12.7 C
Kuressaare
Pühapäev, 19. september 2021
spot_img

Luulele ei lööda kerkokella

Teatrimees ja näitekunstiõpetaja Voldemar Panso suri suhteliselt noore mehena. Panso artiklitest loen ma ikka jälle ta kirja oma õpilastele nädalpäevad enne surma 27. detsembril 1977. Selles (publitseeritud aastal 1990) jätab ta kateedrirahva ning õpilastega hüvasti kuni kerkokellani, niisiis kuni Gustav Suitsu luuletuseni oma ema mälestuseks. Eestikeelsest leinaluulest on see vahest kõige ülevam.

Jaan Kaplinski oli oma kurvast lõpust teadlik. Amüotroofne lateraalskleroos ehk Lou Gehrigi haigus on ravimatu. Oma teise nime on see neuromotoorne degeneratsioon saanud ameerika tippkorvpalluri Henry Louis Gehrigi (1903–1941) järgi, kellel see diagnoositi siis, kui ta oli 35-aastane. Jaan Kaplinskil avaldus see algul kõnehäiretena, mis hiljem laienesid ka neelamisele ja viimaks hingamiselegi. Ta oli soovinud surra kodus oma voodis, kus ta kuni 5. augustini jaksas veel arvuti abil ka tööd teha. Paar viimast päeva lamas ta siiski Maarjamõisas, kus polnud enam arstide võimuses hoida ära seda, mis juhtus. Juhtus aga see, et ta ei jõudnud enam välja hingata, sest kopsud hakkasid tööle „tagurpidi“. Ta uinus ja nüüd juba igaveseks.

Väljavalitu hoiak

Ühtedest inimestest öeldakse, et nad on karjaloomad, teistest seda, et nad on ulaloomad. Jaan Kaplinski polnud kumbagi. Võib-olla tundus temast isetumatele loomustele, et Jaan Kaplinski hoiakut võis tõlgendada nagu väljavalitu oma, ent isegi kui see nii oli, polnud selles midagi erakordset. Asjatundja jaoks on Muusa poolt väljavalitus tuttav motiiv juba Rooma ladinakeelses luules, mida on Eestis arendanud edasi Kristjan Jaak Peterson, Ain Kaalep ja Paul-Eerik Rummo. Oma emapoolse vanaisa sõprade vahendusel oli Jaan Kaplinski saanud hea loodusesõbraliku üldhariduse, mille keskmes olid minu arusaamise järgi loomad ja mullapealse elu iseseisvus. Loodusesõbrad olid ka ta humanitaaridest õpetajad, Paul Ariste ning Uku Masing ja mitmed ülikoolikaaslased nagu hilisem rektor professor Jüri Kärner ja Andres Tarand. Kuigi Jaan Kaplinski ei rõhutanud kunagi, et tedagi võiks nimetada polüglotiks ehk paljude keelte oskajaks, oli tema lingvistiline ettevalmistus ometi statistilisest keskmisest tunduvalt avaram, eriti kuna teda huvitas kõik, mis on keeles sõnade abil üldse võimalik. Grammatikateaduses nimetatakse seda generatiivseks grammatikaks, lingvistikas laiemalt lingvistiliseks antropoloogiaks.

Sellegipoolest ei kirjutanud Jaan Kaplinski nn õpetatud luulet, mille nautimiseks peab olema erudeeritud intellektuaal. Laulutekst „Vastu kerkivale Kuule“ (viis Valter Ojakäärult, esitus Ivo Linnalt, Marju Kuudilt ja teistelt) on ju tegelikult väga intiimne estraadilaul, kuulamiseks niisama mõnus kui kaasaõõtsumisekski.

Me eksiksime aga, kui arvaksime, et selle laulu sõnad jäid autorile episoodiks või et ta oleks võinud kirjutada teisigi samalaadseid tekste. Luuletajana võiski Jaan Kaplinski ennast varieerida, kirjutades jälle ja jälle Kõiksusest, mis voolas temast läbi nagu seda tajus ka hilisem Betti Alver. Ent teine Valter Ojakääru viisistatud laul Jaan Kaplinski sõnadele pealkirjaga „Naine või kontrabass“ ei korda midagi. Seda võiks nimetada kosjalauluks, aga see sõna ei ole sobilik, sest ükski meist pole harjunud mõttega, et kontrabass võiks olla pulmapill nagu kannel või lõõtsmoonik.

