10 C
Kuressaare
Reede, 24. september 2021
spot_img

Lauri Rannama: keha on inimese alateadvuse peegel

Tõenäoliselt teavad enamus Saaremaa inimesi, et Lauril on Kuressaare linnas oma füsioteraapia erapraksis, mida ta ise kliinikuks nimetab. Lauri on võitnud saarlaste usalduse, sest tema juurde pääsemiseks on tekkinud pikad, koguni pooleaastased järjekorrad.
Ka intervjuu tegemist tuli tavalisest kauem oodata, sest Lauri on oma aja töö ja pere vahel nii ära jaganud, et muuks tegevuseks tal aega eriti ei jäägi. Olin kuulnud ka seda, et Lauri ei armasta palju rääkida, vaid panustab pigem tegudesse. Meie esmakohtumine leidis aset päikeseküllasel lehekuu päeval Kuressaare lossi hoovis. Lauri kummutas hoobilt kõik minu kartused, sest kätlesime reipalt nagu ammused tuttavad …
Öeldakse, et meest hinnatakse tema töö järgi. Peale tundidepikkust vestlust võin väita, et Lauri armastab väga oma tööd ja oma neljaliikmelist peret. Ta on viisakas, tasakaalukas ja taktitundeline inimene. Teadsin, et ta aeg on piiratud. Ometi jõudsime veel linnuse vallidel pilte teha ja ma ei märganud kordagi, et ta oleks kella vaadanud.
Veendusin Lauriga intervjuud tehes veel selles, et Saaremaa inimestel on tõesti väga vedanud, et selline füsioteraapia tippspetsialist just Kuressaares töötab. Sest tavaliselt on ju nii, et saarlased peavad tänapäeval eriarstide juures pigem Tallinnas, Tartus või Pärnus käima, aga Lauriga on vastupidi – mandrimaa inimesed käivad tema pärast Saaremaal.
*  *  *
Ma ei sea endale kunagi suuri ootusi, siis ei tule ka pettumusi
Lauri, sa oled suhteliselt noor mees, aga ometi teatakse sind terves Eestis juba aastakümneid. Sind on nimetatud füsioterapeudiks, massööriks, kondiväänajaks ja isegi nõiaks. Kui palju on neis väljaütlemistes tõtt ja kelleks sa end ise pead?
(mõtleb) Olen olemine ja üritan elada hetkes. Ülikoolis omandasin füsioterapeudi teadmised ja füsioterapeudina ma ka töötan. Kuna enamuse oma ajast teen tööd oma kätega, siis võib-olla seepärast peetakse mind massööriks.
Samas on massaaž vaid üks osa füsioteraapiast. Kondiväänamine on liigeste manipulatsioon, mille tagajärjel võime kuulda nende naksumist.
Kui inimene on näiteks kümme aastat vaevades elanud ja mina selle kümne minutiga ära võtan, siis võib-olla sellises tegevuses nähakse ehk nõidumist.
 
Oled sünnilt mõistagi Saaremaa poiss ja sündisid 11. augustil 1977. aastal tolleagses Kingissepa linnas? Mis on esimesed asjad või hetked, mida sa oma elust mäletad?
Esimesed mälestused on seotud meie pere korteriga Kohtu tänaval. Mäletan hästi meie korteris olnud pliiti ja seda, et sellele ei tohtinud miskipärast väga ligidale minna (muigab).
 
Iseloomusta pisut oma isa ja ema ning mis tööd nad sinu sünniaastal tegid?
Isa Arvo töötas kolhoosis Saare Kalur treialina ja tema töökoht oli Nasval. Ta on väga töökas, tasakaalukas ja õiglane mees (Lauri vanemad elavad praegugi Kuressaares – toim). Ema Anu töötas matemaatikaõpetajana tolleaegses Õhtukeskkoolis ja jätkab oma pedagoogitööd praeguses täiskasvanute gümnaasiumis. Ema on olnud mulle  hariduse olulisuse eeskujuks.
Minu 13-aastane tütar ütleb, et tema vanaema on köögiingel. Seega olime vendadega mõistagi ka väikestena kõik hästi toidetud ja hoolitsetud.
 
Teie perre sündis tervelt viis poissi. Kas oled kursis, mitmes sina tegelikult oled, ehk kumb kaksikutest enne sündis, kas Lauri või Eero?
Indrek on kõige vanem. Teisena sündis minu kaksikvend Eero ja mina olen seega kolmas, kuna sündisin 20 minutit hiljem. Olime sündides vaid paarikilosed. Hiljem sündis meie perre veel Jürgen ja pesamuna Ivari.
 
Räägi pisut oma lapsepõlvest! Mis olid sinu meelistegevused enne kooliminekut?
Põhiliselt ajasime õues palli taga. Vanem vend Indrek oli põhiline orgunnija, meie olime pigem kaasa- jooksjad. Käisime muidugi ka Muhus, kust on pärit meie isa. Ka seal olime enamuse ajast ikka õues, aktiivsest tegevusest seal puudust ei olnud.
 
Palju on räägitud sellest, et kaksikute vahel pidi olema mingi eriline aura ja teineteisemõistmine nii lapseeas kui ka hiljem täiskasvanuna. Kuidas sa seda kommenteeriksid?
Jah, seda saab öelda pigem ühemunarakukaksikute kohta. Kuigi Eero elab mandril ja mina Saaremaal, siis ta on mulle kallis ja oluline inimene ka tänapäeval.
 
Sinu vanem vend Indrek on mulle rääkinud, et teil oli omal ajal isegi selline jalgpallitiim, kus mängisid kõik viis venda ja millega saavutasite omavanuste vutivõistlustel kõrgeid kohti. Kuidas jalgpall sinu ellu tuli ja kuidas suhtud sellesse mängu praegu?
Jalgpall oli meie jaoks üks aktiivse aja veetmise vorme. Tuulte Roosis, kus me hiljem perega elasime, oli jalgpalliväljak ja kõik ümberkaudsed poisid kogunesid seal. Nii me seal siis mängima õppisimegi.
Mingit treenerit meil küll ei olnud.
Indreku jutt võistluste kohta on õige. Minu mäletamist mööda saime teise koha, samas võistkondi oli palju. Praegu mul enam jalgpalli vastu suurt huvi ei ole.
 
Võib vaid ette kujutada seda melu, mis viis venda kodus korraldada võisid. Kas sa oled vahel mõelnud, et sul oleks võinud ka vanem või noorem õde olla?
Jah, vahel olen mõelnud küll selle peale, et meil oleks võinud õde ka olla. Oleks hiljem naistest ehk paremini aru saanud (muigab).
 
Kuidas sa mäletad, kas tahtsid kooli minna või mitte ja miks?
Ikka tahtsin kooli minna. Aga miks, seda ma ei suutnud väikesena küll enese jaoks lahti mõtestada. Teised lapsed käisid kõik koolis ja see oli loomulik protsess. Samas ettekujutus koolist erines tegelikkusest. Pean tunnistama, et mul oli esimeses klassis päris raske.
 
Milline oli sinu esimene kool ja kes oli sinu esimene klassijuhataja?
Esimene kool oli Kingissepa 2. keskkool ja klassijuhatajaks oli meil Valve Rauna. Olin temaga rahul küll.
 
Millised ained sulle koolis kõige rohkem meeldisid ja millised mitte?
Reaalained läksid paremini. Võib-olla sellepärast, et ema matemaatikaõpetaja oli. Mitte küll meie koolis. Emakeel ja kirjandus olid minu jaoks keerulised ained. Erilisi raskusi valmistas kirjatehnika.
 
Mis hinded sul põhikooli lõputunnistusel olid?
Kõike oli. Kõige rohkem oli siiski neljasid. Esines ka kolmesid ja viitesid.
Kas jätkasid gümnaasiumis või läksid ametit õppima?
Jätkasin gümnaasiumiõppes ja lõpetasin sama kooli 12. klassi 1995. aastal.
 
Kas sul on gümnaasiumiajast mingit eriskummalist sündmust või seika meenutada, mis kunagi ära ei unune?
Tegime teatriringi ja kuulusin ka ideede genereerijate hulka. Mäletan, et korraldasime koos õpetajatega Kudjape surnuaia taga öise happeningi, mille raames lugesime luuletusi ja sõime juurde seapraadi.
 
Keda oma tolleaegsetest õpetajatest sooviksid sooja sõnaga meenutada?
Soovin tunnustada Hilja Metsmaad, kes oli meie klassijuhataja ja andis ka füüsikat. Ta oli väga tasakaalukas õpetaja.
 
Kas sind kaitseväkke ka võeti?
Mind arvati Tartu ülikooli astudes reservväelase kandidaadiks. Seega kaitseväes ma teenima ei pidanud.
 
Milliseid erialasid sa sihti- sid ja miks?
Mul oli tegelikult kaks valikut. Andsin dokumendid kehakultuuriteaduskonda ja majandusteaduskonda. Elu müksas õiges suunas.
 
Milline eriala on märgitud sinu bakalaureuse diplomile?
Liikumis- ja sporditeaduste instituudis liikumisravi eriala, aga hilisemas kõnepruugis see tähendabki tegelikult füsioteraapiat.
 
Oled hiljem omandanud  magistrikraadi kinesioloogia ja biomehhaanika alal. Selgita palun lugejatele lahti, mida need mõisted tähendavad ja mida magistrikraad sulle endale tähendas?
Bakalaureuseõpe ladus hea vundamendi, kuid magistrikraad oli mulle vajalik, et sügavuti õppida, kuidas inimese keha töötab. Kinesioloogia on teadus liikumisest. Biomehaanika uurib seda, kuidas erinevad jõud mõjutavad inimese organismi. Uurisin peaasjalikult, kuidas inimese kehas väsimus tekib.
 
Kuidas on lood doktoritööga?
Võtan doktorantuuri magistrikraadi loomuliku jätkuna. Tegelikult alustasin TÜ arstiteaduskonna anatoomia instituudis doktori õpinguid ca 20 aastat tagasi. Kuna töötasin sajandi alguses intensiivselt Eesti suusakoondise juures, siis õpinguteks aega lihtsalt ei jätkunud. Ma ei ole siiani doktoritöö mõtet maha matnud ja olen jätkuvalt teema otsingutel.
 
Kui vana sa olid, kui alustasid oma töömehe elu ja millega sa enne Eesti suusakoondise juurde minekut tegelesid?
Magistrantuuris õppides tekkis ühtäkki tänu “vene kriisile” situatsioon, et stipendium võeti ära ja nii olingi sunnitud tööle minema. Asusin 22- aastase mehena tööle massöörina Tartus ühe fitnessklubi juures.
 
Ajakirjanduses on räägitud, et just hilisem olümpiamedalist Jaak Mae oli see mees, kes su Tartust n.-ö. üles leidis ja sajandivahetusel tolleaegse Eesti suusakoondise peatreeneri Mati Alaveri jutule viis? Kas kinnitad seda või lükkad ümber?
See vastab tõele küll. Jaak Mae sõber Sven oli minu juures massaažis käinud ja soovitaski mind Jaagule.
 
Mis sa tagantjärele arvad, miks just sind, tollal väga noort, 23-aastast meest sellesse ametisse palgati? Kas see oli pelgalt juhus või mis see oli?
Mind võeti alguses ikka proovile. Ja jäin kümneks aastaks paigale …
 
Kui palju sul enesetõestamine aega võttis, sest selline töö sellises seltskonnas oli enam kui vastutusrikas?
Sportlastelt saadud tagasiside on kõige objektiivsem. Ju nad siis minuga rahul olid. Pärastpoole tekkis kogemus ka.
 
Ei saa ajakirjanikuna küsimata jätta, kuidas sind puudutasid hilisemad Mati Alaveri ja Eesti suusakoondise liikmete veredopingujamad ja kuidas sa üldiselt suhtud vale- mängijatesse spordis?
Reeglid on kõikide jaoks ühesugused. Ja kui neid rikuti, siis see on mõistagi väga kahetsusväärne. Loomulikult ka minu jaoks. Samas olen lähedalt näinud suusatajate köögipoolt ja ka seda, kuidas nad treenisid. Saavutussporti kõrvale jättes pean Matist väga lugu.
 
Üldiselt teatakse ju ka seda, et tippspordis toimub vastupidavusaladel, mida ka murmaasuusatamine kahtlemata on, võidujooks ainetega, mis täna on lubatud, aga näiteks kuu aja pärast enam ei ole. Kas tippspordis edu saavutamiseks peabki tänapäeval sinu arvates keemiat manustama ja kehalisest treeningust ainuüksi ei piisa?
Põhiline on mõistagi treeningprotsess, aga jah, toidulisandid on tippspordis tänapäeval tõesti möödapääsmatud asjad.
Sa ei ole ju ainuüksi suusatajatega tegelenud. Oled olnud füsioterapeudiks ka teistele Eesti üldtuntud sportlastele. Puusalt tulevad meelde jalgrattur Janek Tombak ja karateka Marko Luhamaa. Palun pikenda seda nimekirja ja kellega on koostöö kõige paremini sujunud?
Neid tippsportlasi, kellega olen koostööd teinud, on üsna palju ja kõik ei tule kohe meeldegi. Näiteks jalgratturid Rein Taaramäe ja Tanel Kangert, kergejõustiklased Ksenija Balta ja Liina Laasma, vehkleja Nikolai Novosjolov, maadleja Heiki Nabi, tennisist Kaia Kanepi jne. Sportlased on oma keha suhtes väga nõudlikud, sest see on nende peamine töövahend ja see teeb töö nendega vastutusrikkaks. Olen käinud kuutel olümpiamängudel ja kõigil neist olin Eesti koondise füsioterapeut.
 
Miks otsustasid Saaremaale tagasi tulla?
Põhipõhjus Saaremaale tagasitulekuks oli see, et arvasime naisega, et Saaremaa on laste kasvatamiseks kõige sobilikum koht. Meie pere otsustas ühiselt nii. Aga pean oluliseks ka oma kogukonda panustamist. Rentisin oma sõbra korterit ja alustasin Vanalinna Heaolusalongis vana raskejõustiku maja rendipinnal.
 
Oled nüüd loonud endale uue füsioteraapia kabineti, kus võtad kliente vastu juba kaheksa aastat. Kuidas on tegelikkus vastanud ettekujutustele ja plaanidele?
Ma ei sea endale kunagi suuri ootusi, siis ei tule ka pettumusi. Olen hetkel toimuvaga väga rahul.
 
Millised on peamised probleemid, millega sinu juurde pöördudakse?
Need on füüsilised valud. Näiteks alaseljavalud, kaelavalud, õlavalud. On ka lihasvalusid ja närvivalusid. Pean kõigega hakkama saama. Näen paljude vaevuste algpõhjustena mitte ainult füüsilisi traumasid, vaid ka emotsionaalseid, sageli teadvustamata üleelamisi. Kõik on meie energias ja neid saab muuta.
 
Kui võtame sinu töövaldkonna, siis kui terve või haige tundub sulle Saaremaa inimene võrreldes näiteks piirkondadega, kus valitseb kuivem kliima?
Meie laiuskraadil ja merelises kliimavöötmes on lihase- ja liigesevaevusi kindlasti rohkem kui soojemates maades. Kindlasti aitab valude tekkimisele kaasa ka stress. Keha on inimese alateadvuse peegel. Haigeks jääb ikka see kelleks me ennast peame ehk ego.
 
Kui palju pühendutakse tänapäeval profülaktikale? Või on siiski nii, et tegeled peaasjalikult nendega, kes ilma sinu sekkumiseta enam elada ei saa?
On vägagi positiivne, et järjest rohkem on neid inimesi, kes teevad enese kallal ennetavat tööd.
 
Tean, et sinu juurde on pikad järjekorrad. Kui palju on koroonakriis selles osas olukorda süvendanud ja kui näiteks täna tuleks esmapöörduja, mis sa talle ütled?
Eelmisel kevadel oli Covid-19 tõttu 50 päeva, kus ei saanud üldse midagi teha. Teise laine ajal töötame maskides ja erilisi probleeme ei ole õnneks olnud.
Kindla aja saan reserveerida praegu novembrisse. Aga kui on möödapääsmatu olukord, siis püüan leida aega ka selleks.
 
Kas oled pereinimene?
Jah, ikka. Minu abikaasa Siiri juured on Muhus ja Sõrves. Meie lugu algas 1993. aastal esimesest silmapilgust. Abiellusime 2006. aastal.
Abikaasal on minu arengus olnud suur roll. Olen talle ääretult tänulik. Siiri on kõvasti panustanud, et vähipatsientidel Saaremaal paremini läheks.
 
Mitu last sul on, mis on nende nimed ja millega nad tegelevad?
Meil on 13-aastane tütar Bianca Marie. Ta on tõeline päikesekiir, loeb palju, kokkab ja käib näiteringis. Poeg Dominic Remi on ühe aasta ja seitsme kuu vanune. Tema on üks suur tegutseja, erinevalt isast on suur masinatehuviline.
 
Mida tavaliselt perega ühiselt olete ette võtnud või võtate?
Bianca sünnipäevad on alati väga meeleolukad olnud. Siiri ja Bianca on mul kaasas olnud ka suusakoondise laagrites. Oleme reisinud USA-s, Prantsusmaal ja Itaalias. Aga naudime väga ka koos koduseid tegemisi.
 
Kellega oma vendadest praegusel eluetapil kõige tihedamini suhtled ja miks?
Eks ikka Indrekuga, sest tema on ainus, kes elab Saaremaal ja sõidame sageli koos Tallinna. Meil on palju ühiseid jututeemasid, näiteks kuidas keha toimib ja kuidas seda mõjutada. Tema näeb treeningu aspekte, mina ravi omasid.  Käime ka perekonniti läbi.
 
Oled ise mõnda aega tõsisemalt tegelenud ka maadlusega. Kas praegu ka mõnd spordiala on aega töö kõrvalt viljeleda?
Võimalusel käin suusatamas. Olen tudengipõlves ka Tartu maratoni kolm korda läbinud. Aga praegusel hetkel pakub töö piisavalt füüsilist koormust.
 
Kui sul oleks valida ja selleks oleks ka aega, kas siis vaatad telekast pigem murdmaasuusatamise MM-i või jalgpalli MM-i?
(mõtleb) Vist ikka jalgpalli, sest see on vaatemängulisem.
 
Millega sa vabal ajal tegeled? Nimeta oma hobisid!
Minu töö ja pere on hetkel minu hobid ka. Muul ajal magan.
 
Kas oled kassi- või koerainimene?
Meil on kass Simson, kelle vanust ma ei teagi, kuna ta tuli meie juurde. On ka kaheaastane koer Choco, kes on sõbralik krants.
 
Mis on selle raamatu pealkiri, mis su öökapil praegu on?
Seal on hetkel 5-6 erialast inglisekeelset raamatut.
 
Kui sa ei oleks füsioterapeut, siis mis ametis sa end ette kujutaksid?
Oleksin vist kooliõpetaja.
 
Kas 43-aastane Lauri Rannama on õnnelik mees?
Jah, isegi väga. Olen jõudnud selleni, et õnn peitub meie endi sees, see on alati olemas ja seda ei tule väljaspoolt otsida.
 
Millise elutarkuse sa Saaremaa elanikele edastaksid?
Kohtuge iseendaga ja ärge uskuge seda lugu, mida olete teiste abiga enese kohta jutustanud. Te kõik olete juba täiuslikud!
*  *  *
Kes ta on?
 
LAURI RANNAMA
Sündinud: 11. augustil 1977 Saaremaal.
Pikkus ja kaal: 176 cm, 78 kg.
Haridus:
1999 – 2001 Tartu Ülikool, magistrikraad, kinesioloogia ja biomehhaanika magister.
1995 – 1999 Tartu Ülikool, bakalaureuse kraad, kehakultuuriteaduskond.
1984 – 1995 Kuressaare Gümnaasium
Amet: füsioterapeut enda firmas Sanaprax OÜ
Keeled: eesti, vene, saksa, inglise ja soome.
Perekonnaseis: abielus, Siiri Rannama (43)
Lapsed: Bianca Marie (13), Dominic Remi (1 a. 7 k.)
Hobid: lugemine ja aiatööd

0

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised