Homme on suur pidupäev, meie riigi taasiseseisvumise 30. aastapäev. 2018. aastast oleme aga kolme aasta jooksul tähistanud Eesti 100-ndat sünnipäeva. Need on olnud ilusad aastad, mil riigi juubelit tähistati erinevate ürituste ja kingituste tegemisega.

Pidula kandi külade „vedur” Kersti Vaga ja Roobaka küla liider Aire Kurs korraldasid just 20. augustil (2018) oma kogukondadele riigi sünnipäeva väärika tähistamise, kui mõlemal külaväljakul hakkas uhiuues lipumastis lehvima sini-must-valge.

Nädal tagasi sai Pidulasse sõidu eesmärgiks aga Kersti imeline lilleväli, mis on nagu kingitus riigi iseseisvuse taastamise 30. aastapäevaks, sest iga ilus lapike Emakesel Maal kujundab meie riigi nägu. See, mis Pidula mõisa vastas oleval suurel krundil on ära tehtud, on uskumatu ja imetlusväärne.

Kõik sai alguse aasta tagasi, kui Nasva klubis toimus koolitus „Terve suve õitsva püsilillepeenra kujundamine”, kus koolitajaks oli Maria Palusalu, tuntud jõumehe Kristjan Palusalu sugupuu jätkaja. Tunnistusel, mis kannab kuupäeva 26.09.2020, on loosung „ Loo oma aiast meistriteos!”

Sellele koolitusele oli olnud tohutu tung, lausa paarisaja soovijaga. Koolitusele pääsesid neist sada. Kui paljud oma aiast meistriteose loomisega on algust teinud, ei tea, küll on aga Kersti esimest suve voogava kujuga lilleväljad sundinud peatuma nii mõnegi maanteel liikleja, et seda ilu lähemalt näha. Pidulasse on uus turismimagnet igatahes kasvama pandud. Loomulikult on nii suure ettevõtmise juures ka abikaasa Andi osa, kes raskemad mehetööd – kaevamised ja kiviveod – ära tegi ja ka muul ajal ja muudes tegemistes naisele abiks on.

Aga enne lillevälju, mis Kersti sünnikodu taga laiuvad, on kujundamisel maitsetaimede kasvuala. Osa, kastisüsteemis olevad taimed, on juba tip-top, kuid kevadest musta kile all olnud rohukamar, et oleks kergem kaevata, ootab tegemist. Kersti sai seal demonstreerida oma häid tööriistu – Sveitši harki ja peenra ääre lõikamise kääre, mille õige nimi on „Loomaaiast Meistriteos”. See super-koolitus oligi lõppenud töötoaga Kersti aias, kus saadi aiatööriistu ka proovida.

Loodavast maitsetaimede aiast jõudsime avarale lilleväljale, mis koosneb mitmest lahus olevast voolujoonelisest peenrast, täis kirevust ja ilu. „Selle aia nimi on „Neli Aastaaega”. Kevadel õitses siin 185 võrratult ilusat valget tulpi ’White Prince’, seejärel 301 ilulauku ja siis erinevad raudrohud, naistenõgesed, monardad, süüria tuliürt, mugul tuliürt, makedoonia äiatar…. Ja muidugi imelised kõrrelised! Kõrrelised annavadki ilu ja naudingu nelja-aastaaja aiale. Mulle meeldib väga see kõige pikem kõrreline, roog – sinihelmikas. ’Karl Foerster’ on ka väga uhke,” rääkis Kersti Vaga suurel aiaosal, mille vahel kulgeb jalutus- ehk muruala ühes kollast värvi laua ja kahe tooliga, et hetkekski istuda, nautida ja tehtust rõõmu tunda. Mõlemal pool olevatel klumpidel on õitekirevuse vahel imeilusad kõrrelised, mõned lausa kahe meetri kõrgused.

Küsimus, et kust rohenäpp need liigid-sordid oma aeda on soetanud, sai vastuse: „Helga aiast, Tallinna külje all olevast Ääsmäe aiandist. Ka Kärlal on üks kena proua – Maire Tarkus –, kellelt olen saanud mitmeid püsikuid. Kusjuures vajalikke taimi, mida koolitaja Maria tehtud aiaplaan ette näeb, väga lihtne saada ei olnudki, mõnest liigist sain ainult ühe taime.”

Kersti, kindlasti on sul arvestus taimede kohta, kui suurte numbritega on tegemist? „Suure põllu peal on 1200 taime ja kaugemal 500, sorte vastavalt ca 50 ja 30. Üldiselt suure ja väiksema lilleala sordid ei kattu. Väiksemal aiaosal domineerivad lillakas, hall ja kollane toon – monarda ja kurereha –, ning punaka tooniga bergeenia, toruõieline männaskanep, kaelus -ussitatar, kes on tõeliselt ilus ja halli kiviaia taustal väga efektne,” lisas Kersti.

Põige Andi hetketegemistesse

Kersti kaasa Andi tegi väikse pausi tiigi puhastamisel vohama kippunud hundinuiast, jättes kasvama väiksed grupid. Nii sai ka teda usutleda tema rollist selle imelise aia loomisel. „Raskemad tööd on olnud loomulikult minu teha. Kaeve- ja kivitööde kõrval kaevasin klumpidele istutamiseks ka mõned paakspuud ja kadakad. Lilled on praegu aga nii kõrged, et kadakaid pole näha. Selline eemärk neil oli, et tekiksid erineva kõrgusega rinded, et „küpses” aias oleks kõrrelistest veelgi kõrgemaid liike,” pajatas Andi, mis näitab, et ta on naise tegemistega üsna hästi kursis.

„Istutamine on siin väga raske, kuna paas on kohe vastas. Augu tegemine ilma kangita ei tule kõne alla. Kersti pidas arvestust ka äraveetud kivide kohta, ära on siit veetud 25 kopatäit kive. Sest see ala on olnud kunagine mere kallas. Odalätsi kohta on 7000 aasta tagune kaart, kus geoloogid on näidanud, et rannajoon läks Pidulast läbi. Mõisa õues kaevates on selgelt näha kruusast rannavall, mis läheb siit langusega mere poole. Paistab, et meie lilledele ja kõrrelistele siin meeldib,” märkis Andi.

Küsides veel, et kust või millest võis Kerstil nii suure iluaia tegemise mõte tulla, ütles mees: „Kui ta midagi pähe võtab, siis ta selle ära teeb. Ta ütles, et tahab teha omale pensionisamba ehk matta pensionikindlustuse rahad siia, kodumulda. Ega siia pole vähe läinud, kulunud on ikka tuhandeid. Aga ega me kõike siin üksi teinud, istutamisel oli meil häid abilisi.”

Lilled lapsepõlvest

Kersti, mida sa ise nii mahuka iluaia loomise ajendiks tood, su kodu ümber on ju alati lilleilu rohkem kui küll olnud. Millest see mõte tekkis? „Mu ema oli ka hea lillekasvataja, eriti meeldisid talle kiviktaimlalilled, meie kodu oli siis alati neid täis. Ma mõtlesin, et võiksin ka endale lillepõllu teha, kus vanaduses pensionipõlve nautida. Siis tuli viiruse-aeg ja algul mõtlesin, et sellest tuleb viiruse-põld, kuid viirusepõlluks ei saa seda imelist aeda nimetada, pigem on ta Piet Oudolfi „Neli aastaaega”. Käisime Andiga seda filmi Tallinnas vaatamas, mulle see väga meeldis. Mõjutas ka Sulev ja Marget Vahtra külaskäik, kes ütlesid, et su aias on kõik korras ja niidetud, aga siin ei ole ju midagi. See läks natuke hinge ja mõtlesin, mida teha? Sulev tegigi mulle esimese projekti pergola ronirooside, viinamarjade ja kõrrelistega. Aga siis hakkasin mõtet edasi arendama, et võiksin ju oma kartulipõllu viia üle tee teisele poole. Nii see selginema hakkas, millele ka nähtud film kaasa aitas. Kuna olen käinud Inglismaal ja külastanud paljusid Eesti aedu, kinnistus soov ilusa aia loomiseks veelgi. Olen ilmselt ema jälgedes käija, ema oli meditsiinitöötaja ja talle meeldisid väga lilled, sama on minuga.”

Kas nii suurest „projektist” vahel ka väsimust tunned? Või on midagi veel haudumas? „Kui mõtlen tehtu üle, siis tunnen, et olen midagi head teinud. See aitab hetkeväsimusest üle saada. Igal hommikul enne tööle minekut, juba seitsmest, käin aia läbi ja vaatan, mida uut on juhtunud. Õhtul, kui Kuressaarest tagasi jõuan, on esimene asi näha, kuidas mu lilled on elanud. Neid, keda üle vaadata, on praegu 1700.”

Super! Aga nimetamata on veel turbaväli, kuhu on istutatud jõhvikad ja kultuurmustikad, see ala asub kartulipõllu kõrval. Ja käsil on maitsetaimede aia loomine, mis ka algul jutuks tuli.

„Sellele tuleb salvia ja muude kõrvale ka pojenge. Praegu sellega toimetangi. Maria tegi mulle ka selle projekti. Tema ema Reet, Räpina aianduskooli õpetaja, tegi plaani natuke väiksemaks. Reet on meil eelmisest aastast igakuine külaline, ta leidis Saaremaalt omale teise kodu. Reet soovitab, et saarlased peaksid oma istutamised tegema sügisel, kuna kevaded on siin väga kuivad. Suvi on olnud aga ilus ja päikseline ning lõpuks saime ka vihma, mis tõi roheluse saarele tagasi,” pani võrratu aia looja Kersti loole punkti.

*  *  *

Mõnda veel Kerstist

Kersti rendib Kuressaares ruumi, kus ta jätkab oma erialalise tööga meditsiini valdkonnast. Kodukandis jagub teda koduõenduseks. Kogukondliku töö osas on tal lõpule jõudmas külakaartide ülespanek, väiksel ooteajal olnud Kuusiku ja Kallaste külade kaardid saavad varsti üles, ikka külarahvast koondava talgute korraldamisega.
Kersti on pikki aastaid olnud Pidula kälavanem ja ümbruskonna külade liider. On loodud piirkonna külade ühine kooskäimise koht, tehtud püstkoda, lipumast, lõkkeplats ning tagatud selle heakord.
Tugeva kokandustahu tõttu üllatasid Kersti ja Andi mõni aasta tagasi suvehooaja liiklejaid tee äärde kohviku tekitamisega. Sealkandis söögikohta polnud.
Jaksu sellele tugevale ja teotahtelisele paarile – Kerstile ja Andile – loodud ja loodava ilu eest!

*  *  *

Kommentaar

Katrin Torn, Tallinna Kadrioru Pargi aednik

Mulle see kõik väga meeldib. Eriti esimesed peenrad, mis on väga hästi komponeeritud. Liikumine ja paljud taimekordused teevad istutusalad silmale hästi haaratavaks. Millised värvid! Ja kõrrelised, mis on aastaga jõudsalt kasvanud ning nende mäng! Silma jäid väga ilusad ja graatsilised siidpöörise puhmad veel avanemata õisikutega ja sirged teravaõielised kastikud, mis seisavad nagu „sõdurid“ püsti, nende kuju ja õisikud on täiesti erinevad.
See peenarde voolavus ja kõrreliste hõljumine tuules, seda on ilus vaadata. Aasta-paari pärast, kui peenrad on täiskasvanumad, on siin veelgi uhkem. See on suure südamega tehtud väga suur töö.

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare