Kas ja kuidas suudavad põllumehed eesoodatavate suurte muudatustega seoses üleilmse kliimaolukorraga toime tulla, küsisin seda Aive Keskülalt, maakonna põllumajndusettevõtete ainsalt naisjuhilt ja Saaremaa piimatööstuse nõukogu liikmelt.
“Eesmärgid on päris suured püstitatud, aga mis need täpselt on, täit selgust praegu ikkagi ei ole. See, kuidas ja kas tootjad suudavad nendega kaasa minna, eks elu hakkab näitama. Olen aru saanud, et ÜPP otsetoetuse summa seoses rohestamisplaaniga uuel eelarveperioodil väheneb ja see suunatakse kliimamuutuste ehk süsiniku jalajälje vähendamiseks.
Praegu on kindel see kohustus, et 10% põllumaast peab minema rohealade ja muude ribade ja maastikuelementide alla. Kuid Saaremaal ja teistel saartel on seda päris keeruline ette kujutada, nagunii on saartel väiksed põllulapid ja roheala-siilud ammuilma olemas. Kas suudetakse siin Kesk-Eestiga võrreldes erisuste tekitamisel kokku leppida? Kui see ühe “kirvelöögiga” tuleb, on see ebaõiglane. Selline on üks näide,” avaldas arvamust Rauni põllumajandusühistu juht Aive Kesküla.
“Minu jaoks on see suur teemadering veel hoomamatu. Võib-olla on need meile võimalused. Eesti on paljudes asjades ju suhteliselt heal positsioonil võrreldes laia Euroopaga ja me tuleme uute ülesannetege ehk toime.
Näiteks 25% mahepõllumajandusmaa nõue, millisele tasemele tahetakse EL-s jõuda. Samas, kui uut perioodi toetuste poole pealt vaadata, siis mahedatel ju ka toetused vähenevad. Juba on kuulda olnud mahetootjate otsustest minna tagasi tavatootjaks, mis selle nõude täitmisel tekitab pingeid. Tõsi, maheteravilja ja -lihaveisekasvatajaid meil on, kuid mahedat piimakarja on suht vähe, sest nõuded neile on niivõrd suured ja toodanguvahet ei suudeta kinni maksta. Ka tarbija pole saanud veel nii jõukaks, et mahesaadusi osta. Paljud ütlevad küll, et pole meil häda midagi, Eestil on nõutav hulk mahemaad olemas. “Aga alles kuulsin telesaatest, kui üks lihaveisekasvataja ütles, et läheb tagasi tava tootmisele, sest mahetoodang ja mahetoetused kokkugi ei too ettevõtet plussi,” selgitas ta.
Ringmajandus
“Põllumees on see, kes on ringmajandust talude algusest saati rakendanud, pidades loomi ja väetades orgaanika ehk sõnnikuga põldu, et muld ei vaesuks ja taimestik saaks kasvada. Ja ega mets ole ainuke CO2 siduja, põld oma taimestikuga seob seda samamoodi,” tõi Rauni juht välja normaalse ja loodusega tasakaalus oleva süsteemi, mis on tüüpilistes maaperedes kogu aeg toiminud.
Temas tekitab ringmajanduse toimimine küsimusi mahetaimekasvatajate puhul, kuna põld tahab ju ka turgutust saada. “Lõputult võtta tagasi andmata on minu loogika järgi vastutustundetu. Mind see otseslt ei puuduta, oleme tavatootja, kes on võtnud keskkonnasõbraliku majandamise kohustuse. Selle järgi me ka majandame. Leian, et kui tahetakse põllult midagi saada, olgu selleks rohusööt, teravili, raps, mais ja mis iganes, tuleb toitaineid mulda ka tagasi anda.
Ja veel. Kas osatakse ette näha nende mastaapsete meetmete mõjusid tulevikule? See olukord, mis nüüd uute meetmetega tekitatakse – kohustusi tahetakse palju anda, kuid kohustuste täitmiseks kipub vahendeid nappima – on põhiline küsimus selles, et kas toidutootmine saab jätkuda.
