12.7 C
Kuressaare
Esmaspäev, 27. september 2021
spot_img

Teekonnalt täheteadusesse

Ajakirja „Akadeemia“ tänavuses augustinumbris on avaldatud siinkirjutaja essee „Astrofüüsikast sõbra vaatekohalt: mitte visand, vaid konspekt“ (lk. 1414-1453).

Astronoomiaga üldhariduskoolides, kutsehariduskeskused kaasa arvatud, on see igavene rist ja viletsus, et kuna ta on lükatud füüsikakursuse lõppu, siis reaalselt tema põhiprobleemideni ei jõutagi. Me kõik liigume tähistaeva all, aga kui läheb küsimaks, kui kõrge see taevas on ja mis seal kõik toimub, siis ega me palju rohkem ei oska vastata, kui et seal paistavad Päike ja Kuu ning eritüübilised pilved ja sätendavad tähed.

Maad seestpoolt näeb inimene heal juhul koobastes või kinnistes kaevandustes, Maad pealtpoolt näeb tavakodanik umbes kümne kilomeetri kõrguselt. Oma silmaga nähtult on see õieti ka kõik. Kodust kooli minemiseks piisab, Galileiks saamiseks mitte.
Kuna seda on äärmiselt vähe, otsustasin ma asja parandada vabavormilise arutlusega mistahes lugejale, kelle teadmised füüsikast kas vastavad või on kunagi vastanud endisaegsele hindele „hea“.
Põhikoolis nad olid minulgi head, gümnaasiumi füüsika-matemaatika eriklassis tõusid hindele „väga hea“.

Õpikuid peab olema mitu

Kuid põhiteadmised kosmosest sain ma nagu tüüpiline sputniku-ajastu koolipoiss igast mehitatud kosmoselennust, sest siis oli loomulik, et me kõik teadsime tollastest kosmonautidest nende nimesid ja üldjoontes peamisi lendudel sooritatud katseid. Taeva kohta ei öelnud need teadmised suurt midagi, küll aga aitasid nad mõista, mismoodi inimene taevast uurib.

Pean tänini õigeks, kui igal vanuserühmal on oma aineõpik ja igal raskusrühmal oma, statistilisest keskmisest pisut kõrgemaid nõudmisi esitav õpik. Õpikuid peab olema mitu ning oleks suurepärane, kui mitu oleks ka ülesandekogusid ja praktiliste tööde juhendeid.
Mõned riistapuud ning lisavahendidki õpitekstide juurde on samuti tarvilikud, tähistaeva vaatlemiseks seega korralik tähekaart, binokkel ja hea fotoaparaat koos mälukaardiga.
Tähekaart selleks, et teaks, mida kuskohalt vaadelda ja mille keskel või läheduses teie taevane objekt asub. Hea binokkel õpetab vaatlusoskust, kuid ka mõnede kõrguste hindamist näiteks siis, kui te jälgite mitte Kuud, vaid lennukite ülelendu.
Fotoaparaadiga tuleb töötada kiiresti. Ta ei pea sul kogu aeg käes olema, aga kui sa õigel ajal õiges kohas ei ole, jääb hetk tabamata. Siin, Maa peal, tähekaart sulle õiget kohta ei anna, taevalaotuses küll.

Kui sul tähekaarti ei ole, siis võid kasutada paljusid internetiprogramme, millest osa saad oma arvutisse kanda üle legaalselt tasuta. Siinkirjutaja jälgib neist kaht: üks on Space.com, teine Sky–Telescope.

Veel on vaja teada umbes kümmetkonda põhimõistet nagu näiteks „ekliptika“ ja mõnda konstanti – või vähemasti teatmeallikat, kust neid leida. Naljakas küll, aga võrdlemisi tülikas võib olla saada kätte sobivat vaatlusaega, sest midagi pole teha: astronoom peab töötama öösitigi. Ma ei soovita muutuda nii kirglikuks täheteaduse harrastajaks, et see viiks koolipäeva esimestest tundidest pausipanekuni või jätaks klassitunnis magama.

Aluspõhi füüsikas ja metemaatikas

Minu artikliga enam-vähem samal ajal ilmus ajalehes „Sirp“ professionaalse täheteadlase Jaan Peldi artikkel „Pruunid kääbused ja ilmaruumi hiline valgus“ (13. augustil).
Tema vaatenurk taevastele protsessidele on märksa atraktiivsem, nii et sellele, kes juba on asjahuviline, pakub Jaan Pelt hoogsat jätku. Meie artiklid on täiesti erinevad.

Tema kirjeldab mõnd episoodi tähetekkest, mina olen lähtunud arvamisest, et astrofüüsikasse süvenemiseks on vaja tugevat aluspõhja füüsikas ja matemaatikas ning on tarvis teada kasvõi mõndki osa asjakohase uurimisseadmestiku konstrueerimise ajaloost. Täheteaduse ja kosmoseuuringute aabitsaks meie käsitlused ei sobi ja see võiks olla ka täiesti arusaadav. Teadusest võib pajatada vägagi kaasakiskuvalt, aga seejuures ei tohi kaotada ei distsipliinitunnet ega taandada lihtsust labasuseks.
Oma artiklit kirjutades mõtlesin ma muulegi kui ainult astrofüüsikale. Kogu aine tervenisti ühte ja samasse klassiruumi ja koolitundi ei mahu.

Klassiruumis sa viljapuude istutamist, pookimist ning õunte korjamist ladvast ikka ei õpeta. Teatav osa jääb alati koduseks tööks või üldse tegemata, nii et kui distantsõpe on kindlasti pool rehkendusest, siis ei tohi pigistada silmi kinni tõsiasja ees, et tegelikult jäävad paljud asjad täiesti läbi võtmata. Olles veendunud, et igasugused üldpedagoogilised sõnavõtud distantsõppe möödapääsmatusest ja poolikusest ning ohtlikkusest ei aita koolitöös kedagi, otsustasin ma omalt poolt tutvustada astrofüüsika aluseid niisugusele lugejale, kes tahaks minna füüsikas klassikalisest mehhaanikast kaugemale.

Kuressaarest Pühani

Võimalusi oli mitu, sest on olemas ka tugevusõpetus, teoreetiline mehhaanika, ehitusmehhaanika, pinnasemehhaanika ning taevamehhaanikagi. Vali, millist tahad, arvutada pead sa oskama igal juhul. Igasugust – kiirusi, kaugusi, nurki, masse, tihedusi jne.

Vahest on Kõiksusest ja nähtavatest taevakehadest kõige kättesaadavamat pilti parem vaadata hoopis mõnest ilusast pildiraamatust galaktikate kohta, seda muidugi siis, kui reproduktsioonid on kvaliteetsed ja varustatud põhjalike selgitustega. Võib ka teisiti, nimelt valides taevast mõne tähe ning teha endale selgeks selle tähe ehitus ja omadused.

Mina valisin selliseks neutrontähe, mille raadiuseks on tavaliselt kuni 15 km nagu Kuressaarest Pühani ja mida mõnikord nimetatakse ka pulsariks. Tavalise linnamehe teleskoobiga seda ei erista, aga kui uurida neutrontähte paberil või arvutikuvaril, võib väga palju saada teada selle kohta, mida kujutab endast neutron ise. Teiste sõnadega sai neutrontähest sedaviisi minu jaoks õppevahend ühe elementaarosakese tundmaõppimiseks.

Muidugi on astrofüüsika kõigest üks kild teadmiste päratus maailmas. Ent see maailm oleks veelgi pöörasem, kui ta oleks üksainus ääretult suur must auk. Head kooliaastat!

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised