10 C
Kuressaare
Laupäev, 25. september 2021
spot_img

Karis võitis, sotsid ka

Presidendivalimised lõppesid siiski varem, kui seda nn asjatundjate poolt ennustati. Väidan, et eeskätt avalikkuse survel ja ajakirjanduse – mis teha, eestlased on selle usku! – vahendusel, sest mis liig see liig.

Olukorra uudsus oli ju selles, et soliidsed poliitikud ei soovinud enam „vene ruletti“ kaasa teha. Poliitbossid aga ei tahtnud monopoli käest anda, ent kui ka viimane presidendiks kavandatu sai Euroopast parema pakkumise, pöördus võimuduett 24. tunnil teadlaste-haridusjuhtide poole. Nõustujaid jagus, kuid neid koheldi sama moodi kui poliitikuid – ülekuulamised, väidetavate vigade kiire avalikustamine jne.

Esimene valimisvoor oli eriti kentsakas – vaid üks kandidaat ja tuttav tulem – kahekordne rektor ja ERMI direktor Alar Karis kogub kõigest 63 häält. Hea, et elame digiajastul ja avalikkuse kollektiivne möire sotsiaalkanalites oli niivõrd võimas, et presidendi üks peategijaid, ajakirjandus, häälestus kiirelt ümber, lõpetas heietused istuva presidendi tagasivalimisest ning suisa nõudis sotsiaaldemokraatidelt hääli Karisele. Nagu teada, toimus hommikul kohtumine kinniste uste taga ja ennäe – Karis sai isegi 72 toetushäält. Tehtud!

Kinnitan minagi, et tegelikult sai Eesti endale hea uue presidendi. Võiks temast pikalt kirjutada, ent president presidendiks, Eesti on ikkagi parlamentaarne riik.

Lehmakauplemine ja parteide ringkaitse

Paraku on meie parteid suutnud käivitada säärase ringkaitse ja lehmakauplemise süsteemi, kust positiivseid ja mitteüllatavaid uudiseid tuleb harva. Kõigest paar nädalat tagasi valiti Narva linnapead ja kuigi 10 minutit varem toimunud hääletusel toimis vajalik 16 häält, sai linnapeaks pürginu kõigest 15 häält, nädala möödudes kogus ta juba 19 häält. Seejuures olid mängijateks – nagu presidendivalimise puhulgi – sotsiaaldemokraadid, ent eks kõik tea, et samasuguseid tempe teevad teisedki erakonnad.
Algusest peale. Tuletan meelde, et riigikogus üritati veel 1993–95. aastal kolmel korral kehtestada presidendi otsevalimist.

Oli ilmne, et kehtestatud süsteem toob kaasa just mainitud „lehmakauplemise“ (sõjaeelne termin) ja soosib tõeliste tippude vältimist. Pole ka ime, sest süsteemi kehtestas vähemus – Põhiseaduse Assamblees oli 60 liiget, kuid presidendi valimise korra otsustamisel oli kohal mitte 40, st kaks kolmandikku, vaid ainult 35 liiget. Neist 21 toetasid valimist riigikogu poolt ja seda kahekolmandikulise toetuse ehk 68 häälega. PA tööst osavõtt lonkas algusest peale, kuid selle aktiivset vähemust toetasid koridorides välismaalt tulnud eksperdid, kellede tarkus tugines sõjaeelsetele seadustele. 1960. aastatel alanud uute riikide teke ja taasteke olid neid ammu korrigeerinud ja värskendanud, ent sellest ei tahetud Eestis kuuldagi. Nii läkski enamuse ükskõiksuse olukorras läbi see, et oma õiguses veendunud PA kolmandik otsustas, et riigikogu valigu presidenti kahekolmandiku enamusega.

Meeldivad ja ebameeldivad otsused

Mõistagi oli kena kuulutada, et latti nii kõrgele seades leitakse tõeline konsensuskandidaat. Paraku on poliitika valdkond, kus sünnib vaheldumisi nii meeldivaid kui ebameeldivaid otsuseid. Riigikogu on aga kooslusena ajutine nähtus – täna võimul ühed, homme teised ehk presidendi tegemisel sõltub kõik neist, kes sinna parasjagu kuuluvad.

Juba ainuüksi selle teadvustamine peaks ütlema, et rahvas valijana on mitte ajutine, vaid pigem stabiilne otsustaja. Võib muidugi heietada sellest, kuidas rahvas võib presidendi otsevalimise korral sattuda populisti õnge, ent kas sama ei sünni ka parlamendivalimistel?
Heaks endeks tuleb pidada Karise kohest ja sagedast võrdlemist Arnold Rüütliga. Kui nüüd konsensuse idee juurde tagasi tulla, siis Rüütli presidendiks valimisele 2001. aastal eelnes ju avalik tõdemus esimese ja teise Eesti tekkimisest. Eelnes ka kohutav terroriakt ja maailm sisenes uute sõdade ajastusse.

Tasub mäletada sedagi, et uue olukorra mõjul pandi seisma nii Euroopa Liidu kui NATO laienemine – 2003. aasta asemel toimus see aasta hiljem. Säärases seisus tuli president Rüütel välja rahvusliku leppe ideega, mis sai allkirjad veebruaris 2003 ehk siis enne uue riigikogu valimisi. Paraku oli lepinguga liitujaid loodetust vähem ja eemalejääjaid juhtis Reformierakond.

Järgnenust veel seda, et Eestigi sisenes n-ö poliitkorrektsuse aega ja näiteks kahest Eestist – mis pole ju kuhugi kadunud ja lõhe on üksnes süvenenud – lihtsalt ei räägita. Ent peamine, millele tahan osutada, on see, et täna on Eestis ja maailmas peaaegu sama (hull) seis kui 2001–2003. aastal – on aeg, mil tuleb tõsiselt ponnistada rahvuslikule koostööle ja ühe esimese sammuna lõpetada ametipostide näotu jagamine esinduskogudes.

Selle tagab vaid rahva tegelik kaasamine otsustusprotsessidesse alates presidendi valimisest ja rahvaalgatuse korras toimuvatest referendumidest. Siis saame loota ka seda, et uus rahvuslik lepe kui koostegemise sümbol, mida loogiliselt saab vedada Eesti Vabariigi uus president, sünnib tõeliselt konsensuslikult.

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised