Jättes ajaloos uitamise kõrvale vaatame, lähemalt milline meie linna seotus nimetatuga täpsemalt on.
Nimelt, Transvaali tänavale jõudis digipööre – kodumajapidamiste vaskühendused asendatakse kümme aastat unistatud valguskaabliga. Vaatamata asjaolule, et valdavalt veebibrauseriga uudist lugevale meie tänava elanikule nimetatud innovatsioon just suurt midagi juurde ei anna, aga tore ikka olla eesrindlikum ja alati on lootust kiiremale ning stabiilsemale võrguühendusele kunagi ehk ka rakendust leida.
Aga, millest siis seos kuulsusrikka sotsialistliku loosungiga? Minu ääretuks üllatuseks kasutatakse innovatsiooniks juba üle 100 aasta kasutusel olnud puidust nn elektriposte ja klientidele siseneb digipööre lontis õhuliinina nagu sajandite vältel kombeks.
Rääkides suurepäraste teostajatega, kelle suhtes ei saagi olla ühtegi pretensiooni selgus, et võrreldes maaliinidega on kordi soodsam kasutada äsja paigaldatud tänavavalgustuse poste (materjal sama, mis sajandeid). Soonte freesimine aga kahjustab 1980-l paigaldatud asfaltkatet!
Siinkohal on mitu probleemi. Seoses valla moodustamisega kadus ka Kuressaare linn ja ilmselt ka linnaarhitekti funktsioon on hajali ja ebamäärane. Teeksin ettepaneku, et meie linnas ei oleks lubatud edaspidi ühegi nõukogudeaegse puidust tänavavalgustuse- või elektri- või sideposti paigaldamine. Meie kuurortlinna pürgimustega võiks kaasas käia ambitsioon, et ka detailides oleme esteetilisusele pürgivad. Lisaks kaunile linnakeskusele ei tohi elamurajoone unarusse jätta.
Nn digipöörde eest vastutab rahvusvaheline kontsern Telia, kellel ei ole Saaremaaga, rääkimata Kuressaarest, vähimatki puutumist, mistõttu sobib nurga taha, perifeeriasse paigaldada odavaim ja ajas perspektiivitu lahendus. Globaalse kontserniga ei suuda vaielda ükski Nõukogude (nüüd küll Transvaali) tänava elanik ja siinkohal paluksime taaskord Saaremaa valla abi, et ajutisi lahendusi ning visuaali reostavaid kommunikatsioone vähemalt Kuressaare linna enam ei paigaldataks!
Lisaks eelnevale – võrgu valdajad on paraku nagu riik riigis ja kui viimastega puudub diskussioon, reeglistik ning koordineeritus, siis kummastavaid lahendusi ilmub kuressaarlaste halvaks üllatuseks ka tulevikus rohkelt.
Koledad tänavad ja olematud trotuaarid on samuti paljude Kuressaare kodanike mureks – kuidas liikuda selle teemaga terviklikult ja süsteemselt edasi? On perspektiivitu loota vaid euroabile ja “katuserahadele”, kindlasti saaskime siinkohal ka ise midagi ära teha.
Me kõik mõistame, et vahendite puudusel ei saa me eeldada elurajooni tänavate rekonstrueerimist tänapäeva nõuetele vastavaks, aga siiski pigem vähem kui palju ja odavalt.
0
0