Avatud mõtiskleja

Pole salata, et mõtisklejana oli Jaan Kaplinski mulle lähedasem kui luuletajana, sest arvustajana ja esseistina oli ta avatum kui oma värssides. Mida tähendab „avatum“? Kuna luuletajal on väga raske olla iseenese eitaja, siis on ta oma värsskõnes paratamatult autobiograafiline. Luuletaja elab sisse enesesse, arvustaja peab elama sisse teise inimesse.

Esseist näeb veelgi suuremat üldpilti (näeb muidugi ainult siis, kui oskab näha), milleks Jaan Kaplinskil oli ennekõike Euroopa või isegi Euraasia. Lugedes ta sellekohaseid mõtisklusi, märkab süvenemisvõimeline kaasaegne üsna ruttu, kuidas poliitikas ei olnud Jaan Kaplinski kaasamineja, vaid jäi niisuguseks juuresolijaks, kes tahab küll kõik üksikasjad eelnevalt enesele arusaadavaks teha, ent ei oska poliitikas, võib-olla koguni ideoloogias iga käiku küllaldaselt läbi mõelda. Sellest siis ka ummik ühenduses 40 kirjaga.

Kirjast on tehtud süüdistavaid järeldusi mitme asjaosalise, mitte ainult Jaan Kaplinski kohta. Osasid neist ma jagan, kõigiga ma aga nõus ei ole. Minu meelest oli see kiri vastuolus nii tema kasvatuse kui ka hoiakuga püüda olla võimalikult sa ise. Liiati oli Jaan Kaplinski veel isegi 1980. aastatel otsija, kes loomulikult jälgis, kuidas muutuvad nii katoliiklus Rooma moodi kui ka vasaktsentristlik sotsiaaldemokraatia Põhjamaades ja vahest ka Saksamaal, aga kelle mõttemaailm oli seatud paigale ennekõike uskumises, et Saksamaa peab olema üks.

Uue maailma poolt

Kui mõnikord on Euroopat nimetatud vanaks maailmaks, siis Jaan Kaplinski oli kindlasti uue maailma ja uueneva Euroopa poolt, ehkki ma ei kahtle, et kaplinskilik Euroopa-käsitus nägi ära, kuidas Euroopa piirid on ebamäärased mitte ainult Idas, vaid ka Läänes. Meil ollakse harjunud rõhutama ainult Ida ja temas voolavat verd. Pärast Balkani usu- ja kodusõdu on Euroopas vaieldamatult vaiksem kui Ees-Aasias ja Kesk-Idas, kuid see paus ei kesta igavesti ning meil tuleb arvestada tõsiasja, et näiteks NATO liikmesriigid on kistud sõjategevusse ka Kesk-Aasias, koguni sealt meile lähemale. Hübriidsõjad on igal juhul piiriülesed. Kas vana Jaan Kaplinski mõtles nii kaugele? Kaldun arvama, et ta ei jõudnud seda enam teha, üheks põhjuseks omadus, mis iseloomustas teda juba varakult. Oma humanismiotsingutes oli Jaan Kaplinski nimelt aktiivsest poleemikast alati kõrval, temaga ei väideldud kõigi ees ja ka tema ise polemiseeris pigem kaude kui otse. Ehk tundis ta nõndamoodi ennast kindlamini mitte maa peal nagu Mats Traat või nooremapoolne Hando Runnel, vaid seal, kuhu ta parajasti oli jõudnud. Kohad, kuhu ta jõudis, võisid olla väga erinevad, ent neid ühendas siiski koondumine punkti, mille sisu võiks sõnastada järgmiselt: kui püsiv ja kui kannatlik peab olema inimene, kes tahab olla hea?

Ühemõttelist vastust Jaan Kaplinski rikkalik luule sellele küsimusele ei anna. Tema vabameelsus, mis polnud põrmugi liberaalne selle sõna poliitilises tähenduses, piirdus õpetusliku ülestunnistusega, et „Teadasaamine on peaaegu teadaandmine,/ arusaamine aruandmine, küsimus vastus./ Sellestki sain aru, et see,/ kes on õppinud, ei saa olla õpetamata.“ (peakirjata luuletusest aastalt 1983). Nii ta küsis ja tunnistas ning me peaksime Jaan Kaplinski vastusele kella lööma?

1 kommentaar

guest
1 Kommenteeri
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Deboora Laarandi
Deboora Laarandi
1 month ago

Luule olla töö pluss anne – tühja, ainult tuulekanne!

12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised