Nii ma esimest korda Piret Kohviga (49) tuttavaks saingi. Rõõmsa ja avatud olekuga saarlane toimetab Kadariku talus, mis ei ole siiski tema sünnikoht, vaid soetatud mõned aastad tagasi. Sellest on saanud Pireti päris oma rahulik koht, mis laseb temal ja ta perel end mõnusalt tunda.
“Välismaal elades hakkasin endale otsima eraldatud kohta, kus saaks nii olla, et naabreid näha ei oleks,” ütles ta sissejuhatuseks, kuidas nad selle väga halvas seisukorras olnud talukoha leidsid.
“Me elasime Soomes, hakkasime kuus korra siin käima ja vaikselt ehitama. Nüüd on nii, et kusagil mujal olemist ei kujutaks ma enam ette. Ma lähen isegi Kuressaarde ainult siis, kui mul on väga vaja – poodi, arsti juurde.” Piret arvas, et ehk tekkis soov eraldatuse järgi seetõttu, et ta on elus nii palju ringi rännanud.
“Olen pärit Orissaarest. 6-aastaselt tõi ema mu Kuressaarde, kus ma kooli läksin. 20-aastaselt kolisin Saaremaalt ära,” rääkis Piret. Saaremaalt lahkumise päevast on nüüd möödas kolmkümmend aastat. Alguses Tallinnas toimetanud naine läks Iirimaale ja seejärel Soome.
“Soomes ma saingi aru, et on vaja hakata tagasi tulema. Mu vaimne tervis ütles üles, enam ei jaksanud maailma tempoga kaasa minna ja tekkis tahtmine oma asja ajama hakata,” võttis lugu mõneti ootamatu pöörde.
Ärevus ja paanika
Tõesti, eriti just pandeemia võtmes on hakatud palju rääkima vaimsest tervisest, kuid Piret ütles, et teda koroona-aeg eriti ei puudutanudki. “Kuna ma ei loe uudiseid ega vaata ka televiisorit, siis elu siin metsa sees kulges omas rütmis edasi. Mul on palju tähtsamaid terviseprobleeme kui koroonamure. Inimesed natuke ka pahandasid muga, et miks ma maski ei tahtnud kanda.
No mina mõtlesin, et kui see haigus peab tulema, siis ta tuleb. Selline hirmuga elamine ei kõlba mu meelest kuskile. Tegelikult me elame pidevalt hirmus – kas meil on tööd, raha, mis homme saab jne. Niimoodi võib peast hulluks minna,” mõtiskles Piret.
Ka enne koroonapaanikat on inimeste suurim eluväljakutse olnud rahu leidmine. Miks tuleb siis inimese sisse rahutus, mis võib teha tervisele halba, ja seda veel aastategi pärast? Piretil tekkisid, mine tea, ehk just hirmude tõttu, ärevushäired ja paanikahood.
“Kogu elu inimene ju muretseb millegi pärast. Aga minu tervis on Saaremaal paremaks läinud, kuigi arst ütleb, et päris vabaks ma ei pruugi sellest kunagi saada, sest põhjust tegelikult ei teata, et miks mul need hood tekivad. Aga mul on tunduvalt paremaks läinud,” sõnas Piret rõõmsalt. Praegu on tal paanikahooge võib-olla kord kahe kuu jooksul. Varem võis neid olla kaks korda päevas. Kõige hullemal perioodil oli Piret lihtsalt kaks kuud voodis, kartis kõike ja ei tahtnud kellegiga kohtuda. Piret tuli sellest välja oma suure tahtejõuga, mis viis ta elustiili muutmiseni ja paljudest asjadest loobumiseni.
“Peamiselt olen ma loobunud inimestest, pidevast suhtlemisest. See kurnab meid rohkem kui me arvame,” leidis Piret. Kas sõbrad on teda mõistnud? Jah, ütleb Piret. Tõelised sõbrad on alles jäänud. Ja mõni on kadunud nagu vits vette – nad ütlevad, et mis me sinna Pireti juurde ikka läheme, temaga on nii igav. “Selge see, sest ma ju ei trallita nendega enam,” muigab ta praegu.
Abivalmis küla
Kui Piret endale lambad võttis, tulid appi head külainimesed. Külas elades teisiti ei saagi. Ikka tuleb üksteist toetada. Maasikate kasvatamisega on Piret aga ka külaelanike rõõmuks tegelenud Kadariku tallu kolimisest peale. “Lasin teha mullaproovid ja öeldi, et see on parim koht, kus maasikaid kasvatada, eks nad seepärast nii suured ka on. Sööd neid nagu tomateid! Põldu on mul suhteliselt vähe ja seetõttu mõtlen, et tulevikus tahaksin kasvatada erilisi asju, näiteks tšillit,” unistas ta.
Piret ütleb aga humoorikalt, et nooruses oli ta täiesti kohutav tüüp.
