Algas Great Game ehk suur mäng väravate kontrollimiseks. Inglased said neis võitlustes kohalikelt peksta, venelastel jagus rohkem oidu vältida seal kannakinnitamist. Seda isegi NSV Liidu päevil, täpsemalt enne 1978-1988. aasta sõda, kust paljudel eestlastelgi oma, ka suure poliitika kogemus, sest afgaanid pole kunagi kedagi lõpuni usaldanud.
Peaks tulema tuttav ette – täpselt sama sündis ju veebruaris-märtsis 2014 Krimmis ja Ida-Ukrainas. Venemaa president Putin kinnitas küll varmalt, et Vene vägesid seal pole ja roheliste mehikeste mundreid saavat osta igast külapoest. Veel samal aastal said ka “viisakateks inimesteks” kuulutatud Venemaa eriväelased Krimmi vallutamise eest monumendi ja riigipüha. Putin aga raiub tänagi, et on suhetes Ukrainaga olnud aus (tema 13. juulil antud selgitusest Vene-Ukraina suhetest kõnelevast kirjatükist).
Afganistanis täna toimuv on paraku kõrvutatav sellega, mis toimus Eestimaal suvel 1941 ja sügisel 1944, kui üks vallutaja tuli ja teine läks. Kohalike arvamust küsimata. Nagu taolistes situatsioonides ikka, tähendab seljatoe kaotus võõrvõimu teenistusse läinutele kohest häda ja hukku. Seda eriti tagurlikul ning julmal moel. Tuletaks Afganistani vanadest-uutest võimuritest meelde seda, et nad jõudsid enne USA ja NATO tulekut märtis 2001 kahuritulega purustada kaljusse raiutud Buddha kujud. Tegu oli võõra kultuuri sümbolitega.
Monarhia keset mägesid
Afganistanist praegu ülepeakaela lahkuva USA ja tema liitlaste võim püsis seal 20 aastat (2001-2021). Põhimõtteliselt tähendas okupatsioonivägede kohaletulek enamusele pääsu usuhullude käest ja tänasest 40-miljonilisest elanikkonnast teenisid paljud tões ja usus maailma tugevamale riigile tuginevat valitsust. Võib-olla kindel, et enamusel ei tulnud pähegi, et ühel päeval leitakse end jälle nende meelevallas, kes olid Afganistani Islamiemiraadiks nimetatud riigi peremehed 1996-2001.
Lisagem, et 1978-1996 kehtis seal algul Nõukogude armeel tuginev režiim, kes pärast seljatoe kadumist pidas siiski koguni kuus aastat vastu. Sest 1933-78 oli tegu piisavalt normaalse monarhiaga keset mägesid, mis paraku polnud meeltmööda pisikesele kohalikule komparteile. Panus Nõukogudemaad juhtinud raukadele, keda rõõmustas uus sotsialismile orienteeruv valitsus sai aga lõpptulemusena saatuslikuks kogu maailmale ja seda kõige halvemas tähenduses. Kui meenutada kasvõi 1980. ja 1984. aasta poolikuid olümpiamänge. Tänasest vägede väljaviimisest on aga oodata suisa hulle arenguid.
On selge, et USA vägede sissetung 2001. aastal sündis 11. septembri terrorirünnaku ajendil – ootamatult ränga löögi saanud üliriik vajas veenvat tõendit oma üleoleku näitamiseks, ent nii nagu omal ajal Vietnamis, sai ka Afganistanis peatselt selgeks, et seda sõda ei võideta. Erinevalt lahkumisest Vietnamist – kus otsene kahju globaalsele peavastasele ehk siis Moskvale jäi tegemata, on USA täna täis otsustavust kasutada äraminekut Afganistanist selleks, et kahjustada Venemaa, Hiina ja nende Kesk-Aasia naabrite huve ja stabiilsust. Lootuses, et Afganistani valitsuse peavastane – talibanide liikumine (tegu on sunniäärmuslaste rühmitusega), ei piirdu võimuvõtmisega Kabulis, vaid hakkab oma mõju suurendama põhja suunas. Ehk siis moslemi maailma äärmuslaste 2013. aasta reageering – kuulutada välja kalifaat ja alustada püha sõda kõigi võõrate ja teisitimõtlejate vastu – saab uue jätku.
Võimalus raha küsida
Tuletaks meelde, et Põhja-Süürias väljakuulutatud islami kalifaati püüti kasutada ka Assadi režiimi kukutamiseks, millele tegi lõpu Venemaa sekkumine. Neil päevil läbi löönud terroriste kaitsev suhtumine tõi paraku kaasa hoopiski kalifaadi kiire laienemise Aafrika Sahara piirkonna riikidele, kust Prantsuse vägede äratoomine tähendab samuti nende võitu.
