Kuumalaine kohta andis ilmateenistus juba varakult hoiatuse. Juunil keskel võis eri portaalide ennustustest näha jaanipäevaks vahemerelise leitsaku siia jõudmist. Ka EMHI edastas avalikkusele kuumahoiatuse! See kõik oleks pidanud otseseid vastutajaid valvsaks tegema, panema tegutsema kriisiolukorras. Igas asutuses peaks olema väljatöötatud kriisiprogramm ning läbi harjutatud eriolukorras käitumine. Miks see ei käivitunud?
Kellast kellani
Ametnik on harjunud töötama kellast kellani. Kui tööpäev läbi, siis uksed kinni. Mindi rahulikult jaanipäevale vastu, lootuses, et midagi hullu ei juhtu. Ent näe, juhtus ja veel kuidas.
Ligi 100 000 riknenud vaktsiinidoosi maksid midagi. Selle soetamiseks kulutati raha ning see tuli maksumaksja taskust. Toimunu näitab kujukalt kuidas riik käib ringi tema kätte usaldatud varaga. Kui midagi taolist oleks aset leidnud erafirmas, olnuks jutt ülimalt lühike. Ametist prii. Nüüd näidatakse näpuga ühe ja teise persooni peale. Kutsutakse kokku riiklik komisjon. See aga ei muuda olnut. Pole vabandus, et riknesid Astra Zeneca doosid, mis kuulusid annetamisele idapartnerluse programmi raames. Keegi neid kusagil vajas ja oodati pikisilmi. Mängus on tuhandete inimeste elud. Eesti lubaduse peale ei saa enam teised kindlad olla. Tegemist on riikliku mainekahjuga.
Painama jääb mõte, kuidas said meie laiuskraadil, kus üle 30kraadiseid temperatuure on suviti loetud päevadel, hakata sügavkülmikud üles sulama. Kuumalaine tabas tänavu ka Poolat, Leedut ja Lätit. Ometi ei sulanud seal midagi üles. Rääkimata Türgist, Kreekast või Horvaatiast, kus suvekuumus on igapäevane. Külmkambrid töötavad seal tõrgeteta. Kuna riik on halb peremees, siis saabki midagi juhtuda. Ametitel tuleb millegi soetamiseks välja kuulutada riigihange. Selles on põhiline komponent hind. Võidab kõige odavam pakkuja ja tema tarnib seadmed. Paraku ei ole elus odav asi kvaliteetne. Saja euro eest ei osta Hugo Bossi ülikonda! Riik soovib kõike saada võimalikult odavalt ja nii juhtuvadki tööõnnetused.
Kurbloolisus on seegi, kui kodanik eksib riigi suhtes, järgneb kohe menetlus ja karistus. Riik võib endale kõike lubada ning midagi ei järgne. Rahaline kulu kirjutatakse korstnasse.
Terviseametis juhtunu on nii tõsine, et toimunu vastu peaks sügavamalt huvi tundma riigiprokuratuur ja selgitama välja otsesed süüdlased, olgu positsioon kui kõrge tahes. Nad peavad vastutama ka varaliselt. Enam kui 3 miljoni eest riknenud kraami (pea 50 miljonit krooni) ei ole väike summa. Nii minister Tanel Kiik, Üllar Lanno kui kantsler Priske tänagu õnne, et nad elavad Eesti vabariigis. Kui selline asi juhtunuks 40 aastat tagasi Eesti NSV-s , läinuks ametimehed tribunali alla ja karistus olnuks kõrgeim määr.
Küsimuse tekitab seegi, et kõrged riigiametnikud ei reageerinud juhumile adekvaatselt isegi siis, kui riknemine tuvastati. Stoilise rahuga teatas terviseameti juht kaamera ees – kui vaja, siis võtan vastutuse. Kas keegi informeeris neid isiklikult pühade ajal juhtunust ja kuulutati välja eriolukord? Ilmselt mitte. Tegemist oli ikkagi elutähtsate ravimitega, mis maksid kokku miljoneid.
Kes vastutab?
Praegustel andmetel avastati toimunu 25. juunil ja avalikkus sai juhtunust teada veel mitu päeva hiljem. Ilmselt loodeti, et asi vaibub või taheti kõik maha vaikida. Terviseametil on kommunikatsioonijuht. Tema otsene ülesanne on avalikkusele operatiivselt teabe edastamine. Midagi sellist me paraku ei lugenud. Vastamata küsimusi on üksjagu. Igal juhul uurijatel tööd jagub.
Kui minister Kiik, kelle vastutusalasse kuulub otseselt terviseamet, ei suvatse tagasi astuda, peab seda tegema peaminister. Kaja Kallasel on ainult halvad ja väga halvad valikud. Ükskord on aeg asuda tegutsema ja pead veerema panna. Hakkame valitsema, nagu peab.
