8.3 C
Kuressaare
Reede, 17. september 2021
spot_img

Õnnestunud läbikukkumine

Sel sügisel lähen kooli. Grupile, kellega koos õppima asun, tehti eelintervjuu. Räägiti ka koolikorraldusest. Kõik vaktsineerivad ja on solidaarsed meie riigile, öeldi. Kes nii ei tee, esitab esmaspäeva hommikul negatiivse testitulemuse, mis on kehtiv 72 tundi ja on tehtud enne 48 tundi õppetöö algust. Aga kõik võib muutuda, kuulame valitsuse korraldusi ja järgime neid, lisati. Sest meid kontrollitakse ja muidu võetakse meilt litsents ära, oli lõplik argument, millele vastu vaielda pole mõtet. Keegi ju ei taha, et koolilt luba õpetada ära võetakse…

Mis ma siis nüüd teen? Olen selle haiguse läbi põdenud. Aga eelmisel kevadel ei loe, peate olema põdenud viimase poole aasta jooksul, ütleb valitsus. Kui terviseandmetest tulenevalt on inimesele selle vaktsiini manustamise risk liiga kõrge, siis läheb olukord keeruliseks. 58 euro eest iga nädal test teha on ebareaalne, pole sellist rahalist ressurssi, ressurssi pole ka 5 eurose testi jaoks. Ma olen ju põdenud, sealjuures raskelt, organism on viirusega tuttav, hakkab aju vaikselt lühisesse minema. „Houston, we have a problem“, kajab kusagil kuklas üha tugevamalt. Kuigi istun, mask ees, rahulikult grupiintervjuul edasi, on kriisi esimesed tunnused kohal. Ja siis on inimesel esimeseks ülesandeks leida endas üles rahu.

Leitud huumorisoon

Kellel kuidas, mina hakkan otsima positiivset. Kui kohe ei leia, siis lasen mõttel senikaua huumorisoone lainel liuelda. Kujutan ette, et sügisel lähen perearsti juurde. Õde annab ankeedi, et täitke ära. Täidan. Üks küsimus on, kas metsas käite. Panen lahtrisse linnukese. Ankeedi läbi vaadanud, tuleb õde süstlaga ja palub mul õlavarre paljaks võtta.

Teen seda automaatselt, õde ju palub. Sutsti. Mida te mulle tegite, küsin. Puugivaktsiini, te ju panite linnukese, et käite metsas. Aga metsas on puugid ja meie valitsusel ei ole vaja sellepärast, et teie ohtlikus keskkonnas tahate liikuda, tervishoiusüsteemi üle koormata. Kolme kuu pärast tulete teisele süstile, siis saate perearstiga ka kohtuda, kui teie ankeedis kõik korras on, naeratab õde mulle julgustavalt…

Uhh. Istun ikka klassiruumis ja Houstonil on probleem endiselt üleval. Mõte lendab edasi. Kaitsevägi ei saanud asjale üldse pihta, kui hakkas noorsõdureid linnalubadega noorte meeste põhimõtteid ära ostes vaktsineerima, mõtlen. Metsalubadega oleks pidanud.

Õppused toimuvad metsas, eks. Kui sõduril metsaluba pole, siis korralisele õppusele ei pääse ja tuleb jääda kursust kordama. Öelge üks, kes tahaks? Nüüd liuglen juba kätteleitud huumorisoone lainel ja vererõhk hakkab langema… Kõik eelolev leiab aset kuskil viie sekundi jooksul, kui klassiruumis selle testimise jutu ajal korraks silmad sulgesin.
On ju variant, et tee see süst ära, ilmub kuskilt hääleke. Ära ole lammas, hakka lõviks.

Vaktsiin käes, tee mis tahad, käi kus tahad, las need lollid testivad ennast iga kord, kui tahavad sinna tulla kus sina oled. Hakka kunniks, valitse maailma, sinu väljahingatavad piisakesed otsustavad, kes sureb, kes ellu jääb, sind see ei puutu, sest sina oled vaktsineeritud, sina oled eliidi seas, taob hääleke mu peas juba marsitaktis.

Laupäeva öösel pane pidu, kuidas ja kellega tahad, esmaspäeva hommikul näitad QR-koodi ja lähed kooli – värisege vaktsineerimatud, siit tuleb esimene Eesti! Stopp! Houston avab luugi ja tüüp, kes just sõna võttis, lendab avakosmosesse. Mind ei vooli keegi puunukuks ja ma ei osale selles Buratino näidendis.

Isikliku rahu paik

Lahendus, Houston, lahendus, muidu kukume alla. Alla kukkumisel hakkab inimesel tööle ellujäämisinstinkt ja ta tahab automaatselt kuskilt kinni haarata. Mina haaran kalju järele. Kalju, millel seisab minu kirik. See ei pea olema vaimusilmas avanev pilt kaljust ja sellel seisvast kirikust, kuhu te hetkega ümber paigutute, et rahu teie peale laskuda saaks. See võib olla vaikne aasake metsade vahel. Mäetipp. Lapsepõlve kodu.

Igalühel on oma isikliku rahu paik, see on vajalik. Sain sellele pihta 2000. a suvel Šveitsi mägedes. Kuulates vähki surnud vanatädi lapselt tädi lugu, keda hoidis lõpuni positiivsena tema isiklik rahupaik. Veetes pikki tunde imeilusal surnuaial, avastades mägedes väikese aasa, leidsin ma eneses rahu, mille eest olin põgenenud ja jõudsin lõpuks tagasi koju. Eesti eeluurimisvanglas taipasin ära ka selle viimase asja – minu imeline mägedevaheline aas on tegelikult kalju, millel seisab minu kirik, minu rahu paik. See ei lase mind meeletult kihutavast kosmoselaevast välja kukkuda, haihtuda, pihustuda piiskadeks, oma põhimõtteid linnaloa vastu vahetada, automaatselt oma õlavart paljastada, kunniks hakata, et end teiste maailma üle valitsejana tunda. Lahendus on selles, et meil kõigil on kuskilt kinni haarata ja hoida, kui kõik ümberringi tundub tasapisi muutuvat hullumeelseks näitemänguks.

Selle hullumeelsusega toimetuleku on väga lihtsalt kirja pannud Varro Vooglaid, tsiteerin: „Vaktsineerimisel peaks olema üks ja ainus funktsioon – see, et inimesed, kes leiavad selle olevat vajalik, lasevad endale vaktsiini süstida, et saada sellest loodetud kaitset. Ongi kõik.
Igasugune mõte, et inimesi, kes ei arva neid vaktsiine endale vajalikuks, peaks hakkama survestama või sundima enese vaktsineerida laskmisele, on põhimõtteliselt vale – see on vale igal juhul ja igas aspektis, sõltumata asjaoludest.

See väga lihtne põhimõte peaks olema kogu Covid-19 vaktsineerimisprogrammi aluseks ja vaba ühiskonna ideaali austades peaks sellest reservatsioonideta kinni pidama. Kes sellest põhimõttest kinni ei pea, need aitavad kaasa totalitaarse korra kehtestamisele ja isikuvabaduste austamisele rajatud ühiskonnakorralduse väljajuurimisele.“

Tervet mõistust kasutades

Kes ei tea, siis väljend „Houston, we have a problem“ pärineb 11.04.1970 startinud NASA Apollo programmi seitsmenda mehitatud missiooni kosmoselaeva pardalt, mis pidi tegema ajaloos kolmanda maandumise kuule, aga millel tekkis plahvatuse tõttu suur probleem. 17. aprillil õnnestus Maale elusalt tagasijõudmine tänu kahele asjale: kriisiolukorras suudeti säilitada rahu ja meeskonnal oli kalju, millest kinni hoida – NASA juhtimiskeskus, kust anti juhised, mille järgi tervet mõistust kasutades ühiselt tegutseti. Apollo 13 lend sai tagantjärele nimeks „õnnestunud läbikukkumine“, sest kuud nad küll lähedalt nägid, aga kuu pinnale nad ei laskunud.

Seega, armas rahvas, säilitagem rahu ja hoidkem kinni igaüks oma kaljust, kust me saame juhised, mille järgi tervet mõistust kasutades tegutseme. Siis, ühel meie kõigi jaoks ilusal seitsmeteistkümnendal aprillil, nagu ühtsel Apollo meeskonnalgi, õnnestub tervelt maanduda.

Ja me saame selle kohta, mis praegu valitsuse poolt toimub, öelda uhh, õnneks oli see kõik üks õnnestunud läbikukkumine.

Eelmine artikkelJUHTKIRI – Riik ja rahvas
Järgmine artikkelKirikuteated

4 KOMMENTAARID

guest
4 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
𝘈𝘯𝘰𝘯𝘶̈𝘶̈𝘮𝘯𝘦
𝘈𝘯𝘰𝘯𝘶̈𝘶̈𝘮𝘯𝘦
29 days ago

Asjal on ka inimlik mõõde. On teada, et rõhuv enamus vaktsineeritutest ei haigestu ega kanna viirust edasi. Ei koorma haiglaid ja ei ole kaaskodanikele ohtlikud. Mõelda tuleb mitte ainult iseendale, vaid kogu rahvale. Infoks vaktsiinivastastele – 𝘁𝗲𝗶𝗲 𝗲𝗴𝗼 ei ole siin maailmas kõige tähtsam.

Vahur
Vahur
29 days ago

𝐑ää𝐠𝐢𝐝 𝐭õ𝐭𝐭 𝐚𝐠𝐚 𝐩𝐫𝐢𝐧𝐭𝐬𝐢𝐢𝐩𝐢𝐝𝐞𝐬𝐭 𝐚𝐥𝐮𝐬𝐭𝐚𝐝𝐞𝐬 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐤𝐬 𝐢𝐤𝐤𝐚 ä𝐫𝐚 𝐦𝐚𝐢𝐧𝐢𝐝𝐚 𝐬𝐞𝐝𝐚, 𝐞𝐭 𝐯𝐚𝐤𝐭𝐬𝐢𝐧𝐞𝐞𝐫𝐢𝐭𝐮𝐝 𝐯õ𝐢𝐯𝐚𝐝 𝐤ü𝐥𝐥 𝐡𝐚𝐢𝐠𝐞𝐬𝐭𝐮𝐝𝐚 𝐚𝐠𝐚 𝐞𝐢 𝐭𝐞𝐞 𝐬𝐞𝐝𝐚 𝐧𝐢𝐢 𝐢𝐧𝐭𝐞𝐧𝐬𝐢𝐢𝐯𝐬𝐞𝐥𝐭 𝐤𝐮𝐢 𝐯𝐚𝐤𝐭𝐬𝐢𝐧𝐞𝐞𝐫𝐢𝐦𝐚𝐭𝐚. 𝐒𝐞𝐬𝐭𝐚𝐩 𝐨𝐧𝐠𝐢 𝐚𝐣𝐮𝐯𝐚𝐛𝐚 𝐢𝐠𝐚𝐬𝐮𝐠𝐮𝐬𝐭𝐞𝐥𝐭 𝐥𝐚𝐦𝐞𝐚𝐣𝐮𝐥𝐢𝐬𝐭𝐞𝐥𝐭 𝐤𝐮𝐮𝐥𝐝𝐚, 𝐞𝐭 𝐦𝐢𝐤𝐬 𝐦𝐚 𝐞𝐧𝐝 𝐯𝐚𝐤𝐭𝐬𝐢𝐧𝐞𝐞𝐫𝐢𝐧, 𝐤𝐮𝐢 𝐬𝐞𝐞 𝐞𝐢 𝐚𝐢𝐭𝐚, 𝐦𝐢𝐤𝐬 𝐦𝐚 𝐦𝐚𝐬𝐤𝐢 𝐞𝐭𝐭𝐞 𝐩𝐞𝐚𝐧 𝐩𝐚𝐧𝐞𝐦𝐚, 𝐤𝐮𝐢 𝐬𝐞𝐞 𝐤𝐚 𝐞𝐢 𝐚𝐢𝐭𝐚… 𝐈𝐧𝐢𝐦𝐞𝐬𝐞𝐝 𝐞𝐢 𝐥𝐨𝐞 𝐭𝐞𝐚𝐝𝐮𝐬𝐩ä𝐫𝐚𝐬𝐭 𝐢𝐧𝐟𝐨𝐭 𝐣𝐚 𝐬𝐞𝐞𝐩ä𝐫𝐚𝐬𝐭 𝐧𝐚𝐝 𝐞𝐢 𝐬𝐚𝐚𝐠𝐢 𝐚𝐬𝐣𝐚𝐝𝐞𝐬𝐭 𝐚𝐫𝐮 𝐧𝐢𝐢, 𝐧𝐚𝐠𝐮 𝐦õ𝐞𝐥𝐝𝐚𝐤𝐬𝐞.

𝐉𝐚 𝐞𝐤𝐬 𝐬𝐞𝐞 𝐞𝐧𝐝𝐚 𝐯𝐚𝐤𝐭𝐬𝐢𝐧𝐞𝐞𝐫𝐢𝐦𝐚𝐭𝐚 𝐣ä𝐭𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐨𝐥𝐞 𝐤𝐚 𝐭𝐞𝐢𝐬𝐭𝐞 𝐚𝐬𝐢 (𝐦𝐢𝐭𝐭𝐞 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐬𝐞 𝐞𝐧𝐝𝐚 𝐨𝐭𝐬𝐮𝐬 𝐧𝐚𝐠𝐮 𝐧𝐚𝐝 𝐚𝐫𝐯𝐚𝐯𝐚𝐝). 𝐕𝐚𝐤𝐭𝐬𝐢𝐧𝐞𝐞𝐫𝐢𝐦𝐚𝐭𝐚 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐬𝐞𝐝 𝐥𝐞𝐯𝐢𝐭𝐚𝐯𝐚𝐝 𝐯𝐢𝐢𝐫𝐮𝐬𝐞𝐢𝐝 𝐢𝐤𝐤𝐚 𝐬𝐚𝐦𝐚 𝐦𝐨𝐨𝐝𝐢 𝐞𝐝𝐚𝐬𝐢, 𝐭𝐞𝐤𝐢𝐭𝐚𝐯𝐚𝐝 𝐮𝐮𝐬𝐢 𝐭ü𝐯𝐞𝐬𝐢𝐝 𝐣𝐚 𝐥õ𝐩𝐩𝐭𝐮𝐥𝐞𝐦𝐮𝐬 𝐯õ𝐢𝐛 𝐨𝐥𝐥𝐚 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐢𝐧𝐞, 𝐞𝐭 𝐭ä𝐧𝐮 𝐯𝐚𝐤𝐭𝐬𝐢𝐢𝐧𝐢𝐯𝐚𝐬𝐭𝐚𝐬𝐞𝐥𝐞 𝐩𝐞𝐚𝐯𝐚𝐝𝐤𝐢 𝐭𝐞𝐫𝐯𝐞𝐭 𝐞𝐥𝐮 𝐬𝐨𝐨𝐯𝐢𝐯𝐚𝐝 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐬𝐞𝐝 𝐩𝐢𝐝𝐞𝐯𝐚𝐥𝐭 𝐮𝐮𝐬𝐢 𝐬ü𝐬𝐭𝐞 𝐭𝐞𝐠𝐞𝐦𝐚𝐬 𝐤ä𝐢𝐦𝐚, 𝐬𝐞𝐬𝐭 𝐯𝐢𝐢𝐫𝐮𝐬 𝐦𝐮𝐭𝐞𝐞𝐫𝐮𝐛 𝐣𝐚 𝐩𝐨𝐨𝐥 𝐚𝐚𝐬𝐭𝐚𝐭 𝐭𝐞𝐡𝐭𝐮𝐝 𝐯𝐚𝐤𝐭𝐬𝐢𝐢𝐧𝐢𝐬𝐭 𝐩𝐨𝐥𝐞 𝐞𝐧𝐚𝐦 𝐤𝐚𝐬𝐮. 𝐊𝐚𝐡𝐞 𝐨𝐭𝐬𝐚𝐠𝐚 𝐚𝐬𝐢. 𝐒𝐚𝐦𝐚𝐬 𝐞𝐢 𝐩𝐨𝐨𝐥𝐝𝐚 𝐦𝐚 𝐞𝐧𝐝𝐢𝐬𝐞𝐥𝐭 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐢𝐬𝐭 𝐬𝐮𝐫𝐯𝐞𝐬𝐭𝐚𝐦𝐢𝐬𝐭 𝐯𝐚𝐤𝐭𝐬𝐢𝐧𝐞𝐞𝐫𝐢𝐦𝐢𝐬𝐞𝐥𝐞. 𝐊𝐮𝐢 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐧𝐞 𝐞𝐢 𝐭𝐚𝐡𝐚 𝐯õ𝐢 𝐤𝐚𝐫𝐝𝐚𝐛, 𝐬𝐢𝐢𝐬 𝐞𝐢 𝐭𝐨𝐡𝐢 𝐭𝐞𝐝𝐚 𝐤𝐞𝐞𝐠𝐢 𝐬ü𝐬𝐭𝐢𝐦𝐚 𝐬𝐮𝐧𝐝𝐢𝐝𝐚.

𝐒𝐞𝐞 𝐚𝐠𝐚 𝐞𝐢 𝐭ä𝐡𝐞𝐧𝐝𝐚 𝐭𝐚𝐚𝐬𝐤𝐨𝐫𝐝 𝐬𝐞𝐝𝐚, 𝐞𝐭 𝐬𝐞𝐞 𝐬𝐚𝐦𝐚 𝐯𝐚𝐤𝐭𝐬𝐢𝐢𝐧𝐢𝐯𝐚𝐬𝐭𝐚𝐧𝐞 𝐯õ𝐢𝐛 𝐢𝐠𝐚𝐬𝐮𝐠𝐮𝐬𝐞𝐢𝐝 𝐥𝐨𝐥𝐥𝐞 𝐣𝐮𝐭𝐭𝐞 𝐤𝐨𝐤𝐤𝐮 𝐯𝐨𝐫𝐩𝐢𝐝𝐚 𝐣𝐚 𝐬𝐞𝐝𝐚 𝐥𝐞𝐯𝐢𝐭𝐚𝐝𝐚. 𝐒𝐞𝐞 𝐩𝐞𝐚𝐤𝐬 𝐨𝐥𝐞𝐦𝐚 𝐭õ𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐤𝐫𝐢𝐦𝐢𝐧𝐚𝐚𝐥𝐧𝐞!

Külafilosoof
Külafilosoof
28 days ago

Näide sellest, kui pisut vilusse jäänud tegelane üritab midagi analüüsi sarnast välja mõelda!

Välek
Välek
28 days ago

Mis “Eesti eeluurimisvanglast” ta vahepeal korraks räägib seal? Kas ta on kinni olnud või..?

12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised