Olgugi, et võin neile vanuse poolest isegi isa eest olla, saan nendega rääkida ükskõik millest. Olen tänapäeva kiirelt muutuval infotarbimise ajastul täheldanud, et inimpõlvede vahelised suhtlemised ei pruugi igapäevatasandil alati veatult laabuda. Aga selle noorpaari puhul sellist probleemi ei eksisteeri. Siim ja Margit saavad aru heast naljast ja oskavad ka ise nalja visata. Nad ei pea end uhkeks. Otse vastupidi – abivalmidus ja sõbralik suhtumine igal tasandil on nende puhul pigem aksioomiks kujunenud.
Saatus viis mind Siimuga esmakordselt kokku lauatennisevõistlustel ja Margitiga petankivõistlustel. Harrastussport on mõistagi üks vaba aja veetmise vorme, sestap jääb üle vaid imestada, kuidas nad on suutnud oma põhitöö kõrvalt, milleks on lehmakasvatus ning sellega kaasnev piima- ja juustutootmine, leida üldse aega võistlustel käimiseks. Mitmekümnepealine lehmakari tahab ju iga päev lüpsmist, rääkimata muudest edasilükkamatutest igapäevatöödest, kus pühapäevi väga ei ole. Ometi on Siim viimastel aastatel Saare maakonna petanki meistrivõistlustel mitmeid medaleid võitnud ja Margit on samal alal naiste karikavõitja.
Ega igaüks loomakasvatajaks ei sobigi. Sellise tööga suudavad tegeleda suure südamega inimesed, kes armastavad oma loomi nii, et viimasedki sellest aru saavad. Hea on näha ka seda, et kuueaastane peretütar Birgit emal-isal igal pool sabas joostes kogu talupidamisest osa saab. Tulevikku vaadatakse selles peres igatahes optimistlikult, sest loetud nädalate pärast saab väike Birgit enda kõrvale ka väikevenna.
Väga tore on vaadata sellist noort maaperet, kes oma jaatava ellusuhtumise ja töökusega teistele Saaremaa noortele inimestele kahtlemata eeskujuks on.
Unistused ei tohi olla pelgalt unistused
Siim ja Margit, öelge nüüd ausalt, kas on olnud selliseid hetki, et “ah, mulle aitab sellest lehmadega jändamisest”?
Siim: Kui päris aus olla, siis vahel on olnud hetki, mil olen mõelnud, et võiks ka midagi muud teha. Aga otsus on tehtud, vastutan oma loomade eest ja pere tahab toitmist.
Margit: Mulle on loomad alati meeldinud. Teen seda tööd heameelega ja kordagi pole ette tulnud, et “mulle aitab”. Ootan juba, millal ma ära sünnitan, et peremeest talutöödes aidata saaksin.

Siim, kui palju on tegelikkus erinenud sellest, mida planeerisid siis, kui Uustla mahetalu peremeheks said? Mis hinde koolipoisi skaalal oma tööle paneksid?

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare