Saan pensionipõlve nautiva Silviga kokku tema suvekodus Valjala kandis Nurme külas. Silvi on endiselt talle omaselt rõõmsameelne, kuid tema liikumine on ehmatav. Naine, kes on olnud alati särtsakas ja krapsakas ning kiire pööruga, liigub aeglaselt ja tugede najal.
“Ma ei kujuta ette, kust ma selle haiguse endale sain, aga ma ei soovi vaenlasele ka sellist tõbe,” ohkab naine, kes sattus koroonaga haigla intensiivravisse 28. märtsil.
20. märtsil käis ta kalli lähedase matusel, 25. märtsil tundis ta ennast halvasti. Kiirabi käis ja ütles, et koroonat ei ole ning andis lootust paranemise teele. Kolm päeva hiljem läks enesetunne nii viletsaks, et tuli jälle tee haigla EMOsse ette võtta.
“Selleks ajaks, kui mind haiglasse viidi, olid mul mäluaugud. Ma ei tea mitte kui midagi, järelikult oli minuga juba juhtunud,” räägib Silvi elu raskeimast õppetunnist.
Kaks nädalat kunstlikus koomas
Koroona lennutas muidu aktiivse ja elujõulise naise tõvevoodisse ligi kaheks kuuks. Kaks nädalat ka kunstlikus koomas.
“Alustasin oma elu lihtsalt uuesti. Mul olid mähkmed, mind hakati söötma, ise kõndida ma ei jaksanud,” kirjeldab naine oma nö uuesti sündi. Esialgu ei suutnud ta rääkiga ega kirjutada. Kuna teda toideti trahheostoomi (Trahheostoomia on protseduur, mille käigus tehakse patsiendi hingetorru ava ja paigaldatakse sinna trahheakanüül – toim). kaudu, siis seda rasket aega meenutab tänaseni kurgupiirkonnas olev arm.
4. mai oli see kuupäev, mil ta sai jälle öelda esimesed laused nii, et temast aru saadi. “Sain väga ränga kogemuse,” räägib Silvi, kinnitades, et tegemist on täiesti ettearvamatu haigusega.
Koomas olemise ajast meenub tal üks huvitav mälupilt. Tema täditütar Helve, kes lahkus manalateele märtsikuus, on koos valgete inglitega, Silvi ise roosadega. Toas mängib sümfooniaorkester. “Ma ei saa praegu rääkida, kui mul see meelde tuleb,” lausus Silvi.
(Pikk vaikus. Silvi silmad valguvad vett täis…) Ja siis läks Silvi koos roosade inglitega toauksest välja, Helve jäi valgetega.
Teeb endaga tõsist tööd
Kuni 4. juunini haiglas olnud naine alustas kõigepealt tugede najal istumisest. Tal puudus jaks, et voodist ise tõusta. Ta oli nagu väike imik, keda söödeti-joodeti.
“Kui ma püsti tõusin, arvasin, et mul on jalgade peal telliskivid, sest need olid niivõrd rasked,” kirjeldab ta.
Kange naine ei andnud alla. Praegu teeb ta endaga tõsist tööd. Kui tahab midagi võtta, siis aitab ühe käega teist kätt. Liikuma õppis Silvi karkudega ning kasutab ka rulaatori abi.
“Mul ei ole ühtegi päeva, et ma mitte midagi ei tee,” tunnistab ta, lisades, et kõige rohkem ta riidlebki just iseendaga. Üks, mida elurõõmus naine ei ole kaotanud, on optimistlik meel. “Oleme ikka vaprad ja ilusad edasi. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka,” muigab ta.
Silvi tütar Thea oma ema haigusest ja haiglas oldud ajast rääkida ei saa. Kui küsin, et milline oli tema ja ta pere jaoks see aeg, tuleb paus ning pisarad valguvad silmi.”Ma ei saa…” “See aeg oli meile väga raske,” sõnab ta emale sügavalt silma vaadates peale pikka, pikka pausi.
Ränka viisrushaigust ei tohi unustada
Silvi oli saanud ühe vaktsiinisüsti, nädal aega jäi teistest puudu. Võib öelda, et Silvi tähistab oma teist sünnipäeva 7. juunil.
Pärimisele, et mida ta võiks öelda neile, kes ikka veel koroonaviirusesse ei usu, vastab Silvi, et ta koges haiguse enda peal väga rängalt läbi.”
Praegu, kui meil on koroona suhtes rahulikum aeg, ei tohiks unustada, et see haigus ei ole meie seast kuhugi kadunud. “Ma näiteks ei kipu enam võõrastega väga lähedat kontakti võtma. Ennustatakse sügisel kolmandat lainet, siis kindlasti tuleb jälgida kõiki piiranguid, mida pannakse. Sest see haigus ei küsi ei vanust ega nime, ” toonitas Silvi.
Tema suured tänusõnad kuuluvad Kuressaare haigla töötajatele, arstile Ojar
