5 C
Kuressaare
Esmaspäev, 18. oktoober 2021

Indrek II-sest ja lätlastest

Paraku see, kes kaotab. Ehk siis EKRE poolt 6. juunil oma presidendikandidaadiks nimetatud Henn Põlluaas. Väidetavalt üritatakse sedapuhku president taas teha Riigikogus nagu see sündis 2011. aastal, mil Reformierakomma, IRL-i ja sotside toetatud Toomas-Hendrik Ilves sai kerge võidu sotsi Indrek Tarandi üle.
Viimase ülesseadjaks aga oli Keskerakond, kelle toonane liider Edgar Savisaar pidas niisugust alluvusmängu kolme traditsioonilise võimuparteiga võimalikuks. Täna teame, et pärast järgmisi presidendivalimisi ja Savisaare enda sundtaandumist oli sellel poliitiku laenamisel oma koht Keskerakonna parketikõlbikuks saamises. Täna on Ratase juhitud Keskerakond see, kes otsustab – kas presidendina jätkab Kersti Kaljulaid või eelistatakse kedagi teist. Võiduks Riigikogus on aga vaja vähemalt 68 häält ja kui silmas pidada Põlluaasa 19 (tegelikult vaja 21) häält, on selge, et võitja Riigikogus selgub kahevõitluses. Põlluaas võttis n-ö kohustusliku kaotaja koha sisse, ent teoreetiliselt saaks ürituse läbi viia ka vaid ühe kandidaadiga nagu see sündis 2016. aastal.
Eelistatakse poliitikuid
Selle sapise tõdemuse peale kiigakem lõunanaabreid, kus presidendi valib samuti parlament. Kui esimene neist ja üldse 5. ajaloos Guntis Ulmanis (1993-1999) oli üksnes riigi rajaja venna pojapoeg ja Vaire Vika-Freiberga (1999-2007) okupatsioonist pääsenud tunnustatud teadlane, siis järgmistest presidentidest saab vaid Raimonds Vejonist (2015-2019) pidada poliitikuks. Valdis Zatlers sai ju presidendiks (2007-2011) arstina, Andris Berzins (2011-2015) pankurina ja Egils Levits (aastast 2019) juristi ja Euroopa Kohtu kohtunikuna. Levits oli küll 1993-95 kohtuminister ja suursaadik, ent seejärel 24 aastat kohtunik ja kandideeris sellelt kohalt presidendiks veel 2015. aastal. Nagu öeldud, siis eelistati talle poliitikut.
Igal juhul on Läti parlament üldiselt valinud presidentideks selgelt mittepoliitikuid ja see on suur kontrast Eestiga, kus presidendiks tehakse eranditult poliitikuid. Üksnes tänane valik on selles mõttes erand, ehkki ka 2016 algas kõik nagu alati, sest kandideerisid (enda pakkumise järjekorras) Siim Kallas, Jaak Jõerüüt, Marina Kaljurand, Allar Jõks (eksõiguskantslerina valge vares selles rivis), Urmas Paet, Eiki Nestor, Edgar Savisaar, Mailis Reps. Kõik kõrbesid ja siis leiti Kersti Kaljulaid.
Teiseks ja selgelt mittepoliitikuks Kersti Kaljulaidi kõrval jääb akadeemik Enn Tõugu, kelle kandideerimine 1996. aastal organiseeriti peaminister Vähi korraldusel võtmaks ära hääli Arnold Rüütlilt. Vähetuntud Tõugu tulemuseks jäi viies ehk viimane koht valimiskogu esimeses voorus.
Võõrad pole oodatud
Võiks mäletada ka 2001. aast nn valimiskampaaniat, kui partei ladvikud sõitsid samuti mööda maakondi ringi ja pakkusid Siim Kallast, Toomas Savi, Märt Raski, Toomas Vilosiust, Peeter Tulvistet, Andres Tarandit ja Arnold Rüütlit ehk siis poliitikuid.
Ka praeguses valimiskampaania eelses olukorras on kõlanud vaid ühe mittepoliitiku ehk siis Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere nimi, millele poliitikud pole kohe mitte kuidagi reageerinud.
Raske on ka seda loota, kui põhiseaduse §79 annab presidendikandidaadi ülesseadmise õiguse vaid riigikogu või valimiskogu liikmetele (vähemalt viiendiku neist allkirjadega) ja kuna parteiladvikute kokkuelamine on nüüd, pärast Keskerakonna ja EKRE parketile lubamist pea täiuslik, siis pole võõrad poliitpõllul oodatud.
Parteide kujunemine Eesti vabariigis käis aga nii, et 5%-lise lävepakuga jäeti koheselt kõrvale väikesed parteid ja isegi 5007 häält kogunud Väino Viilup ei pääsenud Riigikogusse (kuhu said kümmekond 31-189 häält kogunud).

Seejärel seati uute erakondade loomisel nõudeks 1000 liiget (Lätis 400, Leedus 500) ning kogu poliitika oligi väikese grupi käes.

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised