Mõistagi polnud siis internetti ja sõnum jõudis kohale vähemalt nädalase hilinemisega. Sestap – et meelde jääda või muljet avaldada – pidi too ka mahlakas olema. Toona oli siiski olemas ka mingi häbi- ja autunne, mida tänases suures poliitikas esindab USA 78-aastane president Joe Biden.
Tema ju ei öelnud, et “Putin on mõrvar” – ta lihtsalt vastas jaatava mõmisemisega ajakirjaniku küsimusele “Kas Putin on mõrvar?” Kuna eelnevalt oli kokku lepitud kokkusaamises, ei jäänud Venemaa president võlgu ja põrutas 20. mail – “Kui keegi tahab meilt midagi ära võtta (territooriumi – T.A.), anname talle vastu hambaid nii, et mäletab.”
Ei liigutaks lillegi
Arvata võib, et antud sõnakasutusest sai indu Hiina liider Xi Jinping, kes 1. juulil tõotas kõigile välismaalastele, – kes üritavad Hiinat rõhuda ja allutada -, põrkumist 1,4 miljardit hiinlast kaitsva suure terasmüüri vastu nii, et pead purud ja veri jookseb jõgedena.
Tegu on Xi poolt kasutatud rahvaliku väljendi vabatõlkega. Kui aga kõrvutada kahe autoritaarse liidri ütlemisi, saab öelda, et Putin laseks nagu ise käed mängu, hiinlane, kelle eelkäijad on aastakümneid lubanud orus toimuvat Vene ja Ameerika tiigri võitlust mäe otsast pealt vaadata, ei liigutaks täna endiselt lillegi. Mõistlik hoiak, sest rumalaid ja müüdavaid jagub.
Seda viimast tuletab kenasti meelde 23. juunil Mustal merel toimunud intsident Suurbritannia sõjalaevaga, mis sisenes ametlikult Ukraina territoriaalvetesse, millised Venemaa on Krimmi liites kuulutanud oma territoriaalveteks. Tegelikult loen suuremaks probleemiks seda, et inglaste vastav sisenemise plaan ja koguni esitlusprogrammi Powerpoint vormis leiti neli päeva hiljem ühest Inglismaa prügikastist. Ka president Putin kiitles, et teadsid eelnevalt Inglise sõjalaeva sisenemist ja tema jälgimisest USA luurelennuki poolt.
Uurimine käib, aga näotu ja hirmutav teadmine on see, et Suurbritannia kaitseministeerium lekib. Saab öelda, et 1930ndatest peale, kui nn Cambridge’i viisik ehk Briti aristokraatide võsud alustasid luuramist Moskva kasuks. Nende, täpsemalt Kim Philby ohvriteks osutusid ka Briti salaluurelt ülesandeid saanud eestlased, kes 1940-50ndatel maabusid Philby saatesõnade toel okupeeritud Eestis, et kohe NKVD – mehe teise tööandja kätte sattuda.
Enamus neist hukati. Tasub mäletada sedagi, et Suurbritannia väeosa komandör Serbias oli see, kes eiras USA kindrali korraldust ja avas tee Venemaa dessantväelastele Pristina lennuvälja hõivamiseks 1999. aastal. Mehe kinnitusel üritas ta sõda vältida, milleks Venemaal toona võime puudus. Tegu oli puhtalt avantüüriga, mis lõpptulemusena tagas Venemaa tagasipöördumise Balkanile ja milline supp seal täna podiseb, ei vaja lisamist.
Kui nüüd Briti sõjalaeva ja teda hoiatuseks (mööda) tulistanud Vene laevade juurde tagasi pöörduda, siis eelmise külma sõja lõpus, täpsemalt veebruaris 1988 toimus Mustal merel veelgi tõsisem intsident – NSVL sõjalaev rammis küljega USA oma.
Ei juhtunud midagi rohkem siis, ei juhtunud ka nüüd. Pealegi Putin ise üles 30. juunil, et kui venelased oleksid selle Briti laeva põhja pommitanud, poleks see tähendanud kolmandat maailmasõda. Põhjus lihtne – seda sõda ei suuda kumbki pool võita. See sai selgeks veel 1960ndatel ja leidis fikseerimist tuumarakettrelvade piiramises ja järgnenud vähendamises.
Suhteline tasakaal
Tänane seis, kus maailmasõja mittepuhkemisest räägib Vene ja mitte USA liider, tuleneb asjaolust, et venelased suutsid vahepeal endale soetada kõige kiiremad ja efektiivsemad relvad. USA katsetused oma analoogidega on viimastel kuudel ebaõnnestunud, ent selge see, et peatselt on jälle tegu suhtelise tasakaaluga.
Mis aga puutub Hiinasse, siis täna toimetavad meie kõigi kohal kolm taikonauti, kes panevad kokku oma, Hiina kosmosejaama. USA, Vene, Euroopa Liidu jt astronaudid ja kosmonaudid kasutavad teatavasti ühiselt 1998. aastal valmissaanud kosmosejaama. 2011. aastal ütles USA Hiinale ära selles kaasalöömise. Nüüd on hiinlastel oma jaam ja Hiinal ka oma aparaat Marsil.
Siit võetult – kuniks Hiina endiselt meist kaugel ja mäe otsas istub, võib suurte meeste suupruukimist – terasid sõkaldest eraldades – jätkuvalt rahulikult võtta.
