15 C
Kuressaare
Laupäev, 25. september 2021
spot_img

Indrek Rannama ja jalgratas on lahutamatu tandem

Ta nõjatus kivist lõvide juures oma rattalenksule ja ootas. See tundus tema puhul nii loomulik ja iseenesestmõistetav. “Ehh, Kuressaare on nii väike linn, et siin peakski üksnes rattaga ringi liikuma,” lisas Indrek peale reibast tervitust justkui selgituseks, mis tundus tema puhul isegi üleliigsena. Kuidas endisest rattasportlasest värske doktorikraadiga teadusemees sai, saab lugeja teada alljärgneva intevjuu vahendusel.
*  *  *
Rannama: õnn sõltub suuresti sinust endast
Indrek, kelleks sa end hetkel pead, kas tallinlaseks või saarlaseks?
Käin Tallinnas üksnes tööl. Pere elab mul ikka Saaremaal. Tegelikult olen end kogu aeg saarlaseks pidanud. Isa poolt olen muhulane, aga ema on pärit Leisi kandist, täpsemalt Karjast.
 
Oled sa oma perekonna- nime saamislugu ka uurinud?
Olen ikka. Isa on pärit Muhu põhjaosas asuvast Nõmmkülast ja isapoolsete esivanemate nimi oli kaua aega Rihvk.
Alles esimese Eesti vabariigi ajal sooviti perekonnanime eestistada ja nii sai meie perenimeks Rannama. Perekonnanimi on lõpus ühe a-ga seetõttu, et tuleneb vanaisa ütlusest nimemuutmisel: “Ma elan Ranna ääres” ehk sõnadest ranna ja ma.
 
Sündisid 1975 aasta heinakuus. Kuidas möödus sinu lapsepõlv tolleaegses Kingissepa linnas?
Mäletan, et elasime perega Maksin Gorki (praegune Kohtu tn – toim) tänaval ühetoalises korteris. Mina olin meie pere esimene laps. Kuid seejärel hakkas lapsi juurde sündima ja me ei mahtunud sellesse väikesesse korterisse enam ära.Olime sunnitud suuremat elamist otsima.
See juhtus 1980. aastal, kui Tuulte Roosi uude majja neljatoalise korteri saime. Olin viieaastane ja mäletan, kuidas telekast Moskva olümpiamängude lõpetamist näidati ja kuidas maskotiks olnud karu Miša taevalaotusse lendas (muigab).
 
Kui palju sul neid vendasid siis lõpuks on?
Meie peres on kokku viis venda, kes kõik sündisid kahe- aastate vahedega. Mina olen kõige vanem (45-aastane), minust kaks aastat nooremad on kaksikud Eero ja Lauri, neli aastat noorem on Jürgen ja pesamunaks saanud Ivari on kuus aastat noorem. Tüdrukuid meie perre ei sündinud.
 
Räägi pisut oma suhetest vendadega, kui olite veel kooliõpilased?
Suhtlesin kõige rohkem kaksikvendade Eero ja Lauriga. Jürgen ja Ivari olid väiksemad. Kõik suved olime maal vanaema ja vanaema juures Muhus Nõmmkülas. Käisime ujumas. Seal on liivane põhi ja läheb kiiresti sügavaks. Ehitasime metsas onne. Ka Jürgen lõi vahel kampa.
Kuna vanavanemad pidasid lehmi ja lambaid, siis olime heinatöödel abiks. Mäletan, et 1986. aastal korraldati Kuressaare lossi hoovis laste jalgpalliturniir Tipa-Tapa. Meie võistkond, kus mängisid Eero, Lauri, Jürgen ja mina, sai väärtusliku teise koha.
 
Kuidas sul koolis üldiselt läks? Millised ained sulle meeldisid ja millised mitte?
Mäletan, et nooremana oli mul miskipärast raskem, kuid mida edasi, seda kergemaks läks. Reaalained läksid paremini. Matemaatika olümpiaadil sain Saaremaal koguni teise koha. Keeltega nii hästi ei läinud, nendega oli pigem raskusi. Kuid keskkooli lõpu- tunnistusel olid enamasti neljad-viied.
 
Kas sul on kooli ajast meenutada mõni lugu, mis kunagi ära ei unune?
Meil oli keemiaõpetajaks Linda Paadik, kellega käis selline sõbralik aasimine. Mina ei olnud küll eestvedaja, aga võtsime ühel vahetunnil nõuks ehitada laudadest ja toolidest püramiidi, mis ulatus lae alla. Kui Linda klassi tuli, jooksis ta kohe direktori juurde. Seda me ei oodanud ja jõudsime vahepeal mööbli omale kohale tagasi paigutada. Me tegime muidugi näo, et mis püramiid ja ei tea asjast midagi …
 
Kes oli sinu kehalise kasvatuse õpetaja?
Endel Tustit. Temaga olid mul head suhted. Kuigi mulle meeldis pigem rattaga sõita, meelitas Tustit mind kooli eest jooksma.
Mäletan, et osalesin Eesti koolinoorte meistrivõistlustel, kus saavutasin staadionil 3000 meetri jooksus kolmanda koha. Mäletan isegi aega – 9.30.
 
Oled ise ka koolis kehalise kasvatuse õpetajana töötanud. Mis sa arvad, kui palju sõltub tegelikult õpetajast laste huvi tekitamisel erinevate spordialade vastu?
Kahjuks läheb õpetajate olukord koolides tänapäeval järjest raskemaks, seda just õpilaste tähelepanu eest konkureerimise mõttes. Aga jah, kehalise kasvatuse õpetajast sõltub sinu poolt esitatud küsimuse kontekstis päris palju, sest paljudel juhtudel osutub ta võib-olla ainsaks inimeseks, kes lapsele erinevaid liigutuslikke tegevusi tutvustab ning esmamulje on paljuski otsustav.
 
Kuidas sul huvi just jalgrattaspordi vastu tekkis ja kes oli sinu esimene treener?
Võiks öelda isegi nii, et jalgrattasportlase tee hakkas pihta Ereliukasest (nõukaaegne Leedus toodetud laste jalgratas – toim), millega ma Kingissepas 12-aastasena liiklusavariisse sattusin. Ise jäin õnneks terveks, kuid rattaga polnud kahjuks enam midagi ette võtta.
Loomulikult oli mul rattast kahju ja soovisin uut. Samas teadsin, et peres on viis last vanuses 6-12 ja rahaga kitsas. Appi tuli klassivend Marek Viiklaid, kes mind jalgrattatrenni kutsus. Läksingi peamiselt seepärast, et uut ratast saada. Seal selgus, et 14 trenniskäija kohta oli viis ratast ja koju kaasa neid ei antud. Need olid Ukraina päritolu Start Å osse rattad, nahast sadulaga ja puha. Mulle hakkas seal meeldima. Esimeseks treeneriks oli Arvi Ait, hiljem olid Ivar Mones ja Riho Räim.
 
Oled aastaid tegelenud velospordiga ja kuulunud Saaremaa koondisesse üleilmsetel Saarte mängudel. 2003. aastal oli sinu konkurendiks praegu maailmakuulus, kuid toona alles 18-aastane Mark Cavendish. Kas meenutaksid pisut seda mõõduvõttu?
Jah, see oli tõesti 2003. aastal, kui Saarte mängud Guernseyl (saar Inglise kanalis – toim) aset leidsid. Mäletan, et grupisõidus jäi ta ühel tõusul maha, mina olin finišis neljas-viies.
Kriteeriumisõidu Cavendish siiski võitis ja mina sain pronksi. Väga tihe lõpp oli ja algul ei saanudki täpselt aru, kes võitis. Hiljem selgus, et see rattur, kes käed võidu märgiks üles tõstis, oli seda teinud liiga vara, Cavendish kasutas selle ära ja sai napi edu.
 
Mida pead oma sportlaskarjääri kõige säravamateks hetkedeks?
1995. aastal võitsin Gibraltaril toimunud üleilmsetel saarte mängudel kuldmedali nii maantee grupisõidus kui kriteeriumis, 2007. aastal Rhodosel (saar Egeuse meres – toim) toimunud mängudel võitsin grupisõidus kulla.
Need on emotsionaalselt kõige paremini meelde jäänud, kuna saavutasin oma võidud suure- hulgalise publiku kaasaelamisel ning muidugi saarlaste toetusel. Samuti on meeles kõik Eesti meistrivõistluste kuldmedalid kriteeriumis ja tänavasõidus.
 
Astusid 1996. aastal Tallinna pedagoogikaülikooli. Millise eriala valisid ja miks just selle?
Algselt oli plaan Tartu ülikooli bioloogiat õppima minna, kuid valisin siiski Peda ja kehakultuuri. Soovisin mitte niivõrd kehalise kasvatuse õpetajaks, kuivõrd just jalgrattatreeneriks saada. Õnneks pole ma pidanud hiljem kahetsema, et bioloogiat ei valinud.
 
Hiljem jätkasid sama ülikooli juures magistrantuuris, kuid enne seda jõudsid sajandivahetuse paiku töötada müüja-mehaanikuna AS Sevari jalgrattapoes ja jalgratta mehaanikuna AS Rademar. Tean, et sõidad tänaseni veloga mööda maanteid, kuidas sa läbi mehaaniku pilgu võrdleksid 20 aasta taguseid jalgrattaid tänapäevaste ratastega?
Nojah, nüüd on linnaratastele elektimootorid juurde tekkinud. Võistlusratastel on elektriline käiguvahetus, mis käib nuppudega. Ka ketaspidurid tulid alles paar aastat tagasi kasutusele. Peamine erinevus lisaks aerodünaamikale ehk kiirusele on tänapäeva võistlusratastel kasutusmugavus nii sadulas istumisel, pidurdamisel kui käiguvahetamisel.
Samas tingib see seda, et inimene peab ise oma tegevusi vähem ette mõtlema ja rattaga kohanema, mis pikas perspektiivis ei pruugi hea olla. Võistlusrataste hinnad on tõusnud ja kõiguvad 3000 ja 20000 euro vahel. Hinna puhul määrab väga palju just raam, selle materjal ja disain.
 
Tegid Saaremaa jalgrattaklubi Viiking juures poole kohaga treeneritööd pea 20 aastat. Kuidas sa selle töö kokku võtaksid?
Olen seal lausa mitu generatsiooni üles kasvatanud. Mõnes noormehes on kuhjaga võitja- mentaliteeti, mõnes seda ei ole. Huvitav on olnud erineva loomusega rattureid juhendada ja näha, kuidas nad võistlustel ja võistlusvälisel ajal ühtseks meeskonnaks kujunevad.
Üldiselt on mul oma õpilastega vedanud. Enamus neist on Eesti meistrivõistlustelt vähemalt ühe medali võitnud, kuid veel olulisem on see, et nad kõik on kasvanud mõtlevateks isiksusteks ning saavad oma eluga hästi hakkama.
 
Nimeta oma edukamaid õpilasi?
Mihkel Räim, Endrik Puntso, Steven Kalf, Karl Patrick Lauk, Rigo Räim, Jörgen Matt, Kevin Soon, Riko Räim, Ivari Rannama.
 
Kuidas hindad Saaremaa jalgrattaspordi hetkeseisu?
Tipud on olemas ja pedaalivad välismaal. Räim on Poolas, Lauk on Prantsusmaal, Nisu (Oskar Nisu – toim) on Iirimaal. Nooremad on ka olemas, nendega tegeleb Riho Räim.
 
Sinu magistritöö teema oli “Pedalleerimissageduse variatiivsuse analüüs jalgrattaspordi ühise stardiga sõitudes kasutatavates tehnilis-taktikalistes võistluselementides”. Tõlgi see palun nüüd maakeelde, et lugejad ka aru saaksid?
Selle töö põhiline sisu seisneb selles, kuidas eristub grupifinišites edukate sprinterite tehnilis-taktikaline tegevus vähemedukatest ehk milliselt positsioonilt finišit alustatakse ja kuidas liigutakse erineva suurusega grupi korral. Lähtematerjalideks olid tippvõistluste videosalvestused.
 
2016. aastal astusid juba Tallinna ülikooli juures asuvas Loodus- ja terviseteaduste instituudis doktorantuuri “Tervisekäitumine ja heaolu” õppekaval. Kas doktorikraad oli sinu ammune unistus või juhtus see nii-öelda asjade loomuliku jätkuna?
Pigem oli see asjade loomulik jätk ja praktiline vajadus, sest vaatamata pikaajalisele teadustöö tegemise kogemusele on doktorikraad akadeemilises maailmas tegutsemise elementaarseks eelduseks.
 
Kaitsesid doktorikraadi eelmisel aastal teemal “Noorte meessoost maanteejalgratturite tugiliikumisaparaadi funktsionaalne seisund ja kehapoolte vaheline asümmeetria ning nende seos rattasõidu sooritusvõimega”. Selgita palun sellise teema valikut ja vajadust?
Kõige varasem ja subjektiivsem vajadus antud temaatika vastu kasvas välja minu enda rattaspordiga tegelemise kogemusest, mille käigus olin sunnitud mitmel korral kogema tõsiseid seljahädasid, mis tegelikult mu võistlusspordiga tegelemise 2012. aastal ka lõpetasid.
Kuid sarnaseid probleeme on tegelikult paljudel ratturitel. Teaduskirjandus väidab, et vastupidavusaladel, kus ühtesid ja samu liigutusi korduvalt pika aja jooksul tehakse, väheneb sportlase võime uusi liigutusi õppida ja oma keha erinevates olukordades kontrollida.
Lihtsamalt öeldes muudab pidev ühetüübiline tegevus meid kehaliselt saamatumaks. Peamiseks rakenduslikuks eesmärgiks on aga minu töödel olnud, et laborist saadud info muudaks sportlaste soorituse efektiivsemaks, tema treeningprotsessi läbimõeldumaks ja riski tervisele minimaalsemaks.
 
Indrek Rannama on ühes intervjuus öelnud nii: “Edukas saab olla siis, kui mootoris pole ühtegi otsest piirajat”. Mida sa selle sentensiga öelda tahtsid?
Seda, et edukal sportlasel peavad esmalt olema täidetud teatud miinimumnõuded, näiteks baaskoordinatsioon ehk osavus keha kontrollimisel, teatav aeroobsete võimete tase, närviprotsesside liikumise kiirused jne, mis võimaldavad äärmuslike koormustega treenida ja selle juures terveks jääda. Aga võitmiseks peab olema ka vähemalt üks tugev külg, mille arvelt teisi edestada saab.
 
Töötad alates 2004. aastast Tallinna ülikooli Loodus- ja terviseteaduste instituudis täiskohaga teadurina. Kas Covid-19 pandeemia ei ole sinu tööd viimasel ajal segama hakanud?
See on väga palju minu tööd muutnud. Eelmisel kevadel jäid kõik testimised ära, sest ma ei saanud Saaremaalt väljagi. Praegu peavad kõik testitavad enne laborisse tulekut läbima Covid-19 testi ning tegeleme väga piiratud hulga sportlastega.
Samuti on ära jäänud kõik füüsilised konverentsid, kus ma oma töö tõttu 3-5 korda aastas käisin. Ka õppetöö toimub suuresti ZOOMi ja muude elektrooniliste kanalite vahendusel, mis tõenäoliselt jääb osaliselt alles ka siis kui viirus taandub.
Millised oleksid sinu kui jalgrattasporti süviti tundva inimese olulisemad nõuanded neile, kes tegelevad rattasõiduga harrastustasemel?
Tuleks kindlasti meeles pidada, et lisaks jalgadele osaks saanud koormusele tuleb kogu kehale teha ka muid harjutusi, eriti nendes liikumise suundades, mis rattasõidul on piiratud, nagu külgsuunalised ja pöörlevad liikumised, ja nende kehaosadega, mis ratta seljas on staatilises asendis.
Ka venitusharjutusi ja kerelihaseid tugevdavaid harjutusi ei tohiks ära unustada. Tihti annab 10-15 minutit üldkehalisi harjutusi hommikul või peale treeningut palju suurema kasu, kui sama aeg lisapedaalimist rattasadulas.
 
Töötasid magistrantuuri ajal Eesti meeste U23 koondise juures massöörina. Kui tähtsaks sa täna massaaži kui meetodit tippsportlaste ettevalmistamisel pead?
Kuna taastumisprotsess on tippspordis väga oluline, siis massaaž on lihaste taastumisel väga oluline, et mitte öelda möödapääsmatu meetod. Seda just tipptasemel, kus taastumisajad treeningute ja võistluste ajal on limiteeritud.
Alati ei pea massaaži teostama inimene, sest tänapäeval on kasutusel suur hulk erinevaid tehnilisi abivahendeid, kuid probleemsete juhtude korral on füsioteraapia valdkonna spetsialisti abi möödapääsmatu.
 
Tean, et osalesid eelmisel kevadel Mihkel Räime ja Steven Kalfi projektis “Jalgrattaga ümber Saaremaa Kuressaare haigla toetuseks”. Mitu kilomeetrit läbisid ja millise emotsiooni said?
Sõitsin poistele Kuressaarest Võhmasse vastu. Saime seal kokku ja nii panime kolmekesi lõpuni välja.
Nii tuli mul läbitud distantsiks kokku 250 kilomeetrit. Sain väga hea emotsiooni, sest heade sõitjatega koos pole ammu enam kulgeda saanud. Autost anti süüa ja juua ka. Samas tuli ikka pingutada, sest kiirused olid minu jaoks ikkagi suured, sest olin ainult kaks kuud tõsisemalt treeninud. Mitmel pool, näiteks Salmel ja Kihelkonnal olid inimesed meid lippudega tee äärde innustama tulnud.
Finišist ma üldse ei räägigi, sest seal võeti meid vastu nagu kangelasi. Samas oli mul ka isiklik side Kuressaare haigla toetamisega, sest alustasin mullust aastat ootamatu ja küllaltki tõsise tervisehäda tõttu just Kuressaare haiglas.
Seetõttu mõistsin väga hästi, kui vajalik on heal tasemel arstiabi kättesaadavus ka Tallinnast ja Tartust kaugel olevates Eestimaa nurkades.
 
Kas oled pereinimene?
Jah, ikka. Minu elukaaslase nimi on Monika. Oleme tuttavad pea 19 aastat ja elame vabaabielu.
 
Mitu last sul on, mis on nende nimed ja millega nad tegelevad?
Poeg Riko on 12-aastane. Tema huvid on lisaks arvutimängudele korvpall, jalgpall ja rulaga sõitmine. Tütar Heti saab kohe (sünnipäev on täna – toim) kümneseks. Tema puhul on märgata huvi õmblemise vastu. Lisaks käivad nad mõlemad Semiiris tantsimas.
 
Millega sa vabal ajal tegeled?
Sõidan nüüd juba pea aasta jälle rattaga ja tunnen sellest rõõmu. 4-5 korda nädalas. 60-100 kilomeetrit ühe korra kohta. See on suurepärane võimalus oma mõtetega üksi olla. Kõrkveres on meil suvemaja. Nokitsen selle kallal, kui aega ja ilma on, ehk teen ehitustöid. Vahel tinistan kitarri ka, kuid seda pigem mingitel perioodidel, mitte rutiinselt.
 
Mis on selle raamatu pealkiri, mis su öökapil praegu on?
See on inglisekeelne erialane raamat, mis räägib motoorika juhtimisest. Sellised asjad huvitavad mind lihtsalt.
 
Kas perega reisimas ka käite?
Meie lemmiksihtkohaks on kujunenud Türgi. Ka Eestis sõidame autoga ringi. Viimati käisime Otepääl ja Haapsalus.
 
Kuidas suhtud koroonaviiruse vastasesse vaktsineerimisse? Ka sinu pere võiks kõik vaktsineeritud olla?
Suhtun positiivselt. Ma ei näe teist võimalust, et sellest pandeemiast väiksemate kahjudega välja tulla. Monika on esimese süsti kätte saanud. Mina ei ole veel jõudnud. Tulevikus näen, et võiks lapsed ka ära vaktsineerida.
 
Millised on sinu suhted oma vendadega tänapäeval?
Suhtlen kõigiga ühtviisi tihedalt ja eelistusi ei ole. Kui majaehitusega tegelen, siis helistan Jürgenile. Kuna Lauri elab Saaremaal, siis erialaselt suhtlen palju temaga. Eero ja Ivari elavad Harjumaal, vastavalt Sakus ja Jüris.
 
Kui sa ei oleks jalgrattamees, siis millise spordiala viljelejana sa end veel ette kujutaksid?
Arvan, et võimaluste olemasolul oleksin ehk võinud olla jalgpallimängija. Mängisin noorena väga palju hoovijalgpalli, kuid Saaremaal minu noorusajal ametlikke jalgpallitreeninguid kahjuks või õnneks ei olnud.
 
Kas 45-aastane Indrek Rannama on õnnelik mees?
Saan teha tööd, mis mulle meeldib ja olla kollektiivis, kus on väga palju suurepäraseid ja huvitavaid isiksusi. Kõige tähtsam on muidugi pere. Lapsed on terved ja tublid, elukaaslasega on suhted korras, vanemad on ka tervise juures. Seega arvan küll, et olen õnnelik.
 
Millise elutarkuse sa Eesti elanikele edastaksid?
Ole selline nagu sa oled ja võta teisi ka sellistena nagu nad on. Õnne ja rahulolu pole mõtet väljastpoolt otsida, see sõltub suuresti sinust endast.
*  *  *
Kes ta oli?
 
INDREK RANNAMA

Sündinud
24. juuli 1975
 
Haridus:
2016-2020 Tallinna ülikool, doktorikraad
2001-2004 Tallinna pedagoogikaülikool, magistrikraad
1996-2001 Tallinna pedagoogikaülikool, bakalaureuse kraad
1982-1993 Kuressaare gümnaasium
 
Töö:
Tallinna Ülikool, Loodus- ja terviseteaduste instituut, teadur
 
Perekond: vabaabielus Monika (39)
 
Lapsed: Riko (12), Heti (10)
 
Hobid: jalgrattasõit, ehitamine, kitarrimäng

0

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised