvavad meelsasti allikate läheduses ja tänase looduseloo esimene osa on Ulje allikast. Külastasime seda allikat kevadel aprillikuus, sinilillede ja lumikellukeste õitsemise ajal.

Eelmine allikalugu oli Killikeri allikast, kes asub Pühajõe ääres. Ka tänase allika veed jõuavad Pühajõkke. Ulje allikas on keskkonnaregistris registrikoodiga VEE4721100, ta asub Saaremaa vallas Ulje külas.

Sinna külla saab, sõites Kuressaarest Kihelkonna suunas, Kogulast pöörata Tehumardi suunas. Ulje allikas asub kortermaja lähedal, allikani juhatasid meid Terje Hanson ja Linda Kesküla.

Olen memosse märkinud nii oma tähelepanekuid kui Linda poolt vahendatut: Allika läbimõõt on 2 m, see pole sügav. Praegu pind kaetud tammelehtedega, lehti on ka allika põhjas. Aeg-ajalt need riisutakse välja. Allika „keemist” ei tähelda. Linda on näinud, et käblik oli allika pervel. Allika sees on ka suvel vesi. Praegu kuiv aeg, aga märja ajaga tuleb sissevool tiigist allikasse, sealt väljavool kraavi, edasi Paadla lahe suunas. Ala on allikarikas. Püha Jakobi allikas, ohvrikivi lähedal metsas, vast 20 m allikast. Metssead on käinud allika lähedal püherdamas, ka kährikud ja mägrad ning hirved käivad. Ükskord oli karjas lausa 14 hirve – ilusad loomad.

Ohvrikivi asub allikast umbes 20 m kaugusel, endisel Pühajõe maal. Pärimus räägib nii: kui põuane ilm, siis vedada jääras kolm korda vastu päeva ümber kivi, siis hakkab vihma sadama. Seda lugu oli rääkinud Pühajõe Maria Lindale 1967-1968. a. Ohvrikivi on suur sammaldunud kivi, mille otsa on lapsed roninud. Ohvrikivi ümbruses kasvavad sanglepad, hallid lepad, rohurindes angervaksad, saarevõsa. Läheme Lindaga tiigi juurde. Tiik on sisuliselt allikatoiteline. Tiigi tegemisel tekkinud pinnas viidi peenramaale. Linda viib Saunamaja juurde. Saunamaja juures on veel üks allikas, sellel pole nime. Nimetagem see Saunamaja allikaks. See nimeta allikas on 2×5 m, läheb nõgu mööda. Siin pole sead püherdamas käinud. Ka see allikas ei kuiva suvel. Ta ei lähe otse jõkke. Pühajõgi. See on looduslik, kiire tugeva vooluga. Näeme murus suuri lumikelluka-põõsaid, märtsikellukaid.Aitäh, Linda ja Terje!

Pühajõgi, ka Tillu jõgi, Ulja oja, jõgi Lääne-Saaremaal; pikkus 17 km, jõgikond 62,1 km2, langus 38,6 m. Algab Sõmera külast läänes, langeb astangult alla, läbib Paadla (80 ha) ja Vägara lahe, suubub Mullutu lahte (Eesti Entsüklopeedia).

Kes muudab hobukastani lehed pruunilaigulisteks?

Paljud kevadel kaunilt õitsevad hobukastanid on suve lõpus pruunide krussis lehtedega ja pole üldse dekoratiivsed. Seda kõikjal Eestis, nii eraaedades kui haljasaladel, ka Saaremaal. Kes muudab hobukastani lehed pruuniks?

Heitlehine puu harilik hobukastan (Aesculus hippocastanum) on pärit Vahemeremaadest, Eestisse toodi ta 17. sajandil ja on siin nüüd üks enimkasutatud võõrliike haljastuses. Rahvapäraseid nimesid on tal üksjagu, näiteks kastan (Pöides), kastaanja (Rannaküla), kastaanjapuu, kastaanjas, kastanipuu, taanjapuu (Kaali) jt. Tänapäevases kõnes öeldakse hobukastani asemel enamasti kastan, kusjuures see on hoopis teine puuliik.
Harilik hobukastan ja harilik kastanipuu (Castanea sativa) ei ole omavahel lähisugulased ega üldse sarnased, harilik kastan esineb Eestis väga harva kultuuris.

Niisiis meie linnapargis ja mujal haljastuses kasvab harilik hobukastan, kes kevaditi õitsedes meenutab küünaldes jõulupuud. Sügiseks valmivad hobukastani viljad, ogalised kuprad, mille sees on üks kuni kolm siledat ümarat pruuni seemet. Neid kutsub rahvas kastanimunadeks.

Hariliku hobukastani lehed on 30 cm pikad, 5-7 lehekese ja pika rootsuga, terved lehed rohelised. Praeguses looduspildis näeb pruunide laikudega hobukastani lehti, mõnel puul on lehed lausa krussi tõmbunud, mõnel puul on ka terved rohelised lehed. On selge, et pruunide krussis lehtedega hobukastanil on mingi kahjur või tõbi kallal, need tõmbasid tähelepanu ja põhjus tuli teada saada.

Nagu mõnel varasemal korral, esitasin ka selle nähtuse põhjuse teadasaamiseks kursusevennale entomoloogile Heino Õunapile küsimuse: mis või kes muudab hariliku hobukastani lehed pruunilaiguliseks? Selgus, et see on hobukastani-keerukoi (Cameraria ohridella), väike 5 mm pikk liblikas. Heino vastus oli pikk ja põhjalik ning vahendan selle loodushuvilisele teada saada soovijale edasi.

„Hobukastani-keerukoid täheldati esmakordselt Lõuna-Euroopas aastal 1984. Kaks aastat hiljem kirjeldati Makedooniast Ohridi järve äärest leitud liblikas liigina Cameraria ochridella. Liblikas levis Euroopas kiiresti ja 2007. aasta augustis tabasid entomoloogid ta esmakordselt Eestis (Pärnus). Nüüd on ta ammu kogu Eestis levinud ja arvukas. Kaljo Voolma Eesti Maaülikoolist on teda veidi uurinud.

Liblikas talvitub nukuna kahjustuskohas lehes. Esimesed liblikad lendasid feromoonpüünistesse enamasti maikuu alguses, arvukus oli suurem maikuu teisel poolel.
Teise põlvkonna lendlus toimub juulikuu lõpus või augusti esimesel poolel ning kui ilmad on soodsad, toimub kolmanda põlvkonna lendlus oktoobris. See on üsna kummaline, sest siis on hobukastani lehed juba varisenud ja liblikad järglasi ei anna. Talvel liblika valmikud reeglina hukkuvad, kuid mõni elab kusagil soodsas kohas talve üle, sest aprillikuu lõpus on püütud üksikuid talvitunud kulunud tiibadega liblikaid.

Esimene põlvkond on vähearvukas, sest ligi 90 % nukkudest talvel hukkub. Seetõttu on ka kahjustused väikesed. Peamise kahju teeb arvukas teine põlvkond. Kolmandal see võimalus puudub.

Kaljo püüdis 2014. aastal kahe püünisega 20 720 liblikat ja kolme aasta jooksul kokku 53 800 liblikat. (Voolma, K. 2016. Hobukastani-keerukoi (Cameraria ochridella) lendluse dünaamika ja voltinism Eestis. Eesti taimekaitse 95. Konverentsi toimetised. Eesti Maaülikool, Tartu, lk. 31–34.)”

Küsisin, mis saab hobukastani-keerukoiga puust edasi, kas kahjur võib puu ka surmani viia? Heino vastas: „ Ei ole kuulnud, et hobukastani-keerukoi puu hukkumisele viib. Seda ka mitte lõunapoolsematel aladel, kus sellel liblikal võib areneda rohkem põlvkondi aasta jooksul. Kuna esimene põlvkond olulist kahju ei tekita, teine kahjustab alles suve teisel poolel, siis ilmselt seetõttu elabki puu kahjustuse üle. Kahjustust aitab oluliselt vähendada lehtede kokku riisumine ja hävitamine sügisel. Teisi kahjustajaid ei tea siin mängus olevat.”
Kuidas laigud täpsemalt tekivad, seda saab lugeda Eneli Kageri artiklist ajakirjas Kodu ja Aed.

Lühidalt nii, et liblika munadest arenevad röövikud, kes uuristavad lehe sisse augu ja hakkavad seda isukalt sööma. Ärasöödud rohelise lehekoe asemele tekib pruun laik.
Tartus märgati selliste pruunide lehtedega hobukastaneid 2009. aastal. Millal hobukastani-keerukoi Saaremaale jõudis, pole teada.

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised