Enamuses 1960ndatel kirja pandud lood on tänavu 110 aastat tagasi sündinud üdini punaselt, ikka võitlevalt marksistilt, kirjanikult ja parteitöötajalt Aira Kaalult. Tema isa oli aga uhke peremees, ehitas suurele perele suure moodsa maja, kus sai ise elada vaid pool aastat enne küüditamist. Ka üks Aira vend küüditati. Teine vend, Ülo Kaal, oli metsavend (koos Hirmus-Antsuga) ja kolmas põgenes Läände. Nii ma teadsin (toeks ajaloolase Mati Mandeliga koos töötamine), ja teadsin tema abielust noorelt nõukogude tulevikku uskuma hakanud inglase, Tartu ülikooli õppejõu Arthur Hone’iga, kes oli mu ema diplomitöö juhendaja aastal 1966.
Imelised talletused
Aga lugedes neid laaste, sh autosõidu ajal üksteisele ette lugedes, märkad poeesiat ja Aira Kaalu pale minu jaoks avardus. Oma kodukandi paigad ja mälestused neist paikadest nii tema lapsepõlves kui ka päris ammustel aegadel sugulaste juttude kaudu, on imelised talletused. Põllul käisid väljavaimud”¦ Millised teadmised lindudest ja loomadest, taimedest, lehekülg lehekülje järel!
Nimetuste selgitused murdekeelest kirjakeelde ja vastupidi, et kaarmad on murakad… On kella seitsme aeg õhtul. Päike on veel kõrgel ja väga hele ning ots tema all lamab mahe sinkjashall pilveparras. Rukkipõllul liigutab end vaevu mõni üksik viljapea. Istun korraks hallile raudkivile. Kuusekujulised osjad ja haralised “rugiroosid” mu jalge ees on sirgeseljalised ning süvenenud omaenda varjude vaatlemisse. “Nisukulistid” näivad kui selilikäänatud mütsikesed. Aga tumesinised rukkililled – nagu ikka – lapsesilmadena erksalt avali! Ükski varreke ei hõlju. Pikad kummelid, väänlevad “lipuvarred”, kõik nad on täna nii täiuslikult iseendaga rahul. Kohapärimus, kohalikud tavad, nii tsaariaegsed, “kodanliku vabariigi” ajast kui ka nõukogude aegsed kolhooside võistlused, need lummavad. Retseptid”¦
Nii tore, kui Tornimäe ja Orisaare, aga ka Muhu ja kogu Saaremaa koolilastele räägitaks vana-aja lugusid kasvõi selle raamatu kaudu. Ehk Saaremaa riigigümnaasiumi saarluse õppesse saab Aira Kaalu laastud lisada.
Kindlasti on sel raamatul austajaid botaanikahuviliste seas, mitte ainult kohaliku taimestiku tundma õppimiseks, aga ka ajaloolise puistu loomise pärast sealkandis sada aastat tagasi. Õ/Ö piirimägi lähistel on paljudele tumm viit “M. Ranna dendraarium”, Aira Kaalul sellest paigast aga terve peatükk Sadat sorti okaspuid ja Otsa Mihkli avastamine, mis haruldused sel Mihklil kogutud ja kasvanud on, ammusest ajast.
Jah, punased teemad on olemas, see joon on Kaalus kindel, aga nendegi lugemine aitab mõista kolhooside-võistlusi ja muid oma aja tegureid nagu 1919. aasta sündmuste tegelinskitest “kangelase-võtmes”.
Poliitika mõjutas ka suhteid emaga – tahe muuta ühiskonnas kehtivaid norme, naise, ja eriti taluperenaise seisundit… Kauaks ajaks kadus mul side emaga hoopis, ja üldse ettekujutus tema päevaprobleemidest. Mina elasin sellest, et uut maailmakorda luua. Ema oli talust, kus lisaks töötegemisele osati ka hinge tõmmata, mehele läks ta Tiidu tallu, kus ka muutunud aeg pani vaid töökohustusi peale. Tuli aasta 1940, ja varsti oli mees arreteeritud, väljasaadetud ja surnud.
