8.3 C
Kuressaare
Reede, 17. september 2021
spot_img

Tudengid praagivad välja akadeemikuid?

Eesti presidendi valimine on jõudnud koos põhiseaduse vastavate paragrahvidega sinna, mis oli algusest peale prognoositav – poliitilisse kriisi. Tõsi, tänagi kurdetakse selle üle, et eelmistel kordadel olid kandidaadid ikkagi varakult teada ja tehti isegi üleriigilist kampaaniat, ent see oli ikkagi erakondi teeninud ajakirjanduse teene. Poliitilise süsteemi võnked on osutunud mõeldust suuremaks ja säärane etendus, mis mängiti maha 2011. aastal – kolmikliidu kandidaat Toomas-Hendrik Ilves võitis samast liidust pärit Indrek Tarandit, kes oli justkui opositsioonilise Keskerakonna kandidaat – ei kordu enam kunagi.

2016. aastal läks tegu täiega aia taha. Veel suurem pauk oli kolme varem võimatuna tundunud võimukoalitsiooni sünd, mida meedia on erinevalt kohelnud. Õigete ja valede erakondade vahekorra kiire muutmise tagajärjeks sai see, et senine jaotus – tugevaim partei annab peaministri, teine riigikogu esimehe ja kolmas presidendi – hajus öhe. Kadus ka julgus. Kandidaadi nimetamist välistas teadmine, et esimesed pakutavad tallatakse maha. Kõik peale EKRE, kelle kandidaadi edusse usuvad nad vaid ise, otsustasid oodata 24. tunnini ja just selline viivitamine vallandas üleüldise kriitikatule poliitikute aadressil. Isegi ajakirjandus kuulutab praegu, et parteid teevad presidenti endale, mitte riigile.

Ülekuulamise korraldamaine

Ausalt öeldes hämmastav jutt, sest põhiseaduse §79 annab presidendikandidaadi ülesseadmise eranditult „vähemalt 21-le riigikogu liikmele“ ehk siis erakondadele. Valimiskogus saavad seda teha ka kohalike omavalitsuste esindajad, kes ju samuti esindavad erakondi. Kandidaati peab toetama vähemalt 68 riigikogulast ehk mitte vähem kui kolm erakonda ja kuna mängus on suur tükk riigipirukast, siis pole Eesti erakonnad presidendi kohal siiani näinud kedagi muud kui ühte endi hulgast. Üks põhiseaduse kirjutajatest Kaido Kama tõdes nädal tagasi Postimehes, et 68 hääle nõue eeldab konsensuskandidaati, ent niipalju hääli ei kogu ükski silmapaistev ning jõuline poliitik ja isik. Teisisõnu – põhiseadus orienteerib erakondi tegema presidendiks mitte esimese, vaid teise ja kolmanda järgu tegelast. Sõltuvalt jõudude vahekorrast riigikogus.

Kõike toodut arvestades üritasid sedapuhku riigikogus esindatud erakondade juhid tõsist eneseületamist – otsiti kandidaate väljaspool erakondi ja seati latt kohe kõrgele, sest esmavalituks osutus Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere.

Nagu karta võis, ei sobinud parteitu Soomere jutt üksnes oma mullis elavatele parteilastele. Soomerele kandideerimislootusi jättes võeti seejärel ette uus väljavalitu ehk mitmekordne rektor ja eksriigikontrolör Alar Karis. Kaks erakonda leidsid ka temal vajakajäämisi.

Hea oli, et avalikkuse kõrval oli ka ajakirjandus selleks hetkeks taibanud tekkinud olukorra absurdsust – riigikogu, mille liikmeist enamusel on küll kõrgharidus, ent vaid üksikud teadusdoktorid, korraldas ju sisuliselt mitmekordse akadeemiku ja mitmekordse professori ja rektori ülekuulamise. Enamgi veel – selle põhjal tunnistati mõlemad kandidaatide kandidaadid kõlbmatuteks poliitikas – hinnang, mis nii või teisiti kandub üle tööle, mida mehed praegu teevad. On muidugi omamoodi rabav, et Soomere ja Karis niisuguse protseduuriga üldse nõustusid – nende soov Eesti poliitikat parandada on mõistetav, ent ilmnes, et Eesti poliitikas kehtestatud reeglid on autoriteetide jaoks neid alandavad.

Rahvale usaldamine

Saab muidugi Venemaa kuulsa peaministri sõnu kasutades väita, et taheti parimat, aga kukkus välja nagu alati. Pidigi kukkuma, sest põhiseadus annab poliitika tegemise monopoli erakondadele. Kui nüüd mõelda sellele, et riigikogu järel üritab presidenti teha valimiskogu, kus sedapuhku on 101+107 inimest, siis ühiskonda tervikuna võttes peaksid nende viimaste hulgas olema teaduste akadeemia president ja rektor(id) kui autoriteetsed valijad.

Soomere, Karis hinnaku riigikogulasi, mitte vastupidi! Paraku seda ei sünni, sest valimiskokku delegeeritakse üksnes ustavaid parteisõdureid. Võrdluseks tasub teada, et 1938–40. aastal eksisteerinud 40-liikmelisse riiginõukokku (n-ö teine koda), kes samuti osales Pätsi presidendiks saamises, kuulusid ametikoha järgi kolm rektorit, Eesti Panga president, 24 valitud kutsekoja (arstid, kaupmehed jne) esindajat jt.

Lihtsaim järeldus eeltoodust on presidendi valimise usaldamine rahvale. Praegune põhiseadus on paljuski maha kirjutatud sõjaeelsest. Too valmis siiski vaikiva ajastu päevil, mil riigi esimene mees arvas, et rahvas vajab n-ö järeleaitamist. Eesti rahvas näitas oma küpsust kogu maailmale laulva revolutsiooni päevil ja oskab ka täna valida endale väärilist presidenti.

Viimase 20 volitus-õigus on juba kenasti kirjas põhiseaduse §78-s. Ehk siis – vaja on üksnes otsust – presidendi valimine riigikogus ja poliitikute poolt asendub tema valimisega kogu rahva poolt.

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised