Oma proovide-esinemiste vahele lükkis Katrin Targo külalistele Viini ja selle lähiümbruse tutvustamise. Esmalt viidi meid Beethoveni ja Mozarti mälestusmärgi juurde Zentralfriedhofi ehk Viini kõige suuuremasse “kesksurnuaeda”. Tegelikult sinna massiivseid marmorplaate tihedalt täis laotud kalmistule polegi neist kumbki maetud.
See on vaid vägev mälestussammas muusikutele. Tegelikult on hiljem leitud, et helilooja puhkab kõige vanemas St. Marxi surnuaias, mis on kordades tagasihoidlikum. Lisaks Mozarti hauatähisele leidsime veel samalt kalmistult õmblusmasina looja Josef Maderspergeri ja esimese Mozarti ooperis “Võluflööt” Pamina esitaja Anna Gottliebi kalmu.
Wiener Stadtparkis ehk Viini linnapargis seisab Johann Straussi kuju, mida kõik turistid pildistamas käivad nii päevavalguses kui õhtuhämaruses.
Keerud-kurvid-tõus
Sõit Hohe Wandi mäele oli juba ise katsumus Hiiumaa lagedate-sirgete-tasaste teedega võrreldes. Aina kõrgemale kruttiv tee oli kitsas, käänuline, pimedate kurvidega ja väga järsu tõusuga. Isegi autos läksid kõrvad lukku nagu lennukis. Roolis olla küll ei tahtnud! Meie jõudsime aga õnnelikult kohviku juurde, kuhu tuli jätta auto, et jalgsi edasi rühkida.
Ega matkarada erinenud suurt autoteest. Kitsas, kivine ehk siis paljastunud kaljunukkidega, käänuline rada Viini metsades. Kõik puised alad ümber Viini pididki olema Viini metsad. Nina pidi olema enamus aega maas ja kui tahtsid hunnitut vaadet linnale ja maastikule imetleda, siis tuli seisma jääma. Puujuured, kivid-kännud ja ebatasane maapind nõudsid suurt tähelepanu. Veel tuli kohati sammu pikemaks või lühemaks timmida, sest mõnest kivirahnust andis tõusul üles ronida. Kokkuvõttes harjumatu, aga vahva!
Teeääres kasvasid kirsid, kus isegi punavad marjad, aga maitselt hapud. Veel silmasin teepeenral vaarikaid, maasikaid, põldmarju. Mets nagu mets ikka, ainult puutüved olid kõik helehallid ja siledad ning küllalt kõrgustesse küündivad.
