2 C
Kuressaare
Kolmapäev, 22. september 2021
spot_img

Ettevõtja Boris Lehtjärv: tuleb elada nii nagu oskame

See ettevõtlik mees on koos perega valinud elupaigaks päris Saaremaa keskel asuva Kaubi küla ja kelle praktilist laadi ilusa maakodu võiks teistele Saaremaa noortele peredele eeskujuks tuua.

Allakirjutanu sai Borisiga lähemalt tuttavaks just tänu Kaubi külale, täpsemalt Kõrtsiväljal asuvate petanki- ja mölkkyväljakute tõttu. Ja just Boris oli see mees, kes Kaarma Sport Management MTÜ juhatuse liikmena sellise tänuväärse spordirajatise ehituse 2019. aastal oma kodumaja vahetus läheduses ette võttis. Ja nüüd on nii, et terve suve peale ei leidu mitte ühtegi nädalavahetust, kui Kõrtsivälja väljakutel midagi ei toimuks. Käiakse kohal mandrilt ja Hiiumaaltki.

Kuidas läheb elu endise Kaarma kolhoosi mahajäetuna tunduvas keskuses, Eikla kobarküla põhjapoolses servas asuvas Kaubi külas, ja mida võiksid sinnakanti tuua tulevikutuuled, saame teada tänase intervjuu kangelaselt Boris Lehtjärvelt.

*  *  *

Kui ma poleks ettevõtja, siis oleksin vist näitleja

 

Boris, sa oled suhteliselt noor mees, aga jõudnud üsna palju ette võtta. Kelleks sa end ise praegu kõige rohkem pead, kas ettevõtjaks, Saaremaa vallavolikogu revisjonikomisjoni esimeheks, Kaarma Sport Management MTÜ juhatuse liikmeks, taluperemeheks, õhtujuhiks või isaks?

Pigem olen ettevõtjast pereisa. Need teised tiitlid on tulnud ajaga. Näiteks vallavolikogu revisjonikomisjoni esimees olen ju vaid ajutiselt. Hetkel olen veel vallavolikogu piirkondliku arengu – ja külaelukomisjoni  aseesimees, kultuuri – ja spordikomisjoni liige ning Kaarma Kogukonnakogu esimees. Väitele, et olen jõudnud palju ette võtta, vastaksin nii, et esimesed 30 eluaastat õpid, järgmised 30 annad ja viimased 30 naudid tehtut.

 

Oled sünnilt mõistagi Saaremaa poiss ja sündisid 22. augustil 1979. aastal tolleaegses Kingissepa linnas. Su lapsepõlvekodu asub Aste lähistel Endla külas. Mis on esimesed asjad või hetked, mida sa oma elust mäletad?
Täpsustan, et olen sündinud tegelikult Laimjalas, kus ma veetsin oma esimesed 10 elukuud. Siis kolisid minu vanemad algul Aste külla ja 1986. aastal Endla külla. Aga üks esimesi tegevusi, mis päris väiksena meenub, on kindlasti jalgrattasõit. Elasime siis veel Aste küla kortermajas ja mäletan, et viiendaks sünnipäevaks sain ristiemalt jalgratta.

 

Iseloomusta pisut oma isa ja ema ning mis tööd nad 1979. aastal tegid?
Minu vanemad olid tollal tavalised  maainimesed. Isa Igor oli kolhoosis autojuht. Ema Vaike oli loomalaudas lüpsja,  hiljem noorloomatalitaja.

 

Kui suur oli teie pere, palju sul õdesid-vendasid on?
Kasvasin koos kahe venna ja kahe õega. Kõik olid minust nooremad. Tegelikult oli mul ka vanem vend, kuid juba enne minu sündimist, täpsemalt 1977. aasta veebruarikuu traagilisel päeval oli ta määratud tulekahjus hukkuma.

 

Mis sulle lasteaias käimisest meenub?
Lasteaias poisid alati arutasid lõunatunni ajal, et kes kui kiiresti jookseb ja mitmenda koha kuskil võistlustel saavutab. Aga mina ütlesin alati, et mina saan sajanda koha. Number tundus suur ja palju parem kui esimene või teine olla.

 

Kas tahtsid kooli minna või mitte?
Arvan, et ma ikka tahtsin kooli minna. Kui ma 1986. aastal kooli läksin, olin siis just 7-aastaseks saanud. Kasvuaastat ei antud, kuigi oleks vist pidanud selle saama.

 

Milline oli sinu esimene kool ja kes oli sinu esimene klassijuhataja?
1. septembril 1986 asusin õppima Aste põhikooli esimeses klassis. Minu klassijuhataja oli Sirje Pere. Väga tore, soe ja hea inimene.

 

Millised ained sulle koolis kõige rohkem meeldisid ja millised mitte?
Põhikoolis meeldisid mulle maateadus, kirjandus ja ajalugu. Teise maailmasõja ajalugu huvitab mind praegugi. Keeruline oli ehk keeltega, sest õppisime koolis peale emakeele veel vene, saksa ja soome keelt. Hiljem keskkoolis tuli  lisaks veel inglise keel. See oli minu jaoks üks pudru ja kapsad.

 

Mis hinded sul põhikooli lõputunnistusel olid?
No selline keskmine koolipoiss olin. Kolmed, neljad ja viied.

 

Kas jätkasid gümnaasiumis või läksid ametit õppima?
1994. aastal asusin õppima Kuressaare ametikooli tisleri erialal, kuid juba paari kuu pärast läksin Upa põllumajanduskooli. Miks nii läks, ei tea, aga see otsus on jäänud minu elu kummitama ka hiljem.
Keda oma tolleaegsetest õpetajatest sooviksid sooja sõnaga meenutada?
Klassijuhataja Krista Sannik igatahes seisis oma õpilaste eest. Seda võin küll kinnitada.

 

Kas sind kaitseväkke ka võeti?
Kaitseväega oli päris naljakas lugu. 1998. aasta 20. augustil  pidin ma minema Eesti kaitseväkke. Isegi see oli teada, et hakkan teenima Tagalapataljonis. Elasin siis veel vanemate juures Endla külas. Hommikul kell 6 pidin Kuressaares olema, aga kuna esimene buss läks alles 6.30 ja jõudis Kuressaarde alles 7.05, siis jäin hiljaks. Tahtsin veel Tallinna bussiga ise järele minna, kuid mingil põhjusel seda ei lubatud ja nii jäigi minu elus kaitseväkke minemata. Hilisemal eluperioodil tahtsin samuti veel minna, aga siis enam ei võetud.

 

Kui vana sa olid, kui alustasid oma töömehe elu?  Milline oli sinu esimene töökoht või amet?
No esimene palgatöö oli kolhoosis ja see oli kivide korjamine. Sain palgaks 66 rubla ja ostsin selle raha eest endale tuppa korraliku vaiba. Teise palga eest (110 rubla) ostsin kirjutuslaua.

 

Sinu elus on olnud ka seadusega pahuksisse minemist, mistõttu pidid sajandivahetuse paiku lausa kinni istuma. Mida sa sellest õppinud oled?
Vastab tõele, et minu elus on olnud ka tumedam pool, mis viis mind kuritegelikku ellu. Olen näinud ja teinud asju, mille üle ma uhkust ei tunne. Täna saan öelda vaid ühte – mulle on Eesti Vabariigi kohtuotsusega õiglane  karistus  määratud ja olen selle ka ära kandnud. Võin nüüd tänu sellele sirge seljaga ringi käia ja kellelgi ei ole õigust mulle enam näpuga näidata.

 

Tunnen ka selliseid inimesi, kes on seadusega pahuksis olnud ja põevad seda ka aastaid hiljem edasi. Paraku me elame ühiskonnas, kus mõnede inimeste jaoks on endine kriminaal justkui elu lõpuni kriminaal. Ja ikka visatakse mõnes anonüümses kommentaariumis sapiseid sõnumeid, kuid mina ei lase end sellest enam ammu häirida.

 

Paljud ettevõtlikud saarlased olid sajandi esimesel kümnendil füüsilisest isikust ettevõtjad. FIE-ks olemine (2008-2009) ei läinud sinustki mööda. Miks pooleli jätsid?
FIE aeg oli ettevõtlusega alustamisel justkui proovikiviks. Hiljem sain aru, et FIE on siis hea olla, kui oled mingis ettevõttes veel tööline ka. Ja seda just maksude pärast.

 

No ettevõtlikkusest pole sul kunagi puudus olnud. Oled hetkel Toidumasin OÜ juhatuse liige, Kirsivälja Invest OÜ juhatuse liige, Saare Trans OÜ juhatuse liige, Kaubi Küla Arenguselts MTÜ juhatuse liige ja Kaarma Sport Management MTÜ juhatuse liige. Selgita pisut lugejatele, millega need organisatsioonid tegelevad ja kuidas sa ise neisse oma aega panustad?
Toidumasin on hetkel nii uus projekt, et seda alles lükkame koos äripartneriga käima. Nagu ettevõtte nimigi viitab, on tegemist toitlustamisega. Kirsivälja Invest tegeleb metsandusega, Saare Transi põhitegevuseks on transpordi -ja kolimisteenus, Kaubi Küla Arenguselts tegeleb külaelu edendamisega, Kaarma Sport Management tegeleb kõigega, mis puudutab sporti.

 

Oled pidanud ka pulmavana ja õhtujuhi vastutusrikast ametit. Kui palju praegu selleks aega jagub?
Olen tõesti olnud pulmavana kolmes pulmas ja ka mitmeid juubeleid korraldanud. Aega väga ei ole, aga kuidagi on juhtunud, et kui keegi tuleb ja räägib mulle oma murest, siis lööme käed. Kui minupoolsed mõtted on paberile kirjutatud, siis vaatame koos tellijaga asjale otsa ja otsustame, kas sobib või mitte. Viimane suurem pidu – 50. juubel – oli siinsamas Kaubi külas eelmisel aastal. Inimesed pole selga keeranud, järelikult on rahul.

 

Miks otsustasid just Kaubi külla oma kodu rajada?
See otsus tuli jooksvalt. Kuna minu naine on sellestsamast  külast pärit  ja naise onu Uno kinkis pulmadeks maatüki tingimusega, et siia maja ehitaksin, siis oligi otsus tehtud.

 

Oled olnud osaline Kõrtsiväljale jaanitule platsi ning petanki- ja mölkkyväljakute rajamisel? Kust tuleb sul see energia kõige sellega tegeleda?
Ei tea isegi, kust see energia tuleb. Mulle meeldib asju käima lükata ja siis need toimivad asjad kellelegi üle anda. Tegelikult on nii, et kui on inimesi, kellele on vaja midagi teha, küll on siis ka neid, kes selle ära teevad.

 

Praegu ajan Saaremaal koos Tarvo Pihlasega mölkky asju. On selline huvitav mäng. Vahel on endal ka villand kõigest sellest, aga kui näed, et nädalavahetusel tuleb meie Kaubi külla üle 50 võistleja, siis saan aru, et järelikult on neid, kellele me enda tegevusega vajalikud oleme (muide, Boris Lehtjärv sai hiljuti Hiiumaal toimunud Eesti meistrivõistlustel mölkky üksikmängus hõbemedali – toim).

 

Ei saa jätta mainimata ka vallapoolset toetust, kuid pean tunnistama, et praegu on üha keerulisem vallapoolse toe saamisega. Täna julgen välja öelda, et Kaubi küla mänguväljakud ja Kaarma Sport Management korraldatavad mölkky turniirid on Eesti parimad.

 

Kuidas sa poliitikasse sattusid? Kas see oli teadlik valik?
Poliitikasse sattusin ma praeguse ministri Kalle Laaneti kutsel. 2009. aastal kandideerisin kohalike omavalitsuste valimistel Keskerakonna ridades ja 33 häälega osutusin valituks Kaarma valla volikokku.

 

Oled olnud ka Lääne-Saare vallavolikogu liige aastatel 2014-2017. Mis oli seal sinu peamiseks tööülesandeks?
Volinike suurem töö toimub ikkagi komisjonides, kus lauale toodud mõtted ja ideed tuleb volikogu lauale saada. Loomulikult on igal volinikul temale meelepärasem teema, millega ta tegelema hakkab. Minul on see kogu aeg olnud sport, kultuur ja külaelu.

 

Hiljem oled valitud ka Saaremaa vallavolikogusse, kus koos esimehega on 31 liiget. Räägi pisut oma tööst Saaremaa rahva saadikuna?! Kui ajamahukas see töö sinu jaoks on?
Tõsi, 2017. aasta kohalikel valimistel sain ma volinikuks nii-öelda teise ringi mehena. Kogusin 78 häält. Olen kultuuri- ja spordikomisjoni liige, piirkondliku arengu- ja külaelukomisjoni aseesimees, revisjonikomisjoni esimees ja Kaarma Kogukonna Kogu esimees. Nn “komisjonide nädalal” pole mõtet midagi muud plaani võttagi. Sisuliselt terve nädal kulub mul erinevate komisjonide juures töötamiseks. See töö on nii mitmekülgne, et eraldi välja tuua, mis seal tehakse, on keeruline. Aga põhimõtteliselt peab komisjonist tulema terviklahendus eelnõudele, mis hiljem läheb volikokku otsustamisele.

 

Mis sa arvad, miks just sind revisjonikomisjoni esimeheks valiti?
Revisjonikomisjoni esimeheks sattusin pigem juhuslikult. Nimelt endine esimees Mart Maastik võttis volikogu tööst aastase pausi ja tal tuli esimehe kohast loobuda. Ja kuna reeglina kuulub revisjonikomisjoni esimehe koht opositsioonis olevale volinikule (fraktsioon Valimisliit Saarlane kuulub opositsiooni – toim), siis veereski see pall minu kätte.
Saaremaa päevalehtedes kirjutati, et alates juunist oled Keskerakonna liige.

 

Mis olid sellise ülemineku peamised põhjused?
Keskerakonnaga liitusin kahel põhjusel. Esiteks on see minu poliitikaajalugu vaadates nagu koduerakond ja teine põhjus on konkreetsus. Kui küsisin midagi Mihkli (Mihkel Undrest – toim) või Aivari (Aivar Aru – toim) käest, siis sain alati konkreetse vastuse. Kas see vastus mulle meeldis või mitte, aga see oli selge. Pole sellist tati mämmutamist ja näppude keerutamist. Volikogus ma Keskerakonna fraktsiooni ei kuulu, sest volikogu põhimäärus ei luba seda. Peamine põhjus ikka selles, et Valimisliit kui selline lõpetab oma tegevuse.

 

Nimeta need tööd või projektid, mis võiks ja peaks Saaremaal lähiaastatel sinu arvates ette võtma?
Paraku ei saa ma veel avalikustada seda, kuid võin kinnitada, et uut, põnevat ja saarlastele vajalikku tegevust ootab ees küll. Kui avalikustame Keskerakonna programmi järgnevaks neljaks aastaks, siis saan täpsemalt sellest rääkida.

 

Sul on nüüd aastatepikkused kogemused poliitikarindel. Mis on sinu arvates poliitikas head, mis halba?
Hea on näiteks see, et kui oled nii-öelda hoobade juures, siis saad ka oma kogukonnale midagi head korda saata, näiteks tolmuvabad teed külapiirkondades. Halba olen ka näinud ja seda just revisjonikomisjoni esimehena esile toonud. Vahel  on nii, et kui mingile probleemile tähelepanu pöörad, siis selle asemel, et leida murekohtadele lahendus, hakatakse kohe sõrgu vastu ajama. Vaat see ongi halb.

 

Veelgi halvem on, kui kuulen umbes sellist lauset – “teiega on vägev, aga ma olen sellele või teisele teene võlgu ja sellepärast ma ei saa”. See paneb mind mõtlema, et kas päriselt ka ollakse selles veel nii kinni. Kui suur Saaremaa vald kokku kolis, lubati ju rahvale, et meil hakkavad tööle planeedi parimad spetsialistid ja elu hakkab olema kui lill. Sinna lillemerre on meil veel pikk tee minna, eriti kui keegi on kellegi toiduahelas või keegi on kellelegi teene võlgu.

 

Meenuta, kuidas oma praeguse naise ja laste emaga esmakordselt kohtusite?
Ta tuli ise minu juurde. Tegelikult oli ta autojuhiks oma õele ja sõbrannadele, kes tulid minu venna juurde külla. Ja mina olin selline tagasihoidlik ja ontlik noormees,  istusin köögi laua taga ja jutustasin autojuhiga. Nii see meil algaski.

 

Kui palju läks aega arusaamiseks, et just Kristiina on see õige?
Kui nüüd veidi huumoriga võtta, siis see oli nagu multifilmis “Hotell Transilvaania”. Kohe käis selline bling ja asi oligi minu jaoks selge. Kohtusime 15. septembril 2005 ja pulmapäev oli 7. aprillil 2006.

 

Millised iseloomujooned peavad sinu arvates olema “ühel öigel” saare naisel?
See on keeruline. Õige saare naine on kange, kuid kannatlik.

 

Mitu last sul on, kui vanad nad on, mis on nende nimed ja peamised hobid? Kas on olnud juttu sellest, kelleks nad saada tahavad?
Meil on kaks tütart, 14-aastane Marelle ja 11-aastane Lisandra. Plikad mängivad võrkpalli. Lisandrale meeldib tantsida ka. Lastele tuleb anda hea haridus, sest kui nad suureks saavad, otsustavad nad niikuinii oma elu üle ise.

 

Mida tavaliselt perega ühiselt olete ette võtnud või võtate?
Igal suvel tahame koos kuskile minna. Meile meeldib Eestis puhata. Läti, Leedu, Bulgaaria ja Iisrael pole meile võõrad, aga kodumaal on kuidagi teistmoodi. Kuigi räme kallis.

 

Kellega oma õdedest-vendadest praegusel eluetapil kõige tihedamini suhtled ja miks?
Vend Brunoga olen viimasel aastal tihedamalt koos olnud. See tuleb sellest, et ta elab oma perega Eiklas ja ta on ka minu ettevõttes tööl. Tuli Soomest ära. Pere on ikka siin kodumaal ja vend otsustas, et elu tuleks elada nii, et lapsed ei hakkaks isa onuks kutsuma. Eva elab Ansi külas ja töötab Maximas. Karmen elab vanematega koos vanemate kodus ja töötab Saaremaa Lihakombinaadis. Vend Ivar elab Tallinna külje all Loo alevikus ja töötab transpordialal.

 

Sportimine pole sinust ka mööda läinud. Mis sporti oled teinud ja mida praegu teed?
Noorena olin selline kiitsakas ja mulle meeldis joosta. Isegi talvel. Kui teised kehalise kasvatuse tunnis suusatasid, siis mina jooksin. Kehalise õpetaja Vello Liiv nägi minus sellist kiire jalaga venda ja mulle meeldis pikka maad joosta. Loomulikult pole ka pallimängud minust mööda läinud. Aga sellist profisportlast pole minus kunagi olnud. Praegu käin “sümpaatsete härrasmeeste võrkpallitrennis” ja loobin koduväljakul mölkkyt ka. Sain sel aastal eestikatelt hõbeda ja mullu piirkonnamängude trios esimese koha.

 

Kas Saaremaale võiks veel midagi spordi tarbeks rajada ?
Oleme Saaremaale plaaninud rajada Saaremaa Kõvamehe jooksuraja. See tahab väga täpset kava, maaomanikega kooskõlastamist ja loomulikult raha. Samuti ei saa ma kõrvale jätta põllurallit. Kui aastaid tagasi sellega tegelesin, siis Eesti Autospordi Liit meie tegevuses kahjuks mõtet ei näinud.

 

Täna julgen välja öelda, et meie põllurallilt on välja kasvanud selline talendikas noor rallipiloot nagu Robert Virves (osaleb MM-rallidel koos Ott Tänakuga – toim).

 

Kus need noored oma esimese tõuke spordi juurde saavad, kui mitte oma kodukandi sportimisvõimalustest.

 

Milline võiks Kaubi küla välja näha aastal 2035?
Kaubi küla on aastal 2035 koht Saaremaa südames. See on küla, kus Kaubi noored tahavad elada ja nende sõbrad tahavad puhkama tulla. Ärge saage minust valesti aru, aga vahel on merekohina ja vee sillerdusele vaja vahelduseks ka linnulaulu, suure traktori mürinat ja maalähedast hõngu. Värskelt niidetud rohu ja koju toodud heina lõhna. Rohutirtsu sirinat ja tüütava sääse pininat.

 

Kas telekast ka sporti vaatad?
Telekast ma sporti väga ei vaata. Olen tulihingeline Saaremaa võrkpalliklubi fänn ja käisin ikka võimalusel saalis mänge ka vaatamas. Loomulikult meeldib mulle kui meie enda Saaremaa mees Ott Tänak maailmas laineid lööb, kuid eraldi teleka ette ma sellepärast ei jookse.

 

Kellele Eesti koondislastest Tokyo OM-il pöialt hoiad?
Ei ole minu jaoks eeliseid. Kui eestlastel hästi läheb, on ikka tore, aga kui kümme senti puudu jääb, siis pole ka hullu.

 

Kas sul on veel mingeid hobisid, millega heameelega tegeled?
Jahimeest minus pole, kalameest ka mitte. Võib-olla ongi minu hobi midagi ära teha, midagi käima lükata. Sellist hobi, mis viiks mind kodust nädalaks ära või viiks meie pere eelarvest issi pärast mingi summa välja, mul ei ole.

 

Kas oled kassi- või koerainimene?
Meil on kass nimega Nööp. Kaks koera on ka – 13-aastane hundi laikasegu Mupsi ja 11-kuine taksikoer Coco. Pigem olen ikka koerainimene. Mulle meeldib Coco. Tõin ta Räpinast ja kui pisarates lapsed kutsika vastu võtsid, oli see ka minu jaoks väga liigutav ja sellised hetked pakuvad mulle kõige rohkem rõõmu.

 

Kas sinuga on tehtud nalja, et sul on hiidlasest laulumehe Boris Lehtlaanega sarnane nimi? Äkki peaksid ta Kõrtsivälja jaanitulele laulma kutsuma?
Eks ikka on naljatatud. Eriti siis kui tutvustan end mõnele maaomanikule (meie ettevõte tegeleb nimelt elektriliinide puhastamisega) ja siis vastatakse, et  Boris Lehtjärve ei ole kuulnud, aga Boris Lehtlaane küll. Siis olen vastanud, et ega ma suuremat asi laulumees ole ka. Lehtlaane võiks Kõrtsiväljale esinema kutsuda küll kui eelarve lubab.

 

Mis on selle raamatu pealkiri, mis su öökapil praegu on?  
Ajakiri Imeline Ajalugu.

 

Kui sa ei oleks ettevõtja, siis mis ametis sa end veel ette kujutaksid?
Kui ma ei oleks ettevõtja, siis ma ei oleks kindlasti kuskil kassas teenindaja. Tundide kaupa kohapeal istuda. Müts maha ja sügav kummardus kassapidajate ees. Mind kiskus nooruses mere poole, aga praegu täitsa metsa poole. Seega oleksin näitleja.

 

Kas 41-aastane Boris Lehtjärv on õnnelik mees?
Usun, et olen mees, kes on eluga rahul. Olen õnnelik, et mu pere on hea tervise juures. Olen õnnelik, et hommikul silmi avades on mulle antud veel üks päev selles sajas aastas. Mul on vanemad ja abikaasa vanemad, kes austavad mind ja keda mina austan. Mul on sõpru, kes võivad minu poole pöörduda kui neil on raske ja ka vastupidi.

 

Millise elutarkuse sa Saaremaa elanikele edastaksid?
Tuleb elada nii nagu oskame. Suures pildis ei ole vahet, sest saja aasta pärast ei tule sulle keegi kätt pihku suruma ja ütlema, et olid õige või vale inimene.

 

*  *  *

Kes ta on?

 

BORIS LEHTJÄRV

Sündinud:
22. augustil 1979 Saaremaal.
Pikkus ja kaal: 186 cm, 118 kg.

Haridus:
Aste Põhikool
Upa Põllumajanduskool
Rapla Õhtukeskkool

Praegused ametid:
Kirsivälja Invest OÜ juhatuse liige
Toidumasin OÜ juhatuse liige
Saare Trans OÜ juhatuse liige

Keeled:
eesti, vene
Perekonnaseis: abielus Kristiina Lehtjärv (36)
Lapsed: Marelle Lehtjärv (14), Lisandra Lehtjärv (11)

Hobid: Teha asju, mida teistele on vaja

0

1

Eelmine artikkelPerekondlik
Järgmine artikkelVaktsineerimisele gaas põhja
guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised